juudid. Johannes kasutab seda sõna mitmes tähenduses ja selle täpne tähendus selgub kontekstist. Selle all võidakse mõelda juudi rahvast, Juudamaa elanikke või Jeruusalemmas või selle lähedal elavaid inimesi. Samuti võidakse sellega mõelda juute, kes pidasid väga innukalt kinni Moosese seadusega seotud traditsioonidest, mis läksid sageli vastuollu selles seaduses olevate põhimõtetega. (Mt 15:3–6.) Siin mõeldakse juutide all eelkõige juudi usujuhte, kes suhtusid Jeesusesse vaenulikult. Ka salmides Joh 7:13, 15 ja 35a peetakse juutide all silmas juudi usujuhte. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Juut”.)

lehtmajadepüha. Seda püha mainitakse piibli kreekakeelses osas vaid siin. Tegemist on 32. aasta sügisel peetud lehtmajadepühaga. (Vt „Sõnaseletusi” ja lisa B15.)

Juudid. Siin mõeldakse juutide all ilmselt inimesi, kes olid kogunenud lehtmajadepühaks Jeruusalemma. Samas võidakse mõelda ka juudi usujuhte. (Vt Joh 7:1 kommentaari.)

juute. Mõeldakse ilmselt juudi usujuhte. (Vt Joh 7:1 kommentaari.)

Juudid. Mõeldakse ilmselt juudi usujuhte, sest Jeesus küsib neilt 19. salmis: „Miks te tahate mind tappa?” (Vt Joh 7:1 kommentaari.)

pühakirja. Sõna-sõnalt „kirja”, „tähti”. Väljend „tähti tundma” on kreeka idioom, mis tähendab kirjutiste (nt raamatute) tundmist. Siin mõeldakse pühakirja tundmist.

kui ta pole koolides õppinud. Võib tõlkida ka „kui teda pole õpetatud”. Sõna-sõnalt „kui ta pole õppinud”. Jeesus ei olnud harimatu, aga ta polnud saanud kõrgemat haridust rabide koolides.

omast peast. Sõna-sõnalt „iseenesest”. Jumala peamise esindajana kuulas Jeesus alati Jehoovat ja rääkis seda, mida Jehoova tal öelda käskis.

lõigatakse ümber hingamispäeval. Moosese seaduse järgi tuli kõik poisslapsed 8. päeval ümber lõigata. (3Mo 12:2, 3.) Ümberlõikamine oli niivõrd oluline, et seda ei lükatud edasi isegi siis, kui 8. päev juhtus olema hingamispäev. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Ümberlõikamine”.)

ülemad. Mõeldakse juudi ülemaid. Jeesuse päevil oli Iisrael Rooma impeeriumi võimu all, aga Rooma oli andnud paljuski võimu juudi ülematele. Juudi kõrgeim kohtu- ja valitsusorgan oli sanhedrin, kuhu kuulus 71 liiget, sealhulgas ametis olev ülempreester. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Sanhedrin”.)

ma olen tulnud tema nimel. Võib tõlkida ka „ma olen tulnud tema juurest”. Siin väljendis esineb sõna pará (kõrval, juures). See ei näita mitte ainult seda, et Jeesus on tulnud Jumala juurest, vaid ka seda, et ta on Jumalaga lähedane.

korravalvurid. St Jeruusalemma templi valvurid. Ilmselt esindasid nad sanhedrini ja allusid peapreestritele.

juudid. Kuna kontekst räägib variseridest ja peapreestritest (Joh 7:32, 45), võib arvata, et juutide all mõeldakse juudi usujuhte. (Vt Joh 7:1 kommentaari.)

kreeklaste hulgas elavate juutide. Selles salmis mõeldakse kreeka sõnaga diasporá Iisraelist väljaspool elavaid juute. Diasporaa ehk rahva hajutatus tulenes sellest, et juute olid kodumaalt pagendanud neid vallutanud rahvad – esmalt assüürlased 8. sajandil e.m.a, seejärel babüloonlased 7. sajandil e.m.a. (2Ku 17:22, 23; 24:12–17; Jer 52:28–30.) Iisraeli pöördus tagasi vaid pagendatute jääk. Ülejäänud jäidki laialipillutatuks. (Jes 10:21, 22.) 5. sajandiks e.m.a leidus juudi asundusi Pärsia impeeriumi 127 halduspiirkonnas. (Est 1:1; 3:8.) Siin salmis mõeldakse just neid juute, kes elasid kreeklaste seas. 1. sajandil elasid paljud juudid kreekakeelsetes kogukondades väljaspool Iisraeli, näiteks Süürias, Väike-Aasias, Egiptuses, samuti Rooma impeeriumi Euroopa-osas, sealhulgas Kreekas ja Roomas. Juutide püüded inimesi judaismi pöörata tõid kaasa selle, et lõpuks õppis suurel hulgal rahvast samuti tundma Jehoovat ja seadust, mille ta juutidele oli andnud. (Mt 23:15.) 33. aastal oli Jeruusalemma nädalatepühaks kokku tulnud juute paljudest maadest. Sel ajal kuulsid nad head sõnumit Jeesusest. Niisiis soodustas see, et juudid olid üle kogu Rooma impeeriumi laiali hajutatud, kristluse kiiret levikut.

