11. peatükk

Ärataganemine — tõke teel Jumala juurde

1., 2. a) Miks on olulised ristiusu esimesed 400 aastat? b) Millist tõde seoses valikuvõimalustega väljendas Jeesus?

MIKS on ristiusu esimesed 400 aastat eriti olulised? Samal põhjusel, miks on olulised lapse esimesed eluaastad — nende kujunemisaastate jooksul pannakse alus inimese tulevasele isiksusele. Mida näitavad ristiusu esimesed sajandid?

² Enne kui vastame sellele küsimusele, meenutagem Jeesus Kristuse väljendatud tõde: ”Minge sisse kitsast väravast; sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.” Mugav tee on lai, õigete põhimõtete tee aga kitsas. (Matteuse 7:13, 14.)

3. Millised kaks valikuvõimalust seisid algkristlaste ees?

³ Kristluse alguspäevil oli selle ebapopulaarse usu pooldajate ees kaks teed — kas pidada kinni Kristuse ja Pühakirja ilmselgetest õpetustest ja põhimõtetest või kalduda laiale ja mugavale teele, tehes kompromisse tollase maailmaga. Nagu näeme, selgus esimese 400 aasta jooksul, millise tee valis enamik.

Filosoofia ahvatleb

4. Kuidas mõjutas paganlik Rooma algkirikut ajaloolase Duranti sõnul?

⁴ Ajaloolane Will Durant selgitab: ”Kirik võttis üle  mitmed kristluse-eelsele [paganlikule] Roomale omased usukombed ja toimingud — paganlike preestrite stoola ja muud vaimulikurõivad, viiruki ja pühitsetud vee kasutamise puhastusriitustel, küünalde ja igavese tule põletamise altari ees, pühakute kummardamise, basiilika-arhitektuuri, kanoonilise õiguse aluseks Rooma õiguse, paavstitiitli pontifex maximus ja 4. sajandil ka ladina keele ... Peagi hakkasid linnades Rooma prefektide asemel piiskopid korda hoidma ja võimu esindama; metropoliidid ehk peapiiskopid toetasid provintsivalitsejaid — kui ei tõrjunud neid hoopis kõrvale; ja provintsivalitsuse asemele tõusis piiskoppide sinod. Rooma kirik käis Rooma riigi jälgedes.” (”The Story of Civilization: Part III—Caesar and Christ”.)

5. Kuidas valmidus teha kompromissi paganliku Rooma maailmaga on vastuolus algkristlike kirjutistega?

⁵ See kompromissivalmidus suhetes Rooma maailmaga  on selges vastuolus Kristuse ja apostlite õpetustega. (Vaata kasti lk 262.) Apostel Peetrus andis nõu: ”Armsad, ... ma hoian oma meeldetuletamisega ärkvel teie puhast meelt, et te meenutaksite neid sõnu, mis pühad prohvetid enne on rääkinud, ja Issanda ning Õnnistegija käsku, mille on andnud teie apostlid. Et teie nüüd, armsad, seda ette ära teate, siis hoiduge sellest, et üleannetute eksitused teid ei kisuks ühtlasi kaasa eksitusse ning te ei langeks ära oma kindlalt aluselt.” Paulus andis selget nõu: ”Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega; sest mis on ühist õigusel ülekohtuga? Mis on ühist valgusel pimedusega? ... Sellepärast ”minge ära nende keskelt ja eralduge neist”, ütleb Issand, ”ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu”.” (2. Peetruse 3:1, 2, 17; 2. Korintlastele 6:14—17; Ilmutuse 18:2—5.)

6., 7. a) Kuidas mõjutas Kreeka filosoofia varaseid kirikuisasid? b) Millistes õpetustes ilmnes Kreeka mõju eriti selgelt? c) Millise hoiatuse andis filosoofia kohta Paulus?

⁶ Sellistele selgetele hoiatustele vaatamata hakkasid ärataganenud kristlased 2. sajandil võtma omaks paganliku Rooma religiooni atribuutikat. Nad eemaldusid algsetest puhastest Piibli õpetustest ja hakkasid end ehtima paganliku Rooma toreduse ja tiitlitega ning võtsid omaks Kreeka filosoofia. Professor Wolfson Harvardi ülikoolist selgitab teoses ”The Crucible of Christianity”, et 2. sajandil pöördus kristlusse suur hulk ”filosoofilise haridusega paganaid”. Nood imetlesid kreeklaste tarkust ja arvasid nägevat sarnasusi Kreeka filosoofia ja Piibli õpetuste vahel. Wolfson jätkab: ”Vahel väljendavad nad seisukohta, et nii nagu kreeklastele on Jumal andnud inimmõistuse kaudu  filosoofia, on ta juutidele andnud otsese ilmutuse kaudu Pühakirja.” Ta lisab: ”Kirikuisad ... asusid süstemaatiliselt selgitama, et Piibli üldiselt lihtsa väljendusviisi taga peituvad filosoofide õpetused, mis on rüütatud raskepärasesse tehnilisse keelde, mida viljeldi Akadeemias, Lütseumis ja Stoas [filosoofiakeskustes].”

