„ME USUME, et aasta 1914 pakub tõe teenistuses suuremaid võimalusi kui ükski varasem lõikusaja aasta,” kirjutas Vahitorn, 1. jaanuar 1914. Saabunud oli aasta, mida piibliuurijad olid pikisilmi oodanud. Ka sel aastal tegid nad agaralt kuulutustööd ning tänu nende pingutustele said miljonid inimesed kuulda Piibli tõotustest. Muu maailm keskendus aga sootuks teistele asjadele.

1914. aasta alguses nõudis üks vägivaldsemaid konflikte USA streikide ajaloos mitmete meeste, naiste ja laste elu. Kaevanduskompanii oli streikivad kaevurid koos peredega sellele kuuluvatest eluasemetest välja tõstnud, mistõttu nood olid sunnitud kolima telklaagritesse. 20. aprillil puhkes Colorados Ludlow lähistel telklaagris tulistamine. Kaevurite laager pisteti põlema. Vihale aetud kaevurid tapsid palju kompanii valvureid. Korra taastamiseks kutsuti kohale sõjavägi.

Euroopas oli olukord veelgi halvem. 28. juunil lasi 19-aastane Bosnia serblane Gavrilo Princip maha Austria ertshertsogi Franz Ferdinandi. See sündmus sütitas esimese maailmasõja. Aasta lõpuks oli esimesse maailmasõtta, mida tollal tunti kui suurt sõda, haaratud kogu Euroopa.

Kesk selliseid rahutuid aegu innustasid piibliuurijad üksteist tarmukalt kuulutustööd tegema. 10. aprillil 1914 algas Jumala rahva esimene konvent Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kohalolijate tipparv oli 34. „Olime tõepoolest „väike kari”,” kirjutas William Johnston. „Kastsime vee alla peaaegu pooled ... konvendil [kohalviibinutest]. Kaheksa õde ja kaheksa venda sümboliseerisid oma pühendumist Issanda juhendite järgi.” Viimasel konvendipäeval räägiti sellest, kuidas oleks Lõuna-Aafrika Vabariigis kõige parem kuulutustööd teha. Tänapäeval on sellest „väiksest karjast” kasvanud välja enam kui 90 000 tublit kuulutajat.

28. juunil 1914, samal päeval, kui ertshertsog Ferdinand tapeti, tulid piibliuurijad kokku USA-s Iowas Clintonis. Konvendi kolmandal päeval lausus Alexander MacMillan: „Kui tahame kätte saada oma tasu, tuleb  meil agaralt täita Jumala tahet: kuulutada teistele igal võimalusel lõikusesõnumit.”

11. jaanuaril 1914 esilinastus New Yorgis „Loomise fotodraama”. See linateos koosnes värvilistest klaasslaididest ja filmilõikudest, mis olid sünkroniseeritud piiblikõnede ja muusikaga. Esilinastusel viibis viis tuhat inimest. Huvi oli nii suur, et paljud tuli ruumi puudusel minema saata.

Olgugi et „Loomise fotodraama” tegemisele oli kulunud kaks aastat, sai see „jaanuaris toimunud esiettekandeks napilt valmis”, märkis Vahitorn. 1914. aasta esimesel poolel tegid vennad „Loomise fotodraamas” mitmeid täiendusi. Näiteks lisasid nad sissejuhatava filmilõigu, mis oli sünkroniseeritud Charles Taze Russelli sõnadega. Nii anti vaatajatele teada, et selle linateose valmistajateks on piibliuurijad.

„Loomise fotodraamat” mängiti samal ajal koguni 80 linnas. 1914. aasta juuliks oli see jõudnud Suurbritanniasse, kus seda näidati Glasgow’ ja Londoni tuubil täis saalides. Alates septembrist võisid seda näha inimesed Rootsis, Saksamaal, Soomes, Šveitsis ja Taanis. Oktoobris jõudis see Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Sel aastal nägi „Loomise fotodraamat” ühtekokku üle üheksa miljoni inimese.

