Island

Nimi Island võib tuua silme ette pildid jääst, lumest ja igludest. Kui heita pilk kaardile, süveneb selline mulje veelgi. Nii kaugel põhjas, kui asub Island, elab väga vähe inimesi. Pole ka midagi imestada, selle saareriigi põhjatipp ulatub peaaegu et põhjapolaarjooneni!

Tegelikult pole aga Islandil sugugi nii külm, kui selle nime (mis sõna-sõnalt tuleneb sõnadest ”jää” ja ”maa”) ja asukoha järgi arvata võiks. Soe ookeanihoovus, mis saab alguse ekvaatorist veidi põhja pool, aitab muuta kliima palju pehmemaks, kui võiks oodata. Saarel pole ainsatki iglut. Islandi ühiskond on väga modernne ning inimesed elavad hästi ehitatud majades, mida köetakse maasoojusenergiaga.

Island on teravate kontrastide maa. Südatalvel piilub päike üle horisondi vaid paar tundi päevas. Ehkki pikki ja pimedaid talveöid elavdavad tihti vaatemängulised virmalised, näib, nagu oleks päikesele täiesti vastumeelt oma reisil siin peatus teha. Ent kuude viisi jätkuv päevavalgus suvel teeb selle kuhjaga tasa. Riigi kõige põhjapoolsemates punktides viivleb päike horisondi kohal mitmeid nädalaid. Neis paigus võib näha kesköist päikest.

Islandit on nimetatud jää ja tule maaks, ning see on üsna tabav nimetus. Umbes üks kümnendik riigi pindalast on kaetud jääliustikega. Saarel on ka tuld — Island on  vulkaanilise ja geotermilise aktiivsuse poolest kuum koht. Seal on pursanud tosinate kaupa vulkaane ning viimase paarisaja aasta jooksul on toimunud keskmiselt iga viie-kuue aasta tagant mõni vulkaanipurse. Hulgaliselt leidub siin ka kuumaveeallikaid.

Sel hõredalt asustatud maal on kaunis loodus ning rikkalik linnustik ja loomastik. Puhas õhk, muljetavaldavad kosed, sakilised mäed ja inimtühjad paigad tõmbavad ligi paljusid turiste. Varakevadel naasevad rändlinnud oma suvistesse pesitsuspaikadesse rannakaljudel ja märgaladel. Nende lindude seas on randtiir, kelle rännutee viib ta igal aastal Antarktisesse, mis asub maakera vastasküljel. Rannik ja kaljud kirendavad lunnidest, hahkadest ja kajakatest. Karjamaadel söövad rohtu lambad ning mägismaadel uitavad väiksed vaprad Islandi ponid. Suve hakul tulevad tuhanded lõhekalad ujudes ja hüpeldes jõgesid ning koski mööda üles kudema.

Islandi 290570 elanikku on viikingite järeltulijad, kes asusid sinna elama rohkem kui 1100 aastat tagasi. Need asunikud olid pärit peamiselt Norrast ja kõnelesid vanapõhjala keelt, millest on arenenud välja islandi keel. Tugev kirjanduslik pärand kõrvuti riigi suhtelise isoleeritusega on aidanud keelt säilitada. Sellest tulenevalt suudavad nüüdisaja inimesed lugeda vanu saagasid, millest suurem osa pandi kirja 13. sajandil. Islandlased on oma keele üle uhked ja võõrapäraste sõnade tarvitusele võtmisele ollakse väga vastu.

Enamik varajasi asukaid olid ”paganad”, ning alles kümnenda sajandi lõpupoole hakati üritama islandlasi ”kristlusse” pöörata. Natuke aega enne kümnenda sajandi lõppu vahetasid usku mõned väljapaistvad Islandi juhid ning aastal 1000 palus Islandi parlament Althing ühel tähtsal  paganate usujuhil nende kahe religiooni vahel valik teha. Üllataval kombel otsustas ta, et tegelda tuleks vaid ühe, ”kristliku” usuga. Paistab, et see otsus kiideti ilma erilise vastupanuta heaks. Ent tema juhendid lubasid inimestel salajas paganlikke jumalaid edasi kummardada ning oma paganlike kommete täitmist jätkata. Kuna see määrus oli rohkem poliitiline kui usuline kokkulepe, võis see etendada oma osa selles, et islandlastest said iseseisvad mõtlejad, kes suhtuvad usuküsimustesse liberaalselt.

Nüüdsel ajal kuulub umbes 90 protsenti elanikkonnast evangeelsesse luteri kirikusse, mis on riigikirik. Ehkki Piibel on olemas pea igas kodus, usuvad vähesed selle olevat Jumala Sõna.

 Hea sõnum jõuab Islandile

20. sajandi alguseks olid paljud islandlased emigreerunud Kanadasse, osalt põgenemaks raskuste eest, mida põhjustasid vulkaanipursked ja kange külm. Just seal kuulsid mõned esiti head sõnumit Jumala Kuningriigist. Üks neist oli Georg Fjölnir Lindal. Peatselt pärast oma elu pühendamist Jehoova Jumalale sai temast pioneer. Kuna vend Lindal oskas islandi keelt, otsustas ta 1929. aastal, olles 40 aastat vana, Islandile kolida. Kui ta tolle aasta 1. juunil Reykjavíki jõudis, oli ta esimene inimene, kes Islandil head sõnumit kuulutama hakkas.

Vend Lindal ootas kolm kuud, enne kui tema esimene kirjanduselaadung kohale jõudis, ent niipea kui see oli saabunud, asutas ta minekule, et kõigile sellel maal elavatele inimestele tunnistust anda. 1929. aasta oktoobri lõpuks oli ta levitanud 800 islandikeelset raamatut ”Jumala kannel”. Ta kirjutas tol ajal: ”Alates siia saabumisest olen läbi töötanud hulga linnu, kus elab ühtekokku umbes 11000 inimest. Kuna terve Islandi rahvaarv on umbes 100000 või natuke rohkem, tuleb mul veel jõuda umbes 90000 inimeseni. Ühel inimesel kulub selleks märkimisväärselt palju aega, et kogu siinne territoorium läbi töötada, sest reisimine on väga raske. Island on ebaühtlase rannajoonega mägine maa, ühtki raudteed siin pole, autoteid on mõni üksik, seetõttu olen reisinud suurema osa ajast paadiga.”

Ühtki kaeblevat märkust ei leidu neis vähestes käsitsi kirjutatud kirjades, mis seisavad vanas manillapaberist kaustas, mis kannab trafaretset silti ”Island”. Selsamal 1929. aastal kirjutab Lindal: ”See toob mulle suurt rõõmu, et saan teile jutustada ühest julgustavast kogemusest, mis mul hiljuti oli. Mul oli võimalus teha korduskülastus ühte kohta,  kus olin varem kuulutamas käinud. Kohtasin seal mitmeid inimesi, kes olid ostnud raamatuid, kui ma esimest korda seal olin. Üks mees ütles: ”Olen ”Jumala kandle” kaks korda läbi lugenud ja praegu loen ma seda kolmandat korda. See on hea raamat. Tänan teid tulemast.” Keegi teine märkis: ”Niisiis tulitegi tagasi. See raamat on väga hea. Miks te kõiki kohtunik Rutherfordi raamatuid islandi keeles välja ei anna?” Ütlesin talle, et paljud neist on kättesaadavad taani keeles. Ta sõnas: ”Saatke mulle kõik, mis teil on, jah, pastor Russelli köited samuti, siis on mul selleks talveks piisavalt uurimismaterjali.” Teisedki väljendasid oma hindamist raamatute  vastu. Olen Jumalale tänulik, et ta on lubanud mul viia tõesõnumit nendele, kel on kuulja kõrv.”

