OLIN 16-aastane, kui mässulised sundisid mind nende armeega liituma. Kuna nad andsid mulle narkootikume ja alkoholi, sõdisin sageli narkouimas. Osalesin paljudes lahingutes ja tegin kohutavaid asju. Kahetsen tehtut kogu südamest.

Kord tuli üks eakas Jehoova tunnistaja meie barakkidesse kuulutama. Enamik inimesi kartis ja põlgas mässulisi, kuid see vend soovis meid vaimselt aidata. Ta kutsus mind oma koguduse koosolekule. Mul ei ole meeles, mida sel koosolekul räägiti, aga ma mäletan hästi, kui soojalt mind vastu võeti.

Kui lahingutegevus ägenes, kaotasin tunnistajatega kontakti. Siis aga sain tõsiselt haavata ja mind saadeti mässuliste kontrolli all olevasse piirkonda kosuma. Kuid enne sõja lõppu põgenesin valitsuse võimu all olevale alale, kus liitusin endiste võitlejate desarmeerimise, demobiliseerimise ja taasintegreerimise programmiga.

Ihkasin hingele kergendust saada. Käisin nelipühilaste koosolekutel, ent kirikuliikmed nimetasid mind nende keskele tulnud saatanaks. Niisiis asusin otsima Jehoova tunnistajaid. Kui ma nad üles leidsin, hakkasin nendega Piiblit uurima ja nende koosolekutel käima. Tunnistasin vendadele üles, milliseid kohutavaid asju olen teinud, misjärel nad lugesid mulle ette Jeesuse lohutavad sõnad „Arsti ei vaja mitte terved, vaid haiged ... Ma pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid”. (Matt. 9:12, 13.)

Need sõnad puudutasid mind südamepõhjani. Ulatasin oma pistoda vennale, kes minuga Piiblit uuris, ja ütlesin: „Hoidsin selle alles juhuks, kui keegi tuleb kätte maksma.  Kuid nüüd ma tean, et Jehoova ja Jeesus armastavad mind. Ma ei vaja seda enam.”

Vennad õpetasid mind lugema ja kirjutama. Viimaks lasin end ristida ning alustasin üldpioneerteenistust. Kui kohtan kuulutustööl kunagisi mässulisi, ütlevad nad, et peavad minust lugu, kuna seadsin enda elu korda. Uurisin Piiblit isegi oma endise staabi ülemaga.

Kui olin sõdur, sündis mulle kolm poega. Tunnistajaks saades tahtsin neid vaimselt aidata. Minu rõõmuks hakkasid kaks neist Jumalat teenima. Üks mu poegadest on ristimata kuulutaja ning mu vanim poeg on nüüd abipioneer.