⁷ Sellise suhtumisega avasid nad ukse, mille kaudu hakkas ristiusku tungima kreeka filosoofia ja terminoloogia, eriti seoses õpetustega kolmainsusest ja hinge surematusest. Wolfson ütleb: ”[Kiriku]isad asusid filosoofilisest sõnavarast otsima kahte head terminit, millest üks sobiks väljendama reaalsust, et kolmainsuse iga liige on eraldi isik, ja teine tähistaks nende olemuslikku ühtsust.” Ent nad pidid möönma, et ”kolmainsa Jumala idee on müsteerium, mida inimmõistus ei suuda lahendada”. Seevastu Paulus mõistis selgelt, millist ohtu kujutab endast niisugune saastamine ja ’evangeeliumi teiseks pööramine’, kui ta kirjutas Galaatia ja Kolossa kristlastele. Ta ütles: ”Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks mõtteteaduse [ehk filosoofia; kreeka k phi·lo·so·phiʹas] ja tühja pettusega, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algjõududele ja mitte Kristusele.” (Galaatlastele 1:7—9; Koloslastele 2:8; 1. Korintlastele 1:22, 23.)

 Surnute ülestõusmine kaotab mõtte

8. Millise mõistatuse üle on inimene pead murdnud ja kuidas püüab enamik usundeid seda lahendada?

⁸ Nagu oleme tõdenud läbi terve selle raamatu, on inimene ühtelugu murdnud pead selle üle, miks tema elu on nii mõistatuslikult lühike ja lõpeb surmaga. Raamatu ”The Celts—The People Who Came Out of the Darkness” autor Gerhard Herm ütles: ”Lisaks muule aitab religioon inimesel leppida ka faktiga, et ühel päeval peab ta surema, tõotades talle paremat hauatagust elu, uuestisündi või mõlemat korraga.” Peaaegu kõik religioonid on rajatud usule, et inimhing on surematu ja et pärast surma see rändab hauatagusesse ellu või siirdub teise olendisse.

9. Mida järeldas Hispaania õpetlane Miguel de Unamuno seoses Jeesuse usuga ülestõusmisse?

⁹ Tänapäeval on see uskumus omane peaaegu kõigile ristiusu kirikutele. Miguel de Unamuno, 20. sajandi silmapaistev Hispaania õpetlane, kirjutas Jeesuse kohta: ”Tema uskus hoopis juudi kombel lihas ülestõusmisse [nagu Laatsaruse juhtumil (vaata lk 249—251)], mitte [Kreeka] Platoni kombel hinge surematusse. ... Tõendeid selle kohta võib näha igast ausast kommentaariraamatust.” Ta jõudis järeldusele: ”Hinge surematus ... on paganlik filosoofiline dogma.” (”La Agonía Del Cristianismo”.) See ”paganlik filosoofiline dogma” imbus ristiusu õpetustesse, kuigi Kristus midagi sellist ei õpetanud. (Matteuse 10:28; Johannese 5:28, 29; 11:23, 24.)

10. Millised olid mõned hinge surematusse uskumise tagajärjed?

¹⁰ Kreeka filosoofia oli üks väga tähtis tegur, mis  salakavalalt soodustas apostlite surmale järgnenud ärataganemist. Kreeka õpetus hinge surematusest eeldas, et peab olema mitu kohta, kuhu hinged lähevad — taevasse, põrgutulle, puhastustulle, paradiisi või limbusesse ehk põrgu ja taeva vahepealsesse seisundisse. * Nende õpetustega manipuleerides oli preestritel kerge oma karja vagurana ja hauataguse elu hirmu all hoida ning kingitusi ja annetusi välja pigistada. Sellega jõuame järgmise küsimuseni: kuidas kujunes ristiusu kirikus eraldiseisev vaimulikkond? (Johannese 8:44; 1. Timoteosele 4:1, 2.)

 Kuidas tekkis vaimulikkond

11., 12. a) Milline oli veel üks kujuneva ärataganemise ilming? b) Milline oli Jeruusalemma apostlite ja vanemate roll?

¹¹ Veel üks ärataganemise ilming oli loobumine põhimõttest, et kõik kristlased on evangeeliumi kuulutajad, mida olid õpetanud Jeesus ja apostlid. Selle asemel hakkas ristiusu kirikus kujunema privilegeeritud vaimulikkond ja hierarhia. (Matteuse 5:14—16; Roomlastele 10:13—15; 1. Peetruse 3:15.) Pärast Jeesuse surma teenisid tema apostlid ja teised vaimselt küpsed kristlikud vanemad Jeruusalemmas 1. sajandi kristlikus koguduses nõuandjate ja juhatajatena. Keegi ei valitsenud teiste üle. (Galaatlastele 2:9.)

¹² Aastal 49 m.a.j oli neil tarvis Jeruusalemmas kokku saada, et lahendada mõned kõiki kristlasi puudutavad küsimused. Piiblist näeme, et pärast ühist arutelu ”apostlid ja vanemad [pre·sbyʹte·roi] ühes kõige kogudusega arvasid heaks valida endi seast mehed ning läkitada Antiookiasse ühes Pauluse ja Barnabasega ... Nendega nad saatsid järgmise kirja: ”Meie, apostlid ja vanemad ja vennad, saadame tervisi vendadele paganate seast, kes elavad Antiookia- ja Süüria- ja Kiliikiamaal.””. On ilmne, et need apostlid ja vanemad teenisid igal pool rajatud kristlike koguduste juhtorganina (Apostlite teod 15:22, 23).