Iga „Loomise fotodraama” komplekt koosnes sadadest klaasslaididest, paljudest filmirullidest ning kümnetest helisalvestistest. Neid komplekte oli kulukas teha ning igal linastusel pidi olema kohal rühm asjatundlikke vendi ja õdesid. Seetõttu näidati täispikka „Loomise fotodraamat” peamiselt suurlinnades. Et jõuda ka maakohtadesse, andsid piibliuurijad „Loomise fotodraamast” välja kolm lühiversiooni. Üks neist, „Heureka draama Y”,  koosnes värvilistest klaasslaididest, kus taustaks kõlasid piiblikõned ja muusika. Teised versioonid, „Heureka draama X” ja sellest palju lühem „Heureka draama peredele”, ei sisaldanud slaide ega filmilõike, vaid üksnes heli. USA-s oli 1914. aasta lõpuks — vähem kui neli kuud pärast „Heureka draama” valmimist — näinud või kuulanud mõnda neist kolmest versioonist enam kui 70 000 inimest.

Ehkki „Loomise fotodraama” näitamine oli uus ja põnev töö, mõistsid piibliuurijad, et teised kuulutustööviisid on siiski olulisemad. Charles Taze Russell kirjutas kõikidele kolportööridele (pioneeride endine nimetus): „Me näeme, et mitte ükski teine kuulutustöömeetod pole praegusel lõikusajal nii tõhus kui kolportööritöö. Sel põhjusel ei soovita me kolportööridel osaleda „Loomise fotodraama” näitamises ... Selles töös võivad kaasa lüüa  teised vennad ja õed, kes on samuti Issandale ustavad.”

1914. aasta jaanuaris oli kolportööre kokku 850. Aasta jooksul levitasid need innukad evangeeliumikuulutajad rohkem kui 700 000 „Kirjauurimuste” raamatut. Vahitorni artiklites peeti kolportööre eriliselt silmas ning lugejaid õhutati ütlema neile „midagi julgustavat, kuna nende elu pole alati roosiline”.

Piibliuurijad jagasid kümnetes keeltes voldikuid. Aastal 1914 levitasid nad enam kui 47 miljonit voldikut, sealhulgas miljoneid The Bible Students Monthly eksemplare.

Nende tegevus ei jäänud teistele märkamata. Nad tegid kuulutustööd avalikult ning sissepääs nende koosolekutele oli tasuta. Üks ristiusu vaimulik kurtis: „Peagi arvavad inimesed, et korjanduse tegemine on kuritegu. Kuhu me niiviisi jõuame? Pastor Russell seab meid kõiki halba valgusse.”

Piibliuurijad uskusid, et „paganate ajad”, millest räägib Luuka 21:24 (P 1988), lõppevad 1914. aasta 1. oktoobri paiku. Oktoobri lähenedes ootusärevus kasvas. Mõned piibliuurijad kandsid isegi kaasas tabelit, kust nad iga möödunud päeva maha kriipsutasid. Paljud uskusid, et nad kutsutakse sel päeval eesriide taha ehk taevasse.

2. oktoobri hommikul sisenes vend Russell Peeteli söögisaali ning teatas Peeteli perele: „Paganate ajad on lõppenud; nende kuningate päevad on möödunud.” Mõningatele kohalviibijatele meenusid seoses sellega ilmselt 171. laulu sõnad laulikust „Millenniumi koidiku hümnid”. Alates 1879. aastast olid piibliuurijad laulnud „Paganate ajad on lõppemas”, kuid enam ei vastanud need sõnad tõele, kuna paganate ajad ehk „rahvastele määratud  ajad” olid selleks ajaks lõppenud (Luuka 21:24). Mõne aja pärast kajastus see oluline muudatus ka meie laulikute sõnades.

Aasta lõpuks oli Messia valitsus oma aujärje taevas kinnitanud ning mõned piibliuurijad arvasid, et nende töö on tehtud. Neil polnud aga aimugi, et kohe algab läbikatsumise ja -sõelumise aeg. 1915. aasta tekst oli „Kas te võite juua minu karikast?”, mis põhines kirjakohal Matteuse 20:22. „Karikas”, millele Jeesus viitas, hõlmas katsumusi, mida ta enne surma koges. Piibliuurijatele pidid samamoodi osaks saama katsumused, seda nii nende endi ridadest kui ka väljastpoolt organisatsiooni. Neile avanes võimalus tõendada oma ustavust Jehoovale.