Ühe inimese jaoks oli see hiiglasuur eesmärk jõuda igaüheni sel saarel, mis on suurem kui pool Inglismaad. Islandi pikkus põhjast lõunasse on umbes 300 kilomeetrit ja laius idast läände umbes 500 kilomeetrit. Rannajoon koos fjordide ja abajatega on ligi 6400 kilomeetrit pikk. Sellegipoolest käis vend Lindal head sõnumit kuulutades ja kirjandust levitades kümne aastaga terve saare läbi. Ta reisis paadiga piki rannikut ja kui ta läks kuulutama sisemaal asuvatesse taludesse, kasutas ta kaht poni, ühe seljas sõitis ta ise ning teine kandis ta kirjandust ja isiklikke asju. Nende vendade jutu järgi, kes töötasid temaga koos mõned aastad enne ta Islandilt  lahkumist, oli vend Lindal pühendunud ja tõsine vend, uje, tagasihoidlik ja sõnaaher. Ta oli imposantse välimusega pikk mees, ehk isegi liiga suur väikeste Islandi ponide jaoks, kellega ta reisis. Kui tal vahetevahel ponisid kuskilt võtta polnud, jätkus tal jõudu, et ise oma raamatuid ja pagasit tassida.

Kui vend Lindal 1929. aastal oma missiooni Islandil alustas, ei osanud ta arvatagi, kui raskeks see osutub ning kui palju kannatlikkust ja püsivust nõuab see, et nii-öelda jää murduks. Peaaegu 18 aasta jooksul oli vend Lindal ainuke tunnistaja Islandil. Usinale tööle vaatamata ei näinud ta kedagi, kes oleks võtnud seisukoha Kuningriigi poolel. Aastal 1936 kirjutas ta: ”Selle aja jooksul, mis ma olen siin olnud, olen andnud inimestele umbes 26000 või 27000 raamatut. Paljud on need läbi lugenud. Mõned näivad olevat võtnud seisukoha tõe vastu, kuid suurem osa on täiesti ükskõiksed.”

Mõned siiski näitasid üles hindamist selle sõnumi vastu, mis neile toodi. Näiteks võttis üks vanem mees vastu raamatu ”Jumala kannel”. Kui vend Lindal teda mitme kuu pärast uuesti külastas, sai ta kokku selle vanema mehe tütrega, kes jutustas talle, et isale oli see raamat meeldinud ning et ta oli selle enne oma surma põhjalikult läbi uurinud. Paganliku kombe kohaselt oli ta isegi palunud, et kui ta sureb, siis pandaks see raamat temaga kirstu kaasa, mida ka tehti.

Vend Lindali pikk ja üksildane Islandil viibimise aeg sai läbi 25. märtsil 1947, kui saabusid Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli lõpetanud. Ta jätkas oma teenistust seal kuni 1953. aastani, siis pöördus ta Kanadasse tagasi. Kuusteist aastat hiljem otsustas Páll Heine Pedersen, kes teenis tollal Islandil eripioneerina, reisida Winnipegi, Kanadasse, et vend  Lindaliga kohtuda ja saada vahetult tema käest informatsiooni tema tööst Islandil, sest selleks ajaks olid misjonärid, kes olid koos vend Lindaliga Islandil töötanud, riigist lahkunud. Ühendriikides puhkusel viibides reisis vend Pedersen bussiga Winnipegi. Kui ta kohale jõudis, sai ta teada, et vend Lindal oli tol hommikul oma maise elutee lõpetanud. Ta oli teeninud Jehoovat ustavalt kuni oma surmani.

Rohkem töötegijaid lõikusele

Aastal 1947 algas hea sõnumi kuulutamises uus ajajärk, kui saabusid esimesed Gileadi misjonärid, kes mõlemad olid pärit Taanist. Üks neist oli Leo Larsen. Veel kaks misjonäri saabusid 1948. aasta detsembrikuus: Ingvard Jensen Taanist ning Oliver Macdonald Inglismaalt. Need uued lõikustöölised jätkasid vend Lindali tööd ning levitasid suurel hulgal  kirjandust. Talvisel ajal töötasid nad Reykjavíkis ja selle ümbruses ning lühikese suve jooksul keskendasid nad tähelepanu rannikuäärsetele maapiirkondadele. Ingvard Jensenil on üks kuulutustööretk eriliselt meelde jäänud. Ta kirjutas: ”Kui olin esimest suve Islandil, läksime kord ühe teise misjonäriga maale kuulutama. Tavaliselt sõitsime väljavalitud territooriumile bussi või laevaga, pagasina kaasas jalgrattad, telgid, magamiskotid, kirjandus ja toiduvarud. Nii istusimegi ühel õhtul laeva, et sõita läänerannikul asuvasse Stykkishólmuri linna, kuhu me pidime kohale jõudma järgmise päeva pärastlõunal. Meil oli plaanis käia läbi kõik majad selles linnas ning seejärel sõita rattaga Borgarnese linna, mis jäi sealt umbes 100 kilomeetri kaugusele. Sealt  käis iga päev praam Reykjavíki. Reis algas sujuvalt. Oli juuni keskpaik ning päike paistis. Esimese päevaga töötasime osa linnast läbi ning pugesime ööseks magamiskottidesse. Ent öösel ei õnnestunud meil kuidagi magamiskottides sooja saada, mille põhjus selgus järgmisel hommikul: öösel oli maha sadanud 10 sentimeetrit lund! Meil polnud võimalik reisi lühendada, sest nädala jooksul polnud minemas ühtki laeva. Nii tuli meil oma kavast kinni pidada, linn läbi töötada, sõita seejärel jalgratastega mägiteed pidi järgmisse linna ja käia läbi teeäärsed talud.”

Nad jõudsid Borgarnesesse nelja päeva pärast, olles sõitnud jalgratastel läbi lobjaka, vihma ja tuuleiilide, mis ulatusid kohati 110 kilomeetrini tunnis. Viletsaid ilmaolusid hüvitas aga osaliselt kohalike talunike harukordne külalislahkus, kes kutsusid neid alati sisse kohvi jooma ja pakkusid ka midagi söögipoolist. Vend Jensen meenutab, et neil oli kaheksa kuni kümme toidukorda päevas! Ta ütles: ”Mulle tundus, et inimesed solvuksid, kui me nende lahkuse tagasi lükkaks, ning see andis meile võimaluse neile Jehoova rajatud Kuningriigist põhjalikku tunnistust anda.”