13. a) Kuidas oli korraldatud juhtimine igas algkristlikus koguduses? b) Millised olid kogudusevanemate kõlblikkusnõuded?

¹³ Aga kui see Jeruusalemmas tegutsenud juhtgrupp hoolitses kõigi algkristlike koguduste eest tervikuna, siis kuidas oli juhtimine korraldatud igas koguduses eraldi? Pauluse kiri Timoteosele näitab selgelt, et kogudustes olid ülevaatajad (kreeka k e·piʹsko·pos,  millest on tulnud sõna ”episkopaalne”), vaimses mõttes vanemad mehed (pre·sbyʹte·roi), kes oma käitumise ja vaimsuse tõttu sobisid kaaskristlasi õpetama (1. Timoteosele 3:1—7; 5:17). Need mehed ei moodustanud 1. sajandil eraldiseisvat vaimulikkonda. Nad ei kandnud mingeid erilisi riideid. Nad paistsid silma oma vaimsuse poolest. Tegelikult oli igal kogudusel oma vanemate (ülevaatajate) kogu, mitte monarhiline ühemehevalitsus (Apostlite teod 20:17; Filiplastele 1:1).

14. a) Kuidas asendati kristlikud ülevaatajad aja jooksul ristiusu piiskoppidega? b) Kes üritas piiskoppide seas esimeseks saada?

¹⁴ Alles aja möödudes sai sõnast e·piʹsko·pos * (ülevaataja) sõna ”piiskop”, mis tähendas preestrit, kel on võim oma piiskopkonna vaimulike üle. Hispaania jesuiit Bernardino Llorca selgitab: ”Algul ei tehtud eriti vahet piiskoppide ja presbüterite vahel. Tähelepanu pöörati vaid sõnade tähendusele: piiskop tähendab  ülevaatajat ja presbüter vanemat meest. ... Aga tasapisi kujunes vahe selgemaks ja piiskop hakkas käima tähtsamate ülevaatajate kohta, kel oli kõrgeim preestriautoriteet ning õigus käsi peale panna ja preestriametisse pühitseda.” (”Historia de la Iglesia Católica”.) Tegelikult kujunes piiskoppidest eriti 4. sajandi algul teatud mõttes monarhiline süsteem. Kehtestati hierarhia ehk valitsev vaimulike klass ning aja jooksul hakkasid paljud pidama kõrgeimaks piiskopiks ja paavstiks Rooma piiskoppi, kes nimetas ennast Peetruse järeltulijaks.

15. Milline kuristik haigutab selle vahel, kuidas juhiti algkristlasi ja kuidas seda tehakse ristiusu kirikus?

¹⁵ Tänapäeva ristiusu kirikutes käib hästitasustatud piiskopiametiga üldiselt kaasas võim ja prestiiž, mida sageli seostatakse valitseva eliidiga. Kuid nende uhke ja kõrge positsioon erineb tohutult sellest lihtsusest, mis oli omane Kristuse rajatud organisatsioonile ja algkristliku koguduse vanematele ehk ülevaatajatele. Ja kui suur on veel kuristik Peetruse ja tema niinimetatud ametijärglaste vahel, kes on valitsenud Vatikani toretsevas luksuses! (Luuka 9:58; 1. Peetruse 5:1—3.)

Paavsti võim ja prestiiž

16., 17. a) Kust me teame, et algset Rooma kogudust ei juhtinud piiskop ega paavst? b) Kuidas kujunes ”paavsti” tiitli kasutamine?

¹⁶ Nende varajaste koguduste hulgas, kes tunnustasid Jeruusalemma apostlitelt ja vanematelt tulnud juhiseid, oli ka Rooma kogudus, kuhu kristlik tõde jõudis ilmselt veidi aega pärast nelipüha aastal 33. (Apostlite teod 2:10.) Nagu igal muul tollasel kristlikul kogudusel, olid ka seal vanemad, kes teenisid ülevaatajate koguna, ilma et keegi oleks teistest tähtsam  olnud. Kindlasti ei pidanud keegi neid varaseimaid Rooma koguduse ülevaatajaid piiskoppideks ega paavstideks, sest monarhilist episkopaati polnud Roomas veel kujunenud. Monarhilise ehk ühe-mehe episkopaadi algushetke on raske kindlaks teha. Tõendid näitavad, et see hakkas kujunema 2. sajandil. (Roomlastele 16:3—16; Filiplastele 1:1.)

¹⁷ Tiitlit ”paavst” (kreeka k paʹpas ehk ”isa”) esimese kahe sajandi jooksul ei kasutatud. Endine jesuiit Michael Walsh selgitab: ”Tundub, et esimest korda kutsuti Rooma piiskoppi ”paavstiks” 3. sajandil, ja see tiitel anti paavst Calixtusele ... Viienda sajandi lõpuks tähendas ”paavst” tavaliselt üksnes Rooma piiskoppi. Aga alles 11. sajandil võis paavst väita, et see tiitel kuulub üksnes talle.” (”An Illustrated History of the Popes”.)