Pühade viimasel päeval. St lehtmajadepüha 7. päeval (21. tišril). Seda nimetati ka selle püha „suureks päevaks”. (5Mo 16:13; vt Joh 7:2 kommentaari, „Sõnaseletusi”, märksõna „Lehtmajadepüha” ja lisa B15.)

hakkavad voolama eluveejõed. Jeesus võis vihjata ühele tavale, mida lehtmajadepühal järgiti. Selle kohaselt valati hommikuse ohvritoomise ajal altarile veini ja Siiloahi tiigist võetud vett. (Vt Joh 7:2 kommentaari, „Sõnaseletusi”, märksõna „Lehtmajadepüha” ja lisa B15.) Seda tava ei mainita piibli heebreakeelses osas, seda hakati järgima millalgi hiljem. Enamik õpetlasi arvab, et selline kombetalitus toimus püha esimesel seitsmel päeval, aga mitte viimasel, kaheksandal päeval. Esimesel päeval, mis oli hingamispäev, valas preester altarile vee, mis oli eelmisel päeval Siiloahi tiigist toodud. Järgnevatel päevadel läks preester enne ohvri toomist kuldse anumaga Siiloahi tiigist vett ammutama. Ta jõudis templisse tagasi vahetult enne seda, kui ohvriliha altarile pandi. Kui ta Veevärava kaudu preestrite õue saabus, tervitati teda kolmekordse trompetipuhumisega. Vesi valati altari peal olevasse anumasse, kust see voolas altarilt alla, ja samal ajal valati teise anumasse vein. Seejärel lauldi muusika saatel hallel-laule. (L 113–118.) Samal ajal lehvitasid templisse Jumalat teenima tulnud inimesed palmioksi altari poole. Selline tseremoonia võis osalejatele meenutada Jesaja prohvetlikke sõnu „Te ammutate rõõmuga vett päästeallikaist”. (Jes 12:3.)

nagu ütleb pühakiri. Jeesus ei tsiteeri ühtegi konkreetset pühakirjalõiku, aga ilmselt peab ta silmas tekste Jes 44:3, 58:11 ja Sak 14:8. Umbes kaks aastat varem rääkis Jeesus eluveest Samaaria naisega. Tol korral keskendus ta sellele, milliseid õnnistusi see toob. (Joh 4:10, 14.) Kuid selles salmis ütleb Jeesus, et eluvesi voolab välja tema jüngritest, kui nad seda teistega jagavad. (Joh 7:37–39.) Piibli kreekakeelne osa näitab selgelt, et pärast püha vaimu väljavalamist 33. aasta nädalatepühal, jagasid Jeesuse jüngrid innukalt eluvett kõigile, kes seda soovisid. (Ap 5:28; Kol 1:23.)

Neil ei olnud ju veel vaimu. Kreeka sõna pneúma, mis on tõlgitud vastega „vaim”, esineb siin salmis kaks korda ja tähendab Jumala püha vaimu ehk tegutsevat jõudu. Jeesus ja tema kuulajad teadsid, et Jumal on ka varem oma vaimu kasutanud (1Mo 1:2, allm; 2Sa 23:2; Ap 28:25) ja andnud seda oma ustavatele teenijatele, nagu Otniel, Jefta ja Simson (Koh 3:9, 10; 11:29; 15:14). Seega pidas Johannes silmas mingit uut viisi, kuidas Jumal oma vaimu inimeste heaks kasutab. 33. aasta nädalatepühal valas Jeesus oma jüngrite peale välja püha vaimu, mille ta oli ausse tõstetud vaimolendina Jehoovalt saanud. (Ap 2:4, 33.) See oli esimene kord, kui ebatäiuslikele inimestele avanes võimalus saada elu vaimolendina taevas. Tänu sellele võidmisele hakkasid kristlased mõistma asju, mida nad varem ei mõistnud.

neetud. Uhked ja ennasttäis variserid ja juudi usujuhid põlgasid lihtrahvast, kes Jeesust kuulas. Kreeka sõna epáratos (neetud) kasutati inimeste kohta, keda peeti Jumala poolt neetuks. Et väljendada oma põlgust lihtrahva vastu, kasutasid juudi usujuhid ka heebrea väljendit am haárets, mis tähendab „maa rahvas”. Algselt oli see olnud lugupidav väljend mingi konkreetse territooriumi kodanike kohta. See ei viidanud üksnes vaestele ja tähtsusetutele, vaid ka prominentsetele isikutele. (1Mo 23:7; 2Ku 23:35; Hes 22:29.) Jeesuse ajal aga kasutati seda sõna nende häbimärgistamiseks, kes usujuhtide meelest ei tundnud Moosese seadust või kes ei suutnud järgida rabiinlike traditsioonide üksikasju. Hilisemad rabide kirjutised kinnitavad, et juudi usujuhid tõesti olid sellise hoiakuga. Paljud neist põlgasid tavainimesi ning keeldusid nendega koos söömast, neilt midagi ostmast ja nendega läbi käimast.