Kolme esimese tegevusaasta jooksul levitasid vennad misjonitöö käigus Islandil 16000 eksemplari mitmesugust piiblilist kirjandust. Kuid korduskülastuste ja piibliuurimiste arv ei kasvanud — inimesed võtsid küll meelsasti kirjandust vastu, kuid sõnum ei jõudnud nende südamesse. Näiteks vend Larsen ja ta naine Missie — kes oli tulnud aastal 1950 Taanist, et Leoga abielluda — läksid idarannikule, kus nad töötasid läbi järgmised linnad: Höfni, Eskifjördhuri, Neskaupstadhuri ja Seydhisfjördhuri. Selle vaevarikka retke ajal viisid nad inimestele 300 raamatut ja umbes sama palju brošüüre. Kõigi raamatute vahele pandi  järjehoidja, millele oli trükitud lühike piibliline sõnum ja Reykjavíkis elavate misjonäride aadress. Igaüht, kes võttis kirjandust, kutsuti üles kirjutama, et tõe kohta rohkem informatsiooni saada, kuid mitte keegi ei teinud seda.

1952. aastal otsustati, et põhjaranniku territoorium väärib rohkem tähelepanu. Nii määratigi sama aasta juunis Akureyrisse eripioneerideks Oliver Macdonald ja ta naine Sally, kes oli tulnud 1949. aastal Inglismaalt, et tema naiseks saada. Seal kohtasid nad ägedat vastupanu plymouth’i vennaskonna ühe rühma poolt, keda juhtis selles linnas elav Briti konsul. Tal oli palju järgijaid ning teisedki kuulasid teda, kui ta ründas tunnistajaid oma jutlustes ja artiklites. Ehkki Reykjavíki pioneerid polnud sellise vastupanuga harjunud, jäid nad rünnakut kohates kartmatuks, jätkasid  oma tööd nagu tavaliselt ning kasutasid ära iga võimaluse, et valesüüdistustele vastata. Mõned ajalehed trükkisid nende vastused ka ära.

Linna läbitöötamise kõrval tegid pioneerid retki kõrvalistesse piirkondadesse, levitasid kirjandust ning kogesid tüüpilist külalislahkust, kuid ei leidnud palju ehtsat huvi Kuningriigi sõnumi vastu. Vend ja õde Macdonald kolisid tagasi Reykjavíki 1953. aasta juulis, kuid enne Akureyrist lahkumist olid nad jõudnud külvata tõeseemneid, mis läksid kasvama hiljem.

Alus on rajatud

Pärast 27 aastat istutamist ja kastmist hakkasid tunnistajad Islandil lõpuks oma töö vilju nägema. 1956. aasta algupoolel võttis seisukoha Kuningriigi poolel ja pühendas oma elu Jehoovale seitse uut inimest. Kuni selle ajani polnud enamik neist, kes olid tõe vastu huvi näidanud, selle juurde püsima jäänud. Üks erand oli Iris Åberg, Inglismaalt pärit õde, kes mõne aja pärast saarelt lahkus. Kuid nüüd ristiti seitse uut inimest, millega sai rajatud kindel alus. Aastaks 1957 olid aga Islandilt peamiselt tervislikel põhjustel ära läinud nii misjonärid kui pioneerid, kes olid teinud kõvasti tööd selle nimel, et tõde seal kanda kinnitaks.

Nii juhtuski, et aastal 1957 pidi väikese koguduse eest hoolitsema üks eripioneerist õde — Edith Marx, kes oli tulnud sinna Taanist aasta varem. Lõikusele oli vaja töötegijaid, et aidata gruppi, mis oli jäänud ühtäkki ilma neist, kes olid aidanud neil tõde õppida ja tões tugevaks saada. Varsti saabusidki eripioneerid Rootsist, Saksamaalt ja Taanist. Lisaks kolisid Islandile paljud kuulutajad ja pioneerid, et osaleda Kuningriigi kuulutamises. Sellest ajast peale on jätkunud aeglane, kuid pidev kasv.

 Kasv tõi kaasa rõõmsaid sündmusi, sealhulgas regulaarsed ringkonnaülevaataja külastused ning iga-aastased piirkonnakonvendid. Kasvas vajadus islandikeelse kirjanduse järele. Ajakirja ”Vahitorn” esimene number islandi keeles ilmus 1. jaanuaril 1960. See andis tööle suure tõuke. Vennad ja õed olid ääretult rõõmsad, et võisid pakkuda seda väljaannet islandlastele nende emakeeles! Ning kuidas veel tugevdas see vendade endi usku, et nad võisid nüüd iga kuu head vaimset toitu saada! Kui Reykjavíkis toimunud piirkonnakonvendil islandikeelse ”Vahitorni” ilmuma hakkamisest teada anti, ilmus kõneleja selja taga nähtavale suur ajakirja pilt. Kuidas küll vennad ja õed rõõmustasid selle uue kingituse üle Jehoovalt!

Vend Pedersen meenutab, et kui tema 1959. aasta oktoobrikuus Islandile jõudis, oli ainsaks islandikeelseks väljaandeks, mida kuulutustööl kasutada sai, brošüür ”Hea sõnum kuningriigist”, ja seegi oli paljudel elanikel juba olemas. Kuulutajad pakkusid ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” inglise, rootsi, saksa või taani keeles neile, kes mõnes neist keeltest lugeda oskasid. Olgugi et paljud ühte neist keeltest mõistsid, oli ”Vahitorni” lugemine oma emakeeles neile kaugelt tähendusrikkam. See islandikeelne väljaanne avaldas kuulutustööle väga tugevat mõju. 41 kuulutajat ja pioneeri said 809 ajakirjatellimust ning levitasid tolle teenistusaasta jooksul 26479 ajakirja. Samuti kasvas piibliuurimiste arv.

 Veel üheks verstapostiks oli harubüroo asutamine 1. jaanuaril 1962. aastal. Sinnani oli tööd Islandil juhtinud Ameerika Ühendriikide harubüroo ja enne seda Taani harubüroo. Siis, aastal 1969, said Jehoova tunnistajad seadusliku tunnustuse ning nad registreeriti justiits- ja usuasjadeministeeriumi juures. Nüüd olid tunnistajatel Islandil samad õigused kui kõigil teistel usurühmitustel ning neile anti õigus ametlikult abielusid registreerida ja matusetalitusi korraldada.

Vaimulikkonna vastupanu

Selsamal kuul, kui avati harubüroo, said tunnistajad tunda vaimulikkonna vastupanu. Ühel hommikul teatasid ühe suurema ajalehe pealkirjad, et riigikiriku piiskop on andnud välja brošüüri, milles hoiatatakse Jehoova tunnistajate eest ja soovitatakse inimestel neid mitte kuulata. Brošüüri pealkiri oli ”Vottar Jehóva — advörun” (Jehoova tunnistajad — hoiatus). Teisedki ajalehed võtsid selle teema üles. Tähtsaim päevaleht ”Vísir” avaldas intervjuu ühe vennaga, kes teenib harubüroos. Artikkel selgitas meie vaateid ning peagi kirjutasid tunnistajatest teisedki ajalehed. Sel moel anti tohutult laialdaselt tunnistust ja paljud inimesed said meie tööga tuttavaks. Mõned lugejad astusid tunnistajate kaitseks välja ning nende kirjad avaldati ajalehtedes. Piiskop asus vasturünnakule ja kirjutas meile ”vastuse”. Kuid sellele järgnes tervet lehekülge täitev artikkel suurimas ajalehes ”Morgunbladhidh”, milles Jehoova tunnistajad jagasid oma töö ja uskumuste kohta põhjalikke selgitusi.