18. a) Kes oli üks esimesi Rooma piiskoppe, kes püüdis oma võimu maksma panna? b) Mille põhjal väidetakse, et paavstile kuulub kõrgeim võim? c) Kuidas on õige mõista kirjakohta Matteuse 16:18, 19?

¹⁸ Üks esimesi Rooma piiskoppe, kes üritas oma võimu maksma panna, oli paavst Leo I (paavst 440—461 m.a.j). Michael Walsh selgitab edasi: ”Leo võttis endale kunagise paganliku tiitli pontifex maximus, mida paavstid kasutavad tänaseni ja mida 4. sajandi lõpuni kandsid Rooma keisrid.” Leo I rajas oma tegevuse Matteuse 16:18, 19 leiduvate Jeesuse sõnade katoliiklikule tõlgendusele. (Vaata kasti lk 268.) Ta ”kuulutas, et kuna Püha Peetrus oli apostlite seas esimene, peaks ka Püha Peetruse kirik teistest kirikutest üle olema”. (”Man’s Religions”.) Sellega tegi Leo I selgeks, et kuigi keisril Konstantinoopolis (Idas) on ilmalik võim,  kuulub Roomas (Läänes) valitsevale paavstile vaimulik võim. Sellest võimust andis eriti ilmekalt tunnistust see, kui paavst Leo III kroonis Karl Suure aastal 800 Püha Rooma riigi keisriks.

19., 20. a) Kuidas suhtutakse paavsti nüüdisajal? b) Millised on mõned paavsti tiitlid? c) Millist vastuolu võib märgata paavstide ja Peetruse käitumise vahel?

¹⁹ Aastast 1929 on ilmalikud valitsused suhtunud Rooma paavsti kui suveräänse Vatikani riigi valitsejasse. Seega võib roomakatoliku kirik erinevalt kõigist teistest usuorganisatsioonidest saata maailma valitsuste juurde oma diplomaatilisi esindajaid, nuntsiusi (Johannese 18:36). Paavsti austatakse paljude tiitlitega, millest mõned on Jeesuse Kristuse asemik, Apostlite Vürsti järglane, Üleilmse Kiriku ülempreester, Lääne patriarh, Itaalia priimas, Vatikani linnriigi monarh. Teda kantakse toretseva tseremooniaga. Teda austatakse nagu riigipead. Seevastu pane tähele, mida tegi esimene väidetav paavst ja Rooma piiskop, kui Rooma tsentuurio Korneelius tema jalge ette langes, et talle austust avaldada: ”Peetrus tõstis ta üles ja ütles: ”Tõuse üles, ka mina ise olen inimene!”” (Apostlite teod 10:25, 26; Matteuse 23:8—12).

²⁰ Nüüd tekib küsimus, kuidas üldse omandas ärataganenud kirik sajandite jooksul nii suure võimu ja prestiiži? Kuidas kujunes Kristuse ja algkristlaste lihtsusest ja alandlikkusest ristiusu kiriku uhkus ja hiilgus?

Ristiusu algus

21., 22. Milline suur muutus toimus väidetavalt Constantinuse elus ja kuidas ta seda ära kasutas?

²¹ Rooma impeeriumi uuele usule sai pöördepunktiks  aasta 313, mil keiser Constantinus ”kristluse” väidetavalt vastu võttis. Kuidas see pöördumine toimus? Aastal 306 tõusis Constantinus oma isa järel troonile ja hiljem valitses Rooma impeeriumit koos Liciniusega. Talle avaldas mõju ta ema pühendumine kristlusele ja tema enda usk jumalikku kaitsesse. Aastal 312 enne lahingut Mulviuse silla juures Rooma lähedal väitis ta, et tal kästi unenäos maalida oma sõdurite kilpidele ”kristlik” monogramm — kreeka tähed hii ja roo, mis on Kristuse kreekakeelse nime kaks esimest tähte. * Seda ”püha talismani” kandes alistasid Constantinuse väed tema vaenlase Maxentiuse.

²² Varsti pärast lahingus saavutatud võitu väitis Constantinus, et ta on saanud usklikuks, kuigi ta ristiti alles vahetult enne surma umbes 24 aastat hiljem. Tal oli vaja võita ka nende impeeriumi kodanike toetus, kes pidasid ennast kristlasteks. Selleks ”võttis ta oma embleemiks [kreeka tähed] hii-roo [☧] ... Ent hii-rood kasutati ligatuurina [liittähena] juba nii paganlikus kui ka kristlikus kontekstis”. (”The Crucible of Christianity”, toimetaja Arnold Toynbee.)

23. a) Millal sai ristiusu kirik alguse ühe kommentaatori sõnul? b) Miks me võime öelda, et Kristus ei rajanud ristiusku?

²³ Nii pandi alus ristiusu kirikule. Briti ajakirjanik Malcolm Muggeridge kirjutas raamatus ”The End of Christendom” (Ristiusu kiriku lõpp): ”Ristiusu kirik algas keiser Constantinusega.” Samas tegi ta ka tabava märkuse: ”Võiks lausa öelda, et Kristus ise väljendas  hukkamõistu ristiusu kiriku suhtes juba enne selle algust, kui ta kinnitas, et tema kuningriik pole sellest maailmast — mis on üks tema tähendusrikkamaid ja olulisemaid ütlusi.” See on ka ütlus, mida ristiusu maailma vaimulikud ja poliitilised juhid on eiranud eriti järjekindlalt (Johannese 18:36).

