AASTAL 1997, kui mässuliste ja valitsuse väed Freetownis sõdisid, olin valmis toimetama kirju Freetownist Guineas Conakrys asuvasse ajutisse harubüroosse.

Läksin bussijaamas bussi peale koos rühma meestega. Taamalt kostis püssilaske. Õhk oli ärevusest paks. Sõitsime mööda linnatänavaid, kui ühtäkki puhkes meie ees äge tulevahetus. Bussijuht keeras ringi ja valis teise tee. Varsti peatasid bussi mässulised sõdurid, kes kamandasid meid bussist välja. Nad küsitlesid meid ja lasid meil siis minna. Hiljem peatas meid veel üks sõdurite grupp. Kuna üks reisija tundis nende komandöri, pääsesime ka seekord minema. Linna ääres kohtusime kolmanda mässuliste grupiga. Nemadki esitasid meile küsimusi, kuid lubasid siis  edasi liikuda. Põhja poole sõites pidime läbima veel mitu teesulgu, kuid õhtuks jõudis meie tolmune buss Conakrysse.

Hiljem toimetasin ühest kohast teise kirjandusekaste, bürootarbeid, harubüroo dokumente ja abisaadetisi. Peamiselt reisisin auto või väikebussiga. Peale selle kasutasin koormakandjate abi ja sõitsin kanuuga, et viia kirjandust läbi vihmametsade ja üle jõgede.

Kord, kui vedasin asju Freetownist Conakrysse, peatasid mässulised sõdurid piiri peal väikebussi, milles sõitsin. Üks neist märkas mu kotte ja hakkas mulle küsimusi esitama. Samal hetkel nägin mässuliste hulgas oma kunagist koolikaaslast. Sõdurid kutsusid teda Jõmmiks. Ta oli selles pundis kõige hirmuäratavam. Ütlesin mehele, kes mind küsitles, et tulin Jõmmi vaatama, ja hõikasin teda. Jõmm tundis mu kohe ära ja jooksis minu juurde. Embasime üksteist ja puhkesime naerma. Siis aga tõmbus Jõmm tõsiseks.

„Kas sul on siin mingeid probleeme?” päris ta.

„Tahaksin üle piiri Guineasse minna,” kostsin.

Ta andis sõduritele viivitamatult käsu meid rahule jätta ja lubada meil edasi sõita.

Kui mind edaspidi selles kontrollpunktis kinni peeti, käskis Jõmm alati sõduritel mind läbi lasta. Pakkusin sõduritele meie ajakirju, mille eest nad olid väga tänulikud. Peagi sain endale hüüdnimeks Vahitorni-mees.