Hoiatavat brošüüri levitati üle kogu riigi. Selle tulemusena saavutasid Jehoova tunnistajad laialdase tuntuse ning selle mõju meie tööle oli territooriumil tunda veel palju aastaid. Kogu selle avaliku tähelepanu tõttu kirjutas  üks ajaleht: ”Piiskopist on saanud Jehoova tunnistajate reklaamijuht.” Jehoova rahvas sai tuntuks isegi riigi kõrvalisemates piirkondades, kus ei tegutsenud veel ühtki kuulutajat. Ehkki mõned inimesed järgisid piiskopi soovitust, oli enamiku üldiseks reaktsiooniks uudishimu. Põhjas Akureyris oldi aga lausa vaenulikud. Nii mõnigi kord loopisid noorukid kividega Heinrich ja Katherine Karcherit, kes teenisid seal pioneeridena. Aastaid hiljem tegid ühed teised religioossed vastased sellest piiskopi brošüürist kordustrüki ning levitasid seda Akureyris veel korra. Nelipühilased tegid sama Reykjavíkis, arvates et suudavad kuulutustöö peatada või seda takistada.

Raskused konventide organiseerimisel

Kokkutulekud ja konvendid on olnud alati Islandil tegutsevatele Jumala teenijatele rõõmutoovad tippsündmused. Isegi siis kui kuulutajaid oli vähe, ei kõhelnud vennad kokkutulekuid korraldada. Esimene kokkutulek peeti juulis 1951, kui kaks venda — Percy Chapman Kanadast ja Klaus Jensen Brooklynist — tulid Islandi konvendile mitmete teiste tol suvel Euroopas peetud konventide seas. Ehkki Islandil oli sel ajal vaid käputäis kuulutajaid, oli kokkutulekul viibijate kõrgarvuks 55. Järgmine kokkutulek peeti seitsme aasta pärast juunis 1958 vööndiülevaataja Filip Hoffmanni külastuse ajal ning avalikku kõnet oli siis kuulamas 38 inimest. Tollest ajast alates on kokkutulekuid ja konvente peetud igal aastal.

Fridhrik Gíslason oli üks neist vähestest vendadest, kel 1950-ndatel konvendiprogrammis osi oli. Ta jutustab: ”Mäletan, et minu korraldada oli esimestel kokkutulekutel toitlustusosakonna töö. Peale selle, et pidin seal enamjagu töid ise ära tegema, polnud sugugi ebatavaline, et mul oli ka  programmis iga päev kolm-neli osa. Köögitöö juures kandsin põlle. Kui ruttasin saali kõnet pidama, panin pintsaku selga, ning mitut puhku pidid vennad mulle meelde tuletama, et ma põlle eest ära võtaksin. Praegu on kokkutulekutel kohalviibijaid 400 kuni 500 ning meil on palju toredaid kogudusevanemaid, kes on pädevad programmiosi käsitlema.”

Piibliteemalised näidendid on piirkonnakonventide põnevad ja õpetlikud kõrgpunktid. Ent kuna Islandil oli nii vähe kuulutajaid, tuli näidendid esitada vaid helilindilt. Taani harubüroo aitas näidendeid elavdada sellega, et valmistas värvilised slaidid, mida võis näidata sünkroonis helitaustaga. Sellegipoolest nõudsid näidendid märkimisväärsel hulgal ettevalmistustöid. Esiteks tuli teha tõlge islandi keelde. Siis tuli kõik linti võtta, milleks oli vaja nende vendade hääli, kes rääkisid kohalikku keelt. Peale selle lisati ingliskeelse  kasseti eeskujul muusika ja heliefektid. Mõnel tuli mängida mitut rolli ning vastavalt kehastatavale karakterile oma häält muuta. Aja jooksul kanti mõned näidendid ette juba kostüümides.

Kõige esimene, näidend kuninganna Estrist, toodi lavale 1970. aasta piirkonnakonvendil. Vennad töötasid selle projekti kallal innukalt ja tegid agaralt proove. See oli kõigile uus kogemus riietuda sellistesse rõivastesse, milliseid kanti Piibli aegadel, ning vennad pidid harjuma näo peale liimitud habemetega. Seda hoiti lõpuni salajas, et konvendil esitatakse lavastatud näidend. Kõik olid meeldivalt üllatunud. Väikestel konventidel, kus peaaegu kõik üksteist tunnevad ning istekohad on lava lähedal, püüavad mõned ära arvata, kes millist osa mängib. Pärast näidendi vaatamist ütles üks õde: ”Kujuta ette, ma tundsin näidendis ära vaid ühe venna, kes mängis kuningas Nebukadnetsari osa!” Ta nimetas selle venna nime, kuid oli üllatunud, saades teada, et ta eksis. Vennad ja õed on väga tänulikud selle kõva töö eest, mida nii paljud teevad, et tuua lavale väikese konvendi või kokkutuleku programm. Emakeeles esitatud näidendite suurepärased õppetunnid tulevad kõigile kasuks.

Rahvusvahelised konvendid toovad rõõmu

Aastate jooksul on Islandi vendadele rõõmu toonud ka osavõtt teistes riikides toimuvatest konventidest. Viiel Islandi delegaadil oli ainulaadne võimalus käia 1958. aastal New Yorgis toimunud ”Jumala tahte” rahvusvahelisel kokkutulekul. Paljud olid kohal 1961. aastal ”Ühendatud kummardajate” kokkutulekutel ning 1963. aastal ”Igavese hea sõnumi” kokkutulekutel Euroopas. Teistel jällegi oli võimalus tunda rõõmu paljurahvuselisest vennaskonnast ”Jumala võidu”  rahvusvahelistel kokkutulekutel aastal 1973. Rohkem kui sada kuulutajat Islandilt käis ”Rahu maa peal” rahvusvahelisel kokkutulekul Taanis Kopenhaagenis 5.—10. augustini aastal 1969. See oli kõige suurem grupp, kes kunagi Islandilt mõnele välismaal toimuvale rahvusvahelisele konvendile sõitnud on. Tol suvel käis 80 protsenti Islandi kuulutajatest välismaal konvendil.

Kuna nii paljud islandlased plaanisid minna 1969. aasta konvendile, siis korraldas Taani harubüroo nii, et Islandi tunnistajad saaksid seal istuda koos samas sektoris. Hommikuti enne kõnede algust kogunesid Islandi vennad ja õed kokku oma sektorisse ning said kuulda kokkuvõtteid programmist nende omas keeles.

Teiste hulgas käis sellel konvendil ka noor mees nimega Bjarni Jónsson. Ta oli selle advokaadi poeg, kelle Reykjavíkis asuvat maja vennad rentisid misjonikodu ja harubüroo tegevuse tarvis. Bjarni teadis tõest vähe ning tema eesmärgiks polnud vendadega koos Kopenhaagenisse reisides sugugi mitte konvendile minna. Kuidas selline olukord tekkis?

Kjell Geelnardil, kes oli tollal harubüroo sulane, oli vaja mõnda asja Bjarni isaga arutada. Kjell rääkis talle, et tulemas on rahvusvaheline konvent Kopenhaagenis ning et grupp vendi kavatseb sellest osa võtta. Kui advokaat seda kuulis, küsis ta, kas tema vanim poeg võiks grupiga ühineda. Ta rääkis vend Geelnardile, et ta poeg oli just lõpetanud keskkooli, ning ta sooviks kinkida talle välismaareisi, mille sihtkohaks võib väga vabalt olla ka Kopenhaagen. Kjelli arvates oli see hea mõte ja ta ütles advokaadile, et kui Bjarni tahab tulla kokkutulekule, et näha, mis seal toimub, on võimalik leida talle majutuskoht Kopenhaagenis. See rõõmustas advokaati  ning ta küsis oma pojalt, kas see tahaks minna kaasa nende Jehoova tunnistajatega, kes kokkutulekule lähevad. Ta poeg oli meelsasti nõus.