24. Milline muutus toimus kirikus seoses Constantinuse ”pöördumisega”?

²⁴ Constantinuse toel sai ristiusust Rooma riigiusk. Usundiloo professor Elaine Pagels selgitab: ”Kristlikud piiskopid, keda varem arreteeriti, piinati ja hukati, said nüüd maksusoodustusi, kingitusi keisri kassast, prestiiži ja omandasid isegi mõjukust õukonnas; nende kirikud hakkasid koguma jõukust, võimu ja positsiooni.” Neist olid saanud keisri sõbrad, Rooma maailma sõbrad (Jakoobuse 4:4).

Constantinus, ketserlus ja õigeusk

25. a) Milliseid teoloogilisi sõnasõdu peeti Constantinuse ajal? b) Milline oli olukord enne 4. sajandit seoses arusaamaga Kristuse ja Isa suhetest?

²⁵ Miks oli Constantinuse ”pöördumine” nii tähelepanuväärne? Sest keisrina avaldas ta õpetuslikult lõhestatud ”kristlikule” kirikule tugevat mõju, soovides hoida impeeriumi ühtsust. Tollal pidasid kreeka- ja ladinakeelsed piiskopid tuliseid vaidlusi selle üle, ”kuidas on omavahel seotud Jeesuseks kehastunud ”Sõna” ehk ”Jumala Poeg” ja ”Jumal”, keda nüüd kutsuti ”Isaks”, kuna tema nimi Jahve oli üldiselt unustatud”. (”The Columbia History of the World”.) Mõned pooldasid Piiblil põhinevat vaadet, et Kristus ehk Loʹgos on loodud ja allub seetõttu Isale (Matteuse 24:36; Johannese  14:28; 1. Korintlastele 15:25—28). Nende hulgas oli Aleksandria preester Areios Egiptusest. Usuteaduse professor R. Hanson ütleb koguni: ”Enne Areiose tüli [4. sajandil] polnud ühtegi Ida ega Lääne kiriku teoloogi, kes ei oleks Poega teatud mõttes Isast alamaks pidanud.” (”The Search for the Christian Doctrine of God”.)

26. Milline oli olukord seoses kolmainuõpetusega 4. sajandi alguses?

²⁶ Teised pidasid ketserluseks seisukohta, et Kristus allub Isale, ja eelistasid kummardada Jeesust kui ”kehastunud Jumalat”. Siiski ütleb professor Hanson, et nimetatud ajajärk (4. sajand) ”polnud aeg, mil kaitsti kokku lepitud ja paika pandud [kolmainsuslikku] õigeusku avaliku ketserluse [arianismi] rünnakute eest. Kõnealuse teema kohta polnud veel sõnastatud ühtki õigeusklikku doktriini”. Ta jätkab: ”Mõlemad pooled uskusid, et neid toetab Pühakirja autoriteet. Kumbki pidas teist poolt mitteortodoksseks, ebatraditsiooniliseks ja  pühakirjavastaseks.” See teoloogiline vaidlusküsimus põhjustas usklike hulgas tõsist lahkmeelt. (Johannese 20:17.)

27. a) Mida tegi Constantinus selleks, et lahendada Jeesuse olemuse üle käivat vaidlust? b) Mil määral esindas Nikaia kirikukogu kirikut? c) Kas Nikaia kirikukogu lahendas vastuolud seoses kujuneva kolmainuõpetusega?

²⁷ Constantinus üritas tagada oma valduste ühtsust. Seetõttu kutsus ta aastal 325 oma piiskopid kokku Nikaiasse, mis asus tema impeeriumi idapoolses kreekakeelses osas, Konstantinoopoli suhtes teisel pool Bosporuse väina. Väidetavalt oli kohal 250 kuni 318 piiskoppi, ainult väike osa nende koguarvust, ja enamik kohalviibijaist oli kreekakeelsetelt aladelt. Puudus isegi paavst Silvester I. * Pärast ägedat vaidlust koostas see vähemust esindav kirikukogu Nikaia usutunnistuse, mis kaldus kõvasti kolmainsusliku mõtteviisi poole. Kuid see ei teinud lõppu õpetuslikele vaidlustele. See ei selgitanud Jumala püha vaimu rolli kolmainsuslikus teoloogias. Äge vaidlus kestis veel aastakümneid ja lõpliku üksmeele saavutamiseks oli vaja järgmisi kirikukogusid ning keisrite autoriteeti ja mitmete pagendamist. See oli võit teoloogiale ja kaotus neile, kes pidasid lugu Pühakirjast (Roomlastele 3:3, 4).

28. a) Millised on mõned kolmainuõpetuse tagajärjed? b) Miks ei anna Piibel mingit alust austada Maarjat kui ”Jumalaema”?