Kas sinagi oled Galileast? See küsimus peegeldab põlgust, mida need Juudamaa elanikud tundsid Galilea elanike vastu. Kui Nikodeemos Jeesuse kaitseks sõna võttis (Joh 7:51), nähvasid variserid talle teisisõnu: „Kas sa oled samasugune nagu see poolearuline galilealane?” Kuna sanhedrin ja tempel asusid Jeruusalemmas, oli seal kahtlemata ka suurem osa seaduseõpetajaid. Küllap andis see aluse juudi vanasõnale „Mine põhja [Galileasse], kui otsid rikkust, aga lõunasse [Juudamaale], kui otsid tarkust”. Tõendid aga näitavad, et ka galilealased tundsid Jumala seadust. Galilea linnades ja külades oli nii seaduseõpetajaid kui ka sünagooge, kus inimesed võisid õpetust saada. (Lu 5:17.) Variseride ülbe vastus Nikodeemosele näitas, et nad polnud isegi võtnud vaevaks välja uurida, kus Jeesus tegelikult sündis, nimelt Petlemmas. (Mi 5:2; Joh 7:42.) Samuti ei pööranud nad tähelepanu sellele, et Jeesuse kuulutustööga täitus Jesaja prohvetiennustus, mis ütles, et Galilea rahvas näeb suurt valgust. (Jes 9:1, 2; Mt 4:13–17.)

Galileast ei tule mingit prohvetit. Selle väitega jätavad variserid kõrvale ennustuse tekstis Jes 9:1, 2, kus öeldakse, et Galilea rahvas näeb suurt valgust. Mõned õpetlased usuvad, et variserid ei öelnud mitte ainult seda, et Galileast ei tule mingit prohvetit, vaid ka seda, et sealt pole ka kunagi varem ühtegi prohvetit tulnud. See aga läheb vastuollu tõsiasjaga, et prohvet Joona oli pärit Galileast Gat-Heeferi linnast, mis asus vaid 4 km Jeesuse kodulinnast Naatsaretist kirdes. (2Ku 14:25.)

7:53

Mitmed varased ja usaldusväärsed kreekakeelsed käsikirjad jätavad välja salmid 7:53–8:11. Need 12 salmi ei ole osa Johannese evangeeliumi algtekstist. (Vt lisa A3.) Neid salme pole kahes kõige varasemas Johannese evangeeliumi käsikirjas (Bodmeri papüürus 2 (P⁶⁶) ja Bodmeri papüürus 14, 15 (P⁷⁵), pärinevad 2. sajandist). Samuti ei leidu neid 4. sajandist pärit Codex Sinaiticus’es ega Codex Vaticanus’es. Esimene käsikiri, kus need sõnad esinevad, on Codex Bezae (5. sajand). Järgmised käsikirjad, kus need sõnad leiduvad, pärinevad alles 9. sajandist. Need salmid on välja jäetud enamikust varajastest piiblitõlgetest. Samuti ei ole need salmid käsikirjades samas kohas. Osades käsikirjades on need Johannese evangeeliumi lõpus, teistes aga teksti Lu 21:38 järel. See kinnitab järeldust, et need sõnad ei ole osa Johannese evangeeliumi algtekstist. Sellega nõustub ka enamik õpetlasi.

Need 12 salmi, mis mõnes käsikirjas ja tõlkes esinevad, on järgmised:

⁵³ Ja igaüks läks oma koju.

8 Jeesus aga läks Õlimäele. ² Ent päeva hakul ilmus ta jälle templisse ja kõik inimesed tulid tema juurde. Ta istus maha ja hakkas neid õpetama. ³ Siis tõid kirjatundjad ja variserid sinna ühe naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt, ja pannud ta endi keskele seisma, ⁴ ütlesid nad Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. ⁵ Mooses on Seaduses käskinud, et meil tuleb sellised naised kividega surnuks visata. Aga mida sina ütled?” ⁶ Mõistagi ütlesid nad seda tema proovilepanemiseks, et leida midagi, milles teda süüdistada. Aga Jeesus kummardus ja hakkas sõrmega maa peale kirjutama. ⁷ Kui nad talle oma küsimustega peale käisid, ajas ta end sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast on patuta, visaku teda kiviga esimesena.” ⁸ Ja ta kummardus uuesti ja jätkas maa peale kirjutamist. ⁹ Aga kui nad seda kuulsid, läksid nad üksteise järel välja, vanemad eesotsas, nii et ta jäi sinna üksi koos naisega, kes oli olnud nende keskel. ¹⁰ Jeesus ajas end sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei mõistnud sind hukka?” ¹¹ Naine vastas: „Mitte keegi, isand.” Jeesus ütles: „Minagi ei mõista sind hukka. Mine, ja nüüdsest peale ära tee enam pattu.”