Võeti ühendust majutusosakonnaga, et Bjarnile Kopenhaagenis majutuskoht leida. Vennad leidsid talle koha ühe tunnistajatest perekonna juures. Üks Ameerika delegaat, kes pidi jagama tuba Islandi venna Jakobiga, oli oma broneeringu tühistanud ja nii saigi Bjarni tema koha. Mingil põhjusel jäi aga Jakob tulemata. Seega läks Bjarni sinna majutuskohta üksi. Kuna majutusosakond polnud võõrustavale perekonnale öelnud, et Bjarni tuleb selle Ameerika venna asemel, eeldasid nad, et nende külaliseks on Jakob.

Kui eri paikadest pärit tunnistajad kokku saavad, on neil ikka kombeks kogemusi jutustada. Taani vennad ja õed olid üllatunud, et ”Jakobil” nii vähe öelda on. Bjarni omakorda oli jälle pisut segaduses sellest, et võõrustajad teda muudkui Jakobiks kutsusid. Ta mõtles, et kuna Jakob on Piibli nimi, siis võib-olla ongi Jehoova tunnistajatel selline komme,  et nad kasutavad omavahel vesteldes piiblilisi nimesid. See arusaamatus leidis lahenduse, kui üks vendadest, kelle kostil Bjarni oli, sai kokku ühe Taani vennaga, kes teenis Islandil pioneerina. Ta küsis vennalt, et kas ”Jakob” on tões uus, et tal töö kohta Islandil nii vähe öelda on. Taani vend selgitas, et ”Jakob” on tegelikult Bjarni, kooliõpilane Islandilt, kes reisis koos vendadega Kopenhaagenisse. Bjarni võõrustajad osutasid talle südamlikku külalislahkust ning pakkusid talle võimalust veel nädalaks nende juurde jääda, et ta võiks tutvuda mõningate Taani vaatamisväärsustega. Bjarni oli sellisest lahkusest liigutatud.

Õigupoolest käis Bjarni ka kokkutulekul. Ja ehkki tal puudusid tõest taustteadmised, mis oleksid aidanud tal programmist täiel määral kasu saada, avaldas kuuldu ja nähtu talle sügavat muljet. Niipea kui ta Islandile naasis, hakkasid tema ja ta pere Piiblit uurima. Bjarni edenes tões hästi ning ta ristiti 1971. aastal. Alates 1979. aastast on ta teeninud Islandi harubüroo komitee liikmena.

 Svanberg Jakobsson on teinud Islandi harubüroos palju aastaid tõlketööd ning on nüüd tõlkeosakonna ülevaataja. Aastal 1973, kui ta oli noor kuulutaja, käis ta Inglismaal Londonis ”Jumala võidu” rahvusvahelisel kokkutulekul. Ta jutustab: ”Mäletan, kuivõrd põnev oli vaadata, kuidas vennad ja õed tuhandete kaupa konvendistaadionile voolavad. Lummav vaatepilt oli näha paljusid Aafrika vendi ja õdesid nende värvikirevas traditsioonilises riietuses. Oli unustamatu kogemus olla koos kümnete tuhandete vendadega, nendega koos programmi kuulata, laulda koos nendega, ühineda nendega palves, einestada koos nendega ning lihtsalt olla nende keskel.”

Sólborg Sveinsdóttir, kes ristiti 1958. aastal, tegi koos oma nelja lapsega kuuepäevase laevareisi Taani, et võtta osa konvendist, mis toimus Kopenhaagenis 1961. aastal. Sólborg kuulus Keflavíki väiksesse eraldiasetsevasse gruppi. Millist mõju avaldas talle see, et ta sai käia suurel rahvusvahelisel konvendil? Ta räägib: ”See tegi lausa hingetuks, kuulda rohkem kui 30000 venda-õde laulmas üheskoos kuningriigilaule viies keeles, see läks mulle südamesse. Kõik oli nii hästi organiseeritud.”

Rahvusvahelistele konventidele reisimine oli kallis, kuid vennad tundsid, et need kulutused tasusid end kuhjaga ära. Need imelised vaimsed pidusöögid, mis Jehoova oli valmistanud, ning tuhandete usukaaslastega koos viibimine oli tõeliseks õnnistuseks.

Vaimuliku ”kelneri” külastus

Islandile on kolinud paljud, kes soovivad teenida suurema vajadusega piirkonnas. Neile kõigile on kolimine tähendanud pikka ja rasket võitlust õppida ära keeruline islandi keel. Ent mõnikord võib keelelisest vääritimõistmisest  saada lõppkokkuvõttes hoopis õnnistus. Näiteks tegi Heinrich Karcher ühel päeval majast majja tööd ning tutvustas end kui sulast või teenijat. Ühes majas tuli uksele noor naine, kes kutsus ta kohe sisse, kui ta oli jõudnud end tutvustada. Ta oli saanud valesti aru sellest, kes ta on, sest islandi keeles tähendab üks ja sama sõna nii ”teenijat” kui ka ”kelnerit”. Ta mõtles, et tegemist on tema abikaasa kolleegiga, kelneriga kohalikust hotellist. Ta teadis, et ta mees tuleb varsti koju, ning mõtles, et võib oma mehe oletatava töökaaslase sisse kutsuda, et ta võiks temaga kokku saada. Muidugi said nad kõvasti naerda, kui vääritimõistmine selgitatud sai.

Naise mees tuligi koju ning meie vaimulik ”kelner” serveeris noorele abielupaarile toreda vaimse roa, mis neile väga meeldis. Nad isegi palusid Heinrichil neid uuesti külastada ja oma naine kaasa võtta. Varsti hakati nendega regulaarselt Piiblit uurima ning huvilistest abielupaar hakkas teistelegi tunnistust andma. Isegi kohalikus hotellis tööl olles rääkis noor kelner sõnumit kõigile, kes soovisid kuulata. Mõne aja pärast nad ristiti. Nad olid õnnelikud, et see vaimulik ”kelner” oli neid külastanud ning et ta polnud end tagasi hoidnud võõrkeeles tunnistust andmast.

Aastate jooksul on olnud mitmeid naljakaid vahejuhtumeid vääritimõistmiste tõttu, mis välismaa vennad keelt õppides on põhjustanud. Näiteks valmistus Sally Macdonald veidi aega pärast Islandile saabumist ütlema järgmist sissejuhatust: ”Ma külastan selle kandi inimesi, et jagada nendega huvitavaid teadmisi Piiblist.” Kuid ta ajas segamini sõnad ”külastama” (heimsækja) ja ”taga kiusama” (ofsækja) ning lausus naeratades: ”Ma kiusan taga selle kandi inimesi.”

 Majast majja koos luteri vaimulikuga

Holger ja Tove Frederiksen Taanist teenisid Islandil kaua aastaid ustavalt eripioneeridena ning tegid mõnda aega reisivat tööd. Ehkki Tovel oli raske islandi keelt täielikult selgeks saada, aitas ta paljudel tõe juurde tulla oma innukuse ja entusiasmiga.