²⁸ Kuna kolmainsust on õpetatud nüüd juba sajandeid,  on ainus tõeline Jumal Jehoova jäänud ristiusu Jumal-Kristuse teoloogia mõjul täiesti tagaplaanile. * See teoloogia viis loomuliku järelduseni, et kui Jeesus oli tõepoolest kehastunud Jumal, siis Jeesuse ema Maarja pidi muidugi olema ”Jumalaema”. Aegade jooksul on seetõttu tekkinud igasuguseid Maarja kummardamise kombeid, kuigi Piibel ei omista talle mingit olulist rolli peale selle, et ta oli Jeesuse tagasihoidlik bioloogiline ema. * (Luuka 1:26—38, 46—56.) Roomakatoliku kirik on Jumalaema-õpetust sajandeid arendanud ja ilustanud, mistõttu paljud katoliiklased austavad Maarjat märksa hardamalt kui Jumalat.

 Ristiusu kiriku lõhenemine

29. Mille eest Paulus hoiatas?

²⁹ Ärataganemisele on iseloomulik ka lõhenemine ja killustumine. Apostel Paulus ennustas prohvetlikult: ”Ma tean seda, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka hirmsad hundid, kes karjale armu ei anna; ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes kõnelevad pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele.” Paulus oli korintlastele selget nõu andnud: ”Ma manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime läbi, et te kõik ühtviisi räägiksite ja et ei oleks lõhesid teie seas, vaid et oleksite kokku liidetud samas meeles ja samas mõttes.” Pauluse manitsusest hoolimata võttis varsti võimust ärataganemine ja lõhenemine. (Apostlite teod 20:29, 30; 1. Korintlastele 1:10.)

30. Milline olukord algkirikus peagi kujunes?

 ³⁰ Juba mõni aastakümme pärast apostlite surma hakkasid kristlaste seas ilmnema erimeelsused. Will Durant ütleb: ”Celsus [2. sajandil elanud kristlusevastane] ise märkis sarkastiliselt, et kristlased on ”jagunenud paljudesse rühmitustesse, kuna igaüks tahab luua oma kildkonda”. Umbes aastal 187 loetles Eirenaios 20 kristluse vormi; 384. aasta paiku loetles Epiphanios neid 80.” (”The Story of Civilization: Part III—Caesar and Christ”.)

31. Kuidas kujunes katoliku kirikus suur jagunemine?

³¹ Constantinus soosis oma impeeriumi kreekakeelset idaosa, seades sisse uue pealinna, mis jääb praeguse Türgi aladele. Hiljem hakati seda linna nimetama Konstantinoopoliks (praegu Istanbul). Seetõttu koondus katoliku kirik sadade aastatega kahe erineva keskuse ümber ja jagunes nii keeleliselt kui geograafiliselt ladinakeelseks Roomaks läänes ja kreekakeelseks Konstantinoopoliks idas.

32., 33. a) Mis põhjustas ristiusu edasist lõhenemist? b) Mida ütleb Piibel piltide ja kujude kasutamise kohta jumalakummardamisel?

³² Lõhettekitavad vaidlused ikka veel areneva kolmainuõpetuse detailide üle põhjustasid ristiusu kirikus jätkuvalt segadust. Järjekordne kirikukogu Kristuse ”loomuste” defineerimiseks peeti aastal 451 Kalchedonis. Lääs tunnustas selle kirikukogu usutunnistust, idakirikud aga polnud sellega nõus, mistõttu Egiptuses ja Abessiinias tekkis kopti kirik ning Süürias ja Armeenias jakobiitide kirikud. Katoliku kiriku ühtsust ohustasid pidevad lahkarvamused seoses keeruliste teoloogiliste probleemidega ja eriti kolmainuõpetuse defineerimisega.

 ³³ Peale selle põhjustas erimeelsusi piltide ja kujude austamine. Kaheksandal sajandil tõstsid Ida piiskopid sellise ebajumalakummardamise vastu mässu ja algas ikonoklastide ehk pildirüüstajate periood. Aja jooksul hakkasid nad uuesti ikoone kasutama. (2. Moosese 20:4—6; Jesaja 44:14—18.)

34. a) Mis viis suure lõhenemiseni katoliku kirikus? b) Milleni viis see lõhe?

³⁴ Järjekordne suur katsumus algas sellest, kui läänekirik lisas Nikaia usutunnistusele ladinakeelse sõna filioque (”ja Pojast”), näitamaks, et Püha Vaim lähtub nii Isast kui ka Pojast. See 6. sajandil tehtud muudatus viis lõpuks tülini, kui ”Konstantinoopoli [piiskoppide] sinod mõistis paavsti aastal 876 hukka nii tema poliitilise tegevuse kui ka selle eest, et ta ei öelnud lahti filioque-eksiõpetusest. See oli osa Ida vastuseisust paavsti püüdlustele allutada kogu Kirik oma võimule”. (”Man’s Religions”.) Aastal 1054 pani paavsti esindaja Konstantinoopoli patriarhi kirikuvande alla, kes omakorda pani vande alla paavsti. Selle lõhe tõttu tekkisid aja jooksul Kreeka, Vene, Rumeenia, Poola, Bulgaaria, Serbia ja muud iseseisvad ida-õigeusu kirikud.

