OLEN lapsest saati olnud alakehast osaliselt halvatud. Kasvasin üles Freetownis ühel taraga ümbritsetud alal. Elasin seal koos ema ja mitme teise vaese perega. Kuna ma häbenesin oma välimust ja kartsin võõraste pilke, söandasin 18 aasta jooksul vaid korra koduõuest kaugemale minna.

Kui olin 18-aastane, tuli Jehoova tunnistajast misjonär Pauline Landis minu elupaika ja pakkus välja, et võib mulle Piiblit õpetada. Ütlesin talle, et ma ei oska lugeda ega kirjutada, misjärel Pauline lubas mind ka selles aidata. Olin nõus.

Piiblist õpitu vaimustas mind. Ühel päeval küsis Pauline, kas mul oleks võimalik tulla koguduse koosolekule, mis toimub ühe tunnistaja kodus kõigest paari tänava kaugusel. „Kõnnin sinna oma puuklotside abil,” vastasin mina.

Kui Pauline mulle järele tuli, jälgisid ema ja naabrid mind murelikult. Haarasin klotsid, küünitasin ettepoole ja asetasin need enda ette maha. Toetusin kätega klotsidele ja vinnasin  keha edasi. Kui ma sel viisil üle hoovi liikusin, hüüdsid naabrid Pauline’ile: „Mis sa sunnid teda! Ta on ka varem proovinud kõndida, aga see ei ole õnnestunud.”

„Jay, kas sa tahad koosolekule tulla?” küsis Pauline lahkelt.

„Jah,” kostsin mina, „nii ma olen otsustanud.”

Naabrid vaatasid vaikides, kuidas ma värava poole liigun. Kui ma väravast väljusin, hõiskasid nad rõõmust ja plaksutasid käsi.

Mulle väga meeldis see koosolek. Järgmisena võtsin nõuks minna kuningriigisaali. See tähendas, et mul tuli „kõndida” tänava lõppu, võtta takso ning siis paluda vendadel mind järsust mäest üles tassida. Kuna sageli jõudsin pärale märja ja porisena, tuli mul riided vahetada. Hiljem saatis üks heasüdamlik Šveitsi õde mulle ratastooli ja nii sain ma palju väärikamalt ringi liikuda.

Kui lugesin teiste liikumisraskustega tunnistajate lugusid, tekitas see minus soovi Jehoova heaks rohkem teha. 1988. aastal alustasin pioneerteenistust. Palvetasin, et Jehoova aitaks mul jõuda ühe eesmärgini: aidata kellelgi oma perest ja naabruskonnast Jehoova teenijaks saada. Jehoova vastas mu palvetele ning mul oli võimalik aidata tõe juurde tulla oma kahel õepojal ja ühel naisel, keda kohtasin tänaval.

Nüüd on mu käed jõuetuks jäänud ja ma sõltun täielikult teistest, kes mind ratastoolis ringi sõidutavad. Kannatan ka kroonilise valu käes. Kuid olen leidnud, et valule toob leevendust see, kui saan teistele Jehoovast rääkida. Sellest tulenev rõõm vähendab valu ja trööstib mind. Jehoova on mind aidanud ja mu elul on nüüd eesmärk.”