Kord tegi Holger ringkonnatööl ühes väikses külas koos ühe noore kuulutajaga majast majja tööd. Nende üllatuseks ühines nendega kohalik luteri vaimulik. Kuidas see juhtus?

Natuke aega varem olid nad külastanud seda vaimulikku tema kodus. Ta oli pealtnäha sõbralik ja kutsus nad sisse oma kontorisse. Pärast seda, kui vaimulik oli heitnud pilgu peale neile raamatutele, mida nad pakkusid, ütles ta: ”Need raamatud sisaldavad valeõpetusi!” Siis tõusis ta äkitselt püsti, tõstis mõlemad käed üles ning pani neile peale Jumala needuse. ”Ma keelan teil siin minu kihelkonnas kuulutada!” karjus ta. Holger sõnas tollele vaimulikule, et tal pole mingit õigust nende kuulutustööd takistada ning et nad kavatsevad kuulutamist jätkata. Siis ütles vaimulik: ”Kui te siin minu kihelkonnas inimestele kuulutamist jätkate, tulen ma teiega kaasa.” Holger ütles talle, et ta on teretulnud seda tegema.

Pärast seda, kui nad olid teinud kaks külastust majades, mis asusid vaimuliku majale kõige lähemal, kohtusid nad Tove ja ühe teise õega, kes olid üllatunud, nähes, kes on nendega majast majja töös ühinenud. Nüüd kutsus see vaimulik nad kõik enda poole kohvi jooma. Neil oli sõbralik vestlus. Holgeril oli tunne, et vaimuliku äkilise ja ootamatu külalislahkuse taga oli soov takistada neid sel territooriumil kõigile kuulutamast. Nii läksid nad järgmisel päeval tagasi ning töötasid terve küla läbi, levitasid hulga kirjandust ning leidsid palju inimesi, kel oli kuulja kõrv.

 Lumelaviin tõkestab tee

Et minna kuulutama maapiirkonnas elavatele inimestele, tuleb sageli sõita üle mäekurude, kus pimedatel talvekuudel on teed jääs ning kaetud lumehangedega. 1974. aasta detsembris külastasid Kjell ja Iiris Geelnard ringkonnatööd tehes põhjarannikul asuvat Akureyri linna. Selle nädala aja sees, mis nad kohaliku koguduse juures viibisid, tegid nad reisi üle 80 kilomeetri kaugusele Húsavíki linna. Nad võtsid endaga kaasa Holger ja Tove Frederikseni. Mõne päevaga töötasid nad neljakesi Húsavíki ja selle ümbruse territooriumi läbi ning külastuse lõpuks korraldasid nad ühes koolimajas avaliku kõne koos slaidiprogrammiga. Kui koosolek algas, jõudis sinna piirkonda torm, mis tõi kaasa jäise tuule, lume ja lobjaka. Kui koosolek lõppes ning kohalviibijad parasjagu oma asju kokku panid ja kojuminekule asutasid, mattus kogu linn lumetormist tingitud elektrikatkestuse tõttu pimedusse. Vennad lahkusid koolimajast kottpimedas, kuid õnnelikena selle üle, et slaidiprogramm enne elektrikatkestust ära jõuti näidata.

Geelnardid ja Frederiksenid pidid Akureyrisse tagasi sõitma. Nad pärisid kohalike politseinike ning mõnede bussi- ja veoautojuhtide käest teeolude kohta ning said teada, et senini polnud eriti probleeme esinenud. Nii otsustasidki nad võimalikult kiiresti lahkuda, kuid küünlavalgel asjade pakkimine võttis siiski omajagu aega. Ning kui nad autole bensiini läksid ostma, pidi teenindaja käsitsi bensiini pumpama. Lõpuks, umbes kella üheksa paiku õhtul, olid nad valmis teele asuma.

Seda reisi meenutades jutustab Kjell: ”Esialgu läks kõik sujuvalt, ent lumesadu muutus järjest tihedamaks. Oli  hetki, mil tee piirjooni oli nii raske näha, et Holger pidi autost välja minema ning meile taskulambiga teed näitama. Siis jäime lumehangedesse kinni. Mõned korrad õnnestus meil hangedest lükates ja kühveldades läbi pääseda, kuid lõpuks tõkestas meie tee üks suur lumevall. Hiljem saime teada, et see oli osa ülalt mägedest alla vajunud lumelaviinist. Normaaltingimustes kestab autosõit Húsavíkist Akureyrisse kaks tundi, kuid tolleks ajaks olime olnud teel juba kuus tundi, ning sõidetud oli vaid pool teed.

Nii me seal siis kell kolm hommikul läbimärgade ja väsinutena külmetasime. Kujutlege aga meie rõõmu, kui märkasime, et ühes lähedalasuvas talus põlevad tuled. Otsustasime seega talu juurde minna ja uksele koputada. Holger, viisakas ja teisi arvestav inimene, koputas eesuksele. Kui keegi ei vastanud, avas ta selle, läks trepist üles  ja koputas vaikselt magamistoa uksele. Ehkki peremees ja perenaine olid üllatunud, suhtusid nad sellesse, et me niimoodi ootamatult sisse sadasime, siiski väga rahulikult. Pererahvas rääkis, et nad olid läinud magama, kui elekter ära läks, ning unustanud tuled kustutada.

Saime osa südantsoojendavast Islandi külalislahkusest. Talunik ja ta naine viisid oma magavad lapsed ühte teise tuppa, nii et meile neljale tehti magamisasemed kahte tuppa, ning hetke pärast auras köögilaual juba kuum kohv, mille kõrvaseks pakuti maitsvat leiba. Järgmisel hommikul pärast hommikusööki käis peremees meile peale, et jääksime ka lõunale. Kui olime koos selle perekonnaga lõunastanud, jätkasime oma teekonda Akureyrisse, sest selleks ajaks olid kaks suurt lumesahka tee puhtaks lükanud. Selle taluniku ja ta naise külalislahkus andis meile võimaluse neile Piibli tõde rääkida.”

Kuulutamine kalatraaleril

Aastaid tagasi kohtus Kjell Geelnard kuulutustööl noore mehega, kelle nimi oli Fridhrik. Ta oli pere vanim poeg, vaimse meelsusega ning vestles hea meelega Piiblist. Tal oli palju küsimusi ja ta ilmutas Piibli tundma õppimise vastu sügavat huvi. Ent teda oli raske kodunt leida, sest ta töötas ühe kalatraaleri peal mehaanikuna. Suurema osa ajast oli ta merel ning sai reiside vahepeal kõigest mõne päeva kodus olla. Siiski õnnestus Kjellil kuidagiviisi temaga kas sadamas või mõnikord ka kodus kokku saada, kui ta uuris traaleri sõiduplaani ja küsis Fridhriku emalt, millal poega taas koju on oodata. Nii said vennad aidata tal vaimseid edusamme teha.