35. Kes olid valdeslased ja kuidas erinesid nende uskumused katoliku kiriku omadest?

³⁵ Kirikus hakkas rahutusi tekitama veel üks liikumine. Petrus Waldes Lyonist Prantsusmaalt pani 12. sajandil ”mõned õpetlased tõlkima Piiblit Lõuna-Prantsusmaa kohalikku murdesse [langue d’oc]. Ta uuris tõlget innukalt ja jõudis järeldusele, et kristlased peaksid elama nagu apostlid — ilma isikliku varata”. (”The Age of Faith”, Will Durant.) Ta alustas jutlustajate liikumist, kes said tuntuks kui valdeslased. Nad hülgasid  katoliku preesterkonna, indulgentsid, puhastustule, transsubstantsiatsiooni ja teised traditsioonilised katoliku kombed ning uskumused. Nende liikumine levis teistessegi maadesse. Toulouse’i kirikukogu püüdis aastal 1229 nende tegevust tõkestada, keelates Piiblit selgitavate raamatute omamise. Lubati ainult liturgiaraamatuid, ja neidki vaid surnud ladina keeles. Aga tulemas oli üha rohkem kirikulõhesid ja tagakiusamist.

Albilaste tagakiusamine

36., 37. a) Kes olid albilased ja mida nad uskusid? b) Kuidas albilased maha suruti?

³⁶ Lõuna-Prantsusmaal algas 12. sajandil teinegi liikumine — albilased (tuntud ka kui katarid), kes said oma nime Albi linna järgi, kus neil oli palju pooldajaid. Neil oli tsölibaadist kinni pidav vaimulikkond, kes ootas, et neid aupaklikult tervitataks. Nad  uskusid, et Jeesus kasutas kujundlikku keelt, kui ütles pühal õhtusöömaajal leiva kohta: ”See on minu ihu” (Matteuse 26:26). Nad hülgasid kolmainsuse, neitsist sünni, põrgutule ja puhastustule õpetused. Seega panid nad Rooma õpetused otseselt kahtluse alla. Paavst Innocentius III andis käsu albilasi taga kiusata. ”Kui on vaja,” ütles ta, ”suruge nad maha mõõga abil.”

³⁷ ”Ketserite” vastu alustati ristisõda ja katoliku ristisõdalased tapsid Béziers’s Prantsusmaal 20 000 meest, naist ja last. Pärast tohutut verevalamist saabus 1229. aastal albilaste lüüasaamisega rahu. Narbonne’i kirikukogu keelas ”ilmikutel omada mistahes osa Piiblist”. Ilmselgelt oli katoliku kiriku jaoks probleemi algpõhjus rahvakeelse Piibli olemasolu.

38. Mis oli inkvisitsioon ja millega see tegeles?

³⁸ Kiriku järgmiseks sammuks oli luua inkvisitsioon, ketserluse tõkestamiseks mõeldud tribunal. Sallimatuse vaim valdaski juba rahvast, kes oli ebausklik ning vägagi valmis ”ketsereid” lintšima ja tapma. Kirikule oli 13. sajandi olustik soodne oma võimu kuritarvitamiseks. Ent ”kiriku poolt hukka mõistetud ketserid tuli surnukspõletamiseks üle anda ”ilmalikule käele” — kohalikele võimudele”. (”The Age of Faith”.) Jättes hukkamised ilmalike võimude korraldada, üritas kirik silmakirjalikult näidata, et tal pole veresüüd. Inkvisitsioon päästis valla usulise tagakiusamise, millega kaasnesid väärkohtlemised, valesüüdistused ja anonüümsed pealekaebused, mõrvad, röövimised ja tuhandete surnuks piinamine, kes julgesid uskuda midagi muud, kui kirik lubas. Usu väljendamise vabadus lämmatati. Kas tõelist Jumalat otsivatel  inimestel oli mingit lootust? 13. peatükk vastab sellele küsimusele.

39. Milline usuliikumine sai alguse 7. sajandil ja kuidas?

³⁹ Samal ajal kui ristiusu kirikus leidsid aset kõik seesugused sündmused, astus üksildane araablane Lähis-Idas välja oma rahva usulise ükskõiksuse ja ebajumalakummardamise vastu. Ta algatas 7. sajandil usuliikumise, mis nõuab allumist ja kuuletumist tänapäeval rohkem kui miljardilt inimeselt. See liikumine on islam. Meie järgmine peatükk räägib selle liikumise prohveti ja algataja elukäigust ning selgitab mõningaid tema õpetusi ja nende päritolu.

[Allmärkused]

[Küsimused]

[Kast lk 262]

Algkristlased ja paganlik Rooma

”Rooma impeeriumis tärkav kristlik liikumine nõudis ka paganlusest pöördunuilt, et nad muudaksid oma suhtumist ja käitumist. Paljud paganad, kes olid lapseeast alates õppinud suhtuma abielusse kui peamiselt ühiskondlikku ja majanduslikku korraldusse, homoseksuaalsetesse suhetesse kui meeste hariduse endastmõistetavasse koostisossa, meeste ja naiste prostitutsiooni kui tavapärasesse ja seaduslikku tegevusse ning lahutusse, aborti, raseduse vältimisse ja soovimatute vastsündinute tapmisse kui lihtsalt otstarbekasse tegevusse, võtsid — oma pereliikmete hämmastuseks — rõõmuga vastu kristliku sõnumi, mis mõistis hukka sellised tegevused.” (”Adam, Eve, and the Serpent”, Elaine Pagels.)

