Tõsiasi, et Jumal ise sõdis egiptlaste vastu, näitab, et ta ei mõista hukka igasugust sõjategevust. Teistel kordadel käskis ta sõdida oma rahval Iisraelil. Näiteks andis ta neile korralduse pidada sõda kaananlastega, kelle kurjusel polnud piire. (5. Moosese 9:5; 20:17, 18.) Samuti tegi ta Iisraeli kuningale Taavetile ülesandeks minna sõtta julmade vilistite vastu. Jumal andis Taavetile koguni teada lahingustrateegia, tänu millele saavutas Taavet võidu. (2. Saamueli 5:17–25.)

Nendest piiblijutustustest selgub, et Jumal andis loa sõdimiseks siis, kui jumalatud ja julmad rahvad iisraellasi ähvardasid. Ta tegi seda selleks, et kaitsta oma rahvast ning õiget jumalateenimist. Kuid mõelgem kolmele aspektile selliste sõdade juures, mille Jumal heaks kiitis.

1. JUMAL ISE OTSUSTAS, KES SÕDIB. Kord ütles Jumal iisraellastele: „Teil pole vaja sõdida.” Miks ta nii ütles? Jumal pidi ise nende eest sõdima. (2. Ajaraamat 20:17; 32:7, 8.) Ta tegi seda palju kordi, muu hulgas artikli sissejuhatuses mainitud juhtumil. Teistel puhkudel käskis Jumal iisraellastel pidada sõdu, mis olid vajalikud tõotatud maa vallutamiseks ja kaitsmiseks. (5. Moosese 7:1, 2; Joosua 10:40.)

2. JUMAL ISE OTSUSTAS, MILLAL SÕDIDA. Jumalateenijad pidid kannatlikult ootama, millal saabub tema määratud aeg teha sõjapidamise kaudu lõpp neid ümbritsevale kurjusele. Seni aga ei tohtinud nad sõjategevuses osaleda. Kui nad seda siiski tegid, sattusid nad Jumala  ebasoosingusse. Õigupoolest on Piiblist näha, et kui iisraellased hakkasid omal algatusel sõdima, olid sel sageli kohutavad tagajärjed. *

3. JUMAL EI TUNNE HEAMEELT KELLEGI, ISEGI MITTE KURJA INIMESE SURMA ÜLE. Jehoova on eluallikas ja inimeste looja. (Laul 36:9.) Seepärast ei taha ta kedagi suremas näha. Paraku leidub neid, kes sepitsevad teiste vastu kurja või soovivad neid isegi tappa. (Laul 37:12, 14.) Et sellisele kurjusele lõpp teha, on Jumal vahel andnud oma teenijatele käsu kurjade vastu sõdida. Ent kogu see aeg, kui iisraellased niisuguseid sõdu pidasid, oli Jehoova nende vaenlaste vastu halastav ning ei vihastunud nende peale kergesti. (Laul 86:15.) Näiteks käskis ta iisraellastel enne mõne linna vastu sõtta minekut esitada selle elanikele rahutingimused, et need võiksid end muuta ja sõda võiks ära jääda. (5. Moosese 20:10–13.) Nii näitas Jumal, et ta „ei tunne ... heameelt jumalatu surmast, vaid hoopis sellest, kui jumalatu pöördub oma teelt ja jääb elama”. (Hesekiel 33:11, 14–16.) *

Eeltoodu põhjal võime järeldada, et muistsel ajal oli sõjapidamine Jumala meelest õiguspärane viis lõpetada rõhumine ja kurjus. Ent Jumal – mitte mõni inimene – oli see, kel oli õigus otsustada, millal selline sõjapidamine aset leiab ja kes selles osalevad. Kas Jumal oli sõdides verejanuline? Kaugel sellest. Tegelikult ta vihkab vägivalda. (Laul 11:5.) Kas aga Jumala suhtumine sõdadesse muutus, kui esimesel sajandil tuli maa peale tema poeg Jeesus Kristus?