1982. aasta lõpupoole kutsuti Fridhrik Reykjavíkis toimuvale kokkutulekule. Selleks ajaks oli tema usk Jehoovasse  kasvama hakanud ning ta palvetas, et tal avaneks võimalus sellest osa võtta. Juhtuski nii, et üks ta meeskonnakaaslane, kellele oli ühe kalapüügiretke ajaks puhkust antud, otsustas äkki oma vabu päevi mitte välja võtta. See avas Fridhrikule võimaluse töölt vabaks saada ja kokkutulekule minna. Programm avaldas Fridhrikule sügavat muljet, pärast seda oli ta veendunud, et tahab teenida Jehoovat.

Kui Fridhrik oma kodulinna naasis, rääkis ta oma kihlatud pruudile enda otsusest ning sellest, kuidas see edaspidi tema elu mõjutab. Ta rääkis talle, et tahaks ta endale naiseks võtta, ent juhul kui too ei sooviks olla abielus Jehoova tunnistajaga, tuleks tal nende kihlus tühistada. Järgmisel hommikul koputati misjonikodu uksele. Uksel seisis Fridhrik oma pruudiga. Fridhriku sõnum oli lühike, kuid kindel: ”Helga tahab Piiblit uurida!” Nii korraldasidki misjonärid Helgaga uurimise. Natuke aega hiljem samal päeval tuli piibliuurimist küsima üks Fridhriku noorem vend. Samal nädalal võttis Fridhrik koosolekule kaasa oma kõige noorema õe ja teatas: ”Unnur tahab Piiblit uurida!”

Fridhrik tahtis sümboliseerida oma pühendumist Jehoovale veeristimisega. Esmalt aga pidi ta oma teadmisi täiendama ning seejärel vaatama üle ristimisküsimused. Ent probleem seisnes selles, et ta pidi enamiku ajast mere peal olema. Kuna Kjellil polnud võimalik külastada Fridhrikut tema kodus, hakkas ta mõtlema, et ehk oleks see võimalik siis tema töökohal. Kuidas see olukord lahendati? Fridhrik võttis Kjelli enda juurde traaleri masinaruumi tööle. 1983. aasta algupoolel astuski Kjell traaleri ”Svalbakur” pardale, kaasas Piibel ja uurimismaterjal.

 ”Töö ja teenistus ”Svalbakuri” pardal oli meeldejääv kogemus,” meenutab Kjell. ”Tööpäev algas hommikul kell 6.30 ja kestis 18.30-ni. Keskpäeval oli meil lõuna, ning kohvipausid olid nii hommikupoolikul kui pärastlõunal. Tööst vabu tunde kasutasin Fridhrikuga uurimiseks ning mul oli palju võimalusi kuulutada teistele meeskonnaliikmetele. Õhtuid kasutasime uurimiseks ja usuteemalisteks vestlusteks. Vahel oli kell juba üle südaöö, kui magama saime. Lõunaajal püüdsime viibida söögitoas vaid lühikest  aega, et saaksime Fridhriku kajutis päevateksti arutada.”

Muidugi äratas laeva pardal olevate meeste tähelepanu see, et meeskonna liikmeks on nüüd üks misjonär. Paari esimese päeva jooksul olid mehed Kjelli suhtes ettevaatlikud, sest nad ei teadnud, mida oodata. Mõned mehed kuulasid aga suure innuga, mida Kjellil öelda on. Üks neist ilmutas märkimisväärset huvi ning kui ta kuulis lõuna ajal toimuvast päevateksti arutelust, avaldas ta soovi selles osaleda. Ühel päeval, kui vestlus söögitoas pikemaks venis, muutus ta kannatamatuks ning ütles Kjellile ja Fridhrikule kõigi teiste ees: ”Kas poleks juba aeg üles minna ja päevateksti lugeda?”

Ühel õhtul kutsusid Kjell ja Fridhrik meeskonna Fridhriku kajutisse, et arutada ajakirjas ”Ärgake!” ilmunud materjali alkoholismi kohta. Sellele kauaks meelde jäänud koosolekule tuli kohale seitse meeskonnaliiget ning sõnumid sellest koosolekust jõudsid isegi teiste traalerite meeskondade kõrvu.

”Pärast ligi kaks nädalat kestnud teenistust ja tööd ”Svalbakuri” pardal jõudsime tagasi sadamasse,” jutustab Kjell. ”Selleks ajaks olin vaadanud Fridhrikuga läbi ristimisküsimused, peale selle uurinud temaga palju teisi Piibli teemasid, kuulutanud teistele meeskonnaliikmetele ning jätnud neile ajakirju ja muud kirjandust.” Fridhrik ristiti 1983. aasta kevadel. Fridhriku pruut Helga ning tema ema ja õde võtsid samuti seisukoha tõe poolel.

Uurimised telefoni teel

Kuulutada head sõnumit inimestele, kes elavad selle suure saare kõrvalistes piirkondades, on alati keeruline  olnud. Telefon on olnud tõhusaks tööriistaks, et huvilisteni jõuda ja nendega kontakti hoida.

Paljud on saanud kasu sel teel hea sõnumi jagamisest. Aastaid tagasi külastas naine nimega Oddný Helgadóttir oma poega ja miniat, kes uurisid Jehoova tunnistajatega Piiblit. Kui nad rääkisid talle, mida nad õpivad, soovis temagi Piiblit uurida. Ent Oddný elas ühes kõrvalises piirkonnas Islandi looderannikul, rohkem kui 300 kilomeetri kaugusel lähimast kogudusest. Kui üks õde, Gudhrún Ólafsdóttir, pakkus talle võimalust telefoni teel uurida, oli ta rõõmuga nõus. Pärast avapalvet vastas Oddný vabalt raamatus trükitud uurimisküsimustele. Põhjaliku ettevalmistuse käigus kirjutas Oddný välja uurimismaterjalis viidatud piiblikohad, nii et ta võis need ette lugeda kohe, kui neile osutati. Sel moel polnud tal vaja uurimise jooksul kirjakohtade otsimisele aega raisata. Ükskord, kui Oddný taas sinnakanti külla tuli, uurisid nad Gudhrúni pool. Nad mõlemad tundsid aga end pisut kohmetult, kuna see oli neil esimene kord silmast silma uurida, nii tegigi Gudhrún nalja, et ta võib minna kõrvaltuppa, kus on teine telefon!

Tõde mõistma hakates alustas Oddný tunnistuse andmist oma abikaasale Jónile. Kui viimane huvi ilmutas, polnud naine kindel, kas tal sobib temaga uurimist läbi viia. Ta sai teada, et võib küll uurimist juhatada, kuid et tal oleks sel ajal kohane kanda peakatet. Peale selle, et ta oma abikaasaga uuris, kuulutas Oddný ka naabritele. Seejärel avaldas ta soovi end ristida lasta. Gudhrún leppis kokku, et üks kogudusevanem arutab temaga telefoni teel läbi küsimused, mis on toodud raamatus ”Organiseeritud kristlikuks teenistuseks”, tegemaks kindlaks, kas ta on selleks  kõlblik. Ta vastas kõigile nõuetele, välja arvatud üks asi: ta polnud veel ametlikult kirikust välja astunud.