[Kast lk 266]

Ristiusk pole kristlus

Porphyrios, 3. sajandil Tüüroses elanud kristlusevastane filosoof, tõstatas küsimuse, ”kas hoopis Jeesuse järelkäijad, mitte Jeesus ise, polnud need, kes kujundasid tolleks ajaks iseloomuliku kristluse vormi. Porphyrios (ja Julianus [4. sajandil elanud kristlusevastane Rooma keiser]) näitasid Uue Testamendi põhjal, et Jeesus ei nimetanud ennast Jumalaks ja et ta ei kuulutanud mitte iseennast, vaid ühtainsat Jumalat, kes on üle kõigi teiste. Jeesuse jüngrid aga hülgasid tema õpetuse ja võtsid omaks uue arusaama, et Jeesus (mitte see üksainus Jumal) on see, keda tuleb kummardada ja jumaldada. ... [Porphyrios] tabas hästi ära kristlikele mõtlejatele raskusi valmistava küsimuse: kas kristliku usu aluseks on Jeesuse kuulutatud sõnum või tema jüngrite väljamõeldud ideed, milleni nad jõudsid mitme põlvkonna jooksul pärast tema surma?” (”The Christians as the Romans Saw Them”.)

 [Kast lk 268]

Peetrus ja paavstitool

Matteuse 16:18 ütles Jeesus apostel Peetrusele: ”Mina aga ütlen sulle: sina oled Peetrus [kreeka k Peʹtros] ja sellele kaljule [kreeka k peʹtra] ma võtan ehitada oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest jagu” (UT 1989). Selle põhjal väidab katoliku kirik, et Jeesus ehitas oma kiriku Peetrusele, kes oli väidetavalt esimene Rooma piiskoppide (Peetruse mantlipärijate) katkematus reas.

Kes oli see kalju, keda Jeesus silmas pidas Matteuse 16:18, kas Peetrus või Jeesus? Kaastekst näitab, et tookordne arutelu keskendus sellele, kes on Jeesus. Peetrus ise tunnistas, et Jeesus on ”Kristus, elava Jumala Poeg” (Matteuse 16:16). Seetõttu on loogiline, et kiriku kaljukindel nurgakivi on Jeesus ise, mitte Peetrus, kes hiljem Kristust kolm korda salgas (Matteuse 26:33—35, 69—75).

Mis kinnitab, et see nurgakivi on Kristus? Peetruse enda tunnistus, kui ta kirjutas: ”Tulles tema juurde kui elava kivi juurde, mis küll inimeste poolt on põlatud, aga Jumala juures on ära valitud ja väga kallis ... Sellepärast ongi lugeda Kirjas: ”Vaata, mina panen Siionisse valitud kalli nurgakivi, ja kes temasse usub, see ei satu häbisse!”” Samuti ütles Paulus: ”[Te olete] rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi.” (1. Peetruse 2:3—8; Efeslastele 2:20.)

Pühakirjas ega ajaloos pole mingeid tõendeid, et Peetrust oleks tema kaaslaste hulgas kuidagi auväärsemaks peetud. Ta ei vihja sellele oma kirjades ja ülejäänud kolm evangeeliumi — sealhulgas Markuse oma (mis põhines ilmselt Peetruse jutustusel) — isegi ei maini seda Jeesuse ütlust Peetrusele. (Luuka 22:24—26; Apostlite teod 15:6—22; Galaatlastele 2:11—14.)

Pole ainsatki kindlat tõendit, et Peetrus oleks eales Roomas käinud (1. Peetruse 5:13). Kui Paulus käis Jeruusalemmas, toetasid teda ”Jakoobus ja Keefas [Peetrus] ja Johannes, keda peeti sambaiks”. Seega oli Peetrus tol ajal üks vähemalt kolmest koguduse sambast. Teda ei peetud mingiks ”paavstiks” ega Jeruusalemma juhtivaks ”piiskopiks”. (Galaatlastele 2:7—9; Apostlite teod 28:16, 30, 31.)

[Pilt lk 264]

Ristiusu kolmainumüsteeriumi kolmnurk

[Pildid lk 269]

Vatikan (lipp näha allpool) saadab diplomaate maailma valitsuste juurde

[Pildid lk 275]

Nikaia kirikukogu pani aluse hilisemale kolmainuõpetusele

[Pildid lk 277]

Lapsega Maarja (keskel) jumaldamine lähtub märksa vanemast paganlike jumalannade kultusest: Egiptuse Isis ja Horos (vasakul), Rooma Mater Matuta (paremal)

[Pildid lk 278]

Ida-õigeusu kirikud: Püha Nikolai kirik Sofias Bulgaarias (paremal) ja Püha Vladimiri kirik New Jerseys USA-s

[Pilt lk 281]

”Kristlikke” ristisõdijaid ei saadetud mitte ainult vabastama Jeruusalemma islamist, vaid ka korraldama veresauna sellistele ”ketseritele” nagu valdeslased ja albilased

[Pildid lk 283]

Dominikaani munk Tomás de Torquemada juhtis halastamatut Hispaania inkvisitsiooni, kasutades ülestunnistuste kättesaamiseks piinamist