Las Vegases Nevadas tahtis üks abielupaar elada kuskil rahulikus kohas. Nad müüsid oma maja ja mõtlesid kolida Dominikaani Vabariiki. Kuid nad pidid maja vabastama juba kümme päeva enne äralendu. Jehoova tunnistajad, kes olid nende naabrid, soovisid neid aidata ja kutsusid nad niikauaks enda juurde elama. Selle aja jooksul käisid mees ja naine  kuningriigisaalis koosolekul ja olid üllatunud, kui kuulsid, et seal räägiti aastast 1914. See äratas neis huvi, sest nad teadsid, et tegu oli maailma ajaloos väga tähtsa aastaga. Kui nad jõudsid Dominikaani Vabariiki, palusid nad esimestelt tunnistajatelt, kes nende uksele koputasid, et nad nendega Piiblit uuriksid. Aasta ja kaks kuud hiljem olid nad mõlemad Jumalale pühendunud ning ristitud.

Panamá linnas Panamas toimunud 2012. aasta rahvusvahelisel raamatulaadal seadsid vennad üles kirjanduselaua. Selle juurde tulid kaks koolitüdrukut. Üks neist ütles meie õele, et ta on endast väljas. Tüdruk selgitas, et ta isa on narkosõltlane ja et ta ei tea, mida teha. Õde näitas talle raamatu „Noored küsivad. Praktilisi vastuseid” 2. köidet. Ta avas 23. peatüki, mille teema on „Mida teha, kui mu ema või isa joob või tarvitab uimasteid?”. Tüdruk kilkas: „Just seda on mulle vaja!” Mõlemad tüdrukud kallistasid õde ning tunni aja pärast tulid nad tagasi, et teda veel kord tänada. Selle viiepäevase laada jooksul levitasid vennad ja õed 1046 raamatut, 1116 ajakirja ning 449 brošüüri. 56 inimest andis oma aadressi, et tunnistajad nende juurde läheksid.

Fredy, kelle emakeel on kabekari keel, elab ühes Costa Rica kõrvalises mägiasulas. Neli aastat tagasi,  kui Fredy töötas pealinnas San Josés, anti talle raamat „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” ja brošüür „Mida Jumal meilt nõuab?”. Kuulutaja, kellelt ta need väljaanded sai, ütles, et ta naaseks oma kodukanti ja kuulutaks sealsetele inimestele. Fredy läkski tagasi, uuris raamatu läbi ja tegi enda elus muudatusi, näiteks abiellus oma elukaaslasega. Seejärel õpetas ta teistele kabekaridele Piibli tõde nii hästi, kui oskas.

Fredy seadis piibliõpilaste jaoks sisse õpperühmad. Ta lasi neil teha eksami, et testida nende teadmisi Piiblist. Pärast seda jaotas ta õpilased vastavalt tulemustele kuude eri tasemega rühma. Fredy pidas ka koosolekuid ja isegi mälestusõhtut, mille tarvis ta ise kutsed tegi. Nendele kirjutas ta: „Jehoova tunnistajad kutsuvad sind Kristuse surma mälestusõhtule.” Kõike seda tegi ta neli aastat, olgugi et tal polnud tunnistajatega mingit kontakti. Selle aja jooksul palus ta pidevalt, et Jehoova saadaks tunnistajaid talle appi.

Hiljuti sai Fredy oma palvetele vastuse. Mõned tunnistajad võtsid jalge alla raske teekonna paika, kus ta elab. Nad olid üllatunud, kui nägid, mida kõike ta oli korda saatnud. Nad teatasid: „Kuigi Fredy ei ole ristitud Jehoova tunnistaja, elab ta nagu tunnistaja!” Kõigest kolm kuud hiljem oli ta kõlblik saama ristimata kuulutajaks. Soovides lasta end ristida, tuli Fredy mäelt alla oma esimesele konvendile. Ta võttis kaasa 19 piibliõpilast. Praeguseks on ta moodustanud kolm kabekarikeelset gruppi veelgi raskemini ligipääsetavates asulates.

USA-s elav Anna, kes käib keskkoolis, pidi ühel päeval mitme koolikaaslase ees oma usku kaitsma. Neid  ärritas see, et ta ei usu kolmainsust. „Nad tulid kambakesi minu vastu,” ütleb Anna, „kuid ma jäin rahulikuks, sest ma ei tahtnud, et teistele jääks Jehoova tunnistajatest halb mulje.” Samal õhtul palus ta Jehoovalt julgust ning tegi kolmainuõpetuse kohta uurimistööd. Järgmisel päeval võttis Anna Piibli kooli kaasa. Klassikaaslased kogunesid tema ümber ja paljud itsitasid ta üle. Kuid Anna luges vapralt ette mitu piiblikohta ja selgitas neid. Lõpuks jäid temaga vaielnud õpilased vait. Peamine vastane, kes oli ka klassivanem, möönis, et peab nüüd Jehoova tunnistajatest lugu. Kooliaasta jooksul esitas see tüdruk Annale palju küsimusi tema tõekspidamiste kohta.

Ühel pühapäeva hommikul kõndis Barbadosel üks noor naine kirikusse, kuid tee peal läks tal kinga rihm katki. Ta astus sisse lähedal asuvasse majja ja küsis sealt  haaknõela, et kinga parandada. Juhtumisi elas seal meie õde oma tütrega. Samal ajal, kui naine kinga parandas, selgitas õde talle, kuidas Piibli prohvetiennustused praegu täituvad. Seejärel kutsus selle õe tütar naist kuningriigisaali koosolekule, mis toimus hiljem samal hommikul. Kuna naine oli kirikusse juba hiljaks jäänud, võttis ta kutse vastu. Koosoleku ajal otsis ta kõik kirjakohad üles Kuningas Jamesi Piiblist. Kuuldu avaldas talle sügavat muljet. Ta ütles, et on väsinud trummipõrinast ja karjumisest, mida ta oma kirikus kuulma peab, ja on alati tahtnud Piiblit vaikuses uurida. Naine võttis vastu raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” ja oli nõus hakkama Piiblit uurima. Ta käib kõikidel koosolekutel ja vastab neil tihti.

Noor vend Guyanast jutustab: „Mulle meeldib koolis oma klassikaaslastele kuulutada, aga ühele poisile käib see närvidele. Kord tõukas ta mind vastu seina ja ütles: „Lõpeta see usukuulutamine!” Ma ütlesin talle, et ainult üks isik saab mind vaikima panna ja selleks on Jehoova. Kuna ma jätkasin kuulutamist, lõikas ta mu seljakoti katki. Siis lõi ta mind näkku, nii et mu huul läks lõhki. Meid kutsuti direktori juurde, kes uuris, mida ma tegin, et see poiss mind lõi. Selgitasin, et ta virutas mulle sellepärast, et ma kuulutasin head sõnumit. Direktor küsis, miks ma vastu ei hakanud, ja andis isegi mõista, et ma oleks pidanud seda tegema. Vastasin, et olen õppinud piiblikohast Roomlastele 12:17, et kristlased ei tohiks tasuda „kellelegi kurja kurjaga”. Seepeale lasi direktor mul minna ja ütles, et ta võtab ette poisi, kes mind ründas.”