KUI ma Sierra Leonesse saabusin, armusin kõigest kahe nädalaga sellesse maasse. Minus tekitas imestust see, kuidas inimesed kandsid mängleva kergusega pea peal raskeid kandameid. Tänavatel pulbitses elu. Lapsed mängisid ja tantsisid, plaksutasid käsi ning trampisid jalgadega kaasahaaravas rütmis. Kõikjal võis näha palju värve ja liikumist ning kuulda muusikat.

Kõige rohkem meeldib mulle siin kuulutada. Sierraleonelased tunnevad uhkust, kui saavad olla võõraste vastu külalislahked. Nad peavad Piiblist lugu ja vestlevad selle üle meelsasti. Sageli kutsuvad nad mind sisse. Kui ma nende poolt lahkun, saadavad mõned mind tänava lõpuni. Niisugused armsad teod aitavad mul taluda selliseid pisiasju nagu vee- ja elektrikatkestused.

Kuna olen vallaline, küsitakse minult vahel, kas ma tunnen end üksildasena. Mul on aga kogu aeg nii palju tegemist, et selliste tunnete jaoks pole lihtsalt aega. Mu elu on tõeliselt mõttekas.