Umbes nädala pärast helistas Oddný Gudhrúnile ja teatas, et oli kirikust välja astunud. Tema abikaasa oli teinud sedasama. Tema mehe jaoks oli see suur otsus, kuna ta oli kohaliku vallavolikogu esimees. Oddný ristiti hiljem ringkonnakokkutulekul. See kokkutulek oli talle meeldivaks kogemuseks, sest enne seda oli ta vaid üks kord ühe väikese tunnistajate grupiga kokku saanud. Temaga tehti kokkutuleku programmis intervjuu, milles talt küsiti, et kas oli raske teistest nii eraldatud olla. Ta vastas, et ta ei tundnud end kunagi üksi, sest ta teadis, et Jehoova on kohal ka Islandi looderannikul. Seejärel ta lisas, et tal on kahju, et ta abikaasa ei saa sellest kokkutulekust osa võtta,  kuid mees oli talle kinnitanud, et tuleb kohale siis, kui on valmis minema ristimisele. Ja oma lubadust ta ka pidas! Varsti kolisid nad ühte rohkem asustatud paika, mis võimaldas neil regulaarselt koosolekutel käia.

Vajatakse misjonikodusid ja kuningriigisaale

Kui Nathan H. Knorr Jehoova tunnistajate peakorterist 1968. aastal Islandit külastas, tahtis ta leida harubüroo ja misjonikodu jaoks sobilikuma hoone. Enne seda oli üüritud mitmeid maju. Nüüd hakkasid vennad otsima maad, kuhu nad võiksid püstitada hoone, mis mahutaks kuningriigisaali, misjonikodu ja harubüroo. Vahepeal võeti Reykjavíkis aadressil Hrefnugata 5 üürile misjonikoduks sobiv maja, ning 1. oktoobril 1968 kolis kuus misjonäri sinna sisse. Selles hoones asus järgmise viie aasta jooksul Islandi tunnistajate tegevuskeskus. Hiljem said vennad hea asukohaga maatüki Reykjavíkis aadressil Sogavegur 71. Aasta 1972 kevadel algasid uue harubüroo hoone ehitustööd. Vähestele kohalikele vendadele oli see kõva pähkel, sest nad ei teadnud inseneritööst ja ehitamisest eriti midagi. Nende seas polnud ühtki ehitusettevõtjat ega müürseppa, seega tuli tööle võtta ehitajaid, kes polnud tunnistajad. Need ehitusettevõtjad olid igati valmis koostööd tegema ning lubasid vendadel endaga koos projektil töötada. Vennad võtsid üürile osa ühest vanast majast, mis asus kohe ehituskrundi vastas, et oleks koht, kus ehitajaid toitlustada. Õed tegid kordamööda kodus söögi valmis ning tõid selle siis ehituskrundile, et töölised süüa saaksid.

Ehitustööga anti selles piirkonnas head tunnistust. Ehitusettevõtjatel ja linnavõimudel oli hea võimalus Jehoova tunnistajatega tuttavaks saada. Mitmed inimesed  jäid krundi juures seisma, et jälgida töö edenemist. Kui saabus aeg hakata tegema sisemisi krohvimistöid, tuli Taanist appi üks vend, kes oli elukutseline müürsepp. Töödes lõid tublisti kaasa ka õed. Kui mõned linna järelevalveametnikud ehituskrunti vaatama tulid, panid nad tähele, et õed töötasid tsemendisegistiga. Üks järelevaataja ütles:  ”Minu meelest oleks meie kiriku naistel sellest midagi õppida. Oma tööga kirikute ehitamine on igal juhul tulemusrikkam, kui annetuskastiga ringi käimine ja raha lunimine.” Ehitis pühitseti 1975. aasta maikuus, kui Milton G. Henschel Islandit külastas ja pühitsemiskõne pidas. Selles hoones asus palju aastaid riigi põhimine misjonikodu ning ka Reykjavíki kogudustele mõeldud kuningriigisaal. Praegu asub selles majas harubüroo.

Aastaks 1987 said valmis uus kuningriigisaal ja misjonikodu Akureyri linnas. Jehoova rahva seas valitsev ühtsus ja rahvusvaheline vendlusvaim said ilmsiks kõigile, kui üle 60 venna ja õe Soomest ja Rootsist tulid Islandi vendadele appi seda ehitama.

”Parimat liiki puu”

Aastate jooksul on Islandit külastanud mitmed Jehoova tunnistajate juhtiva kogu esindajad, ning need külastused on vendi alati väga palju julgustanud. 1968. aasta tippsündmuseks oli vend Knorri külastus, millest oli eespool juttu. Ta esitas vendadele liigutava kõne, jutustas kogemusi ja arutles Kuningriigi kuulutustöö edenemise üle Islandil.

Vend Henschel külastas esmakordselt Islandit maikuus aastal 1970. Teda olid tervitamas mõned unised misjonärid. Selle põhjuseks polnud ainuüksi see, et vend Henschel väga vara hommikul kohale jõudis, vaid et kuulus vulkaan Hekla oli just eelmisel päeval purskama hakanud ning misjonärid olid seda öö läbi vaadanud.

Vend Henschel pööras erilist tähelepanu misjonäridele ja eripioneeridele. Ta kutsus nad kõik erilisele koosolekule ning jagas nendega kogemusi omaenda pioneeritöö  päevist Suure Depressiooni ajal. Ta rääkis, kuidas pioneerid olid saanud kirjanduse eest inimestelt vastu kanaliha, mune, võid, köögivilju, ühed prillid ja isegi kutsika! Sel viisil oli töö rasketel aegadel edasi läinud ning pioneeridel olid eluks hädavajalikud asjad ikka olemas olnud.

Islandile saabuvad külalised märkavad üsna pea, et sealne toit erineb neile harjumuspärasest. Üks Islandile eriomaseid toite on svidh, pooleks lõigatud ja keedetud lambapea. Kujutle vaid taldrikut, millel on poolik lamba pea koos hammaste ja ühe silmaga! Paljude välismaalaste meelest on svidhile väga raske ”silma vaadata”. Muidugi pakutakse alati värsket kala. Kuid üks Islandi spetsiifiline toit on hardhfiskur: kala, mis on fileeritud ja kuivatatud. Seda süüakse keetmata, eelistatavalt võiga. Üldiselt on see kala kõva ning tuleb pehmeks tampida. Nii olidki misjonärid täis ootusärevust, et näha, mis näo vend Henschel teeb, kui talle seda kala pakutakse. Pärast seda, kui ta oli seda maitsnud, küsisid misjonärid, kuidas see talle meeldib. Ta mõtles hetke ning tuli siis välja diplomaatilise vastusega: ”Mnjaa, ma arvan, et see on parimat liiki puu, mida ma eales söönud olen.”

Paljude teistegi juhtiva kogu esindajate külastused on olnud meeldejäävad ja julgustavad. Need külastused on Islandi vendadele sügavat muljet avaldanud, sest olgugi et neid on arvuliselt vähe ja nad elavad eraldatud paigas, on nad osa rahvusvahelisest vennaskonnast, mis on kokku liidetud kristliku armastuse sidemetega.

Koostöö arstide ja meediaga

Neljast vennast koosnev haiglasidekomitee (HSK) moodustati Islandil aastal 1992. Kaks neist vendadest  said väljaõppe Inglismaal peetud HSK-de seminaril ning teised kaks käisid seminaril Taanis. Kui vastmoodustatud HSK tööd alustas, korraldati koosolek ühe suure ülikoolihaigla meditsiinipersonalile. Koosolekule tuli kohale sada kolmkümmend inimest, nende seas oli arste, õdesid, juriste ning haigla juhttöötajaid. Kuna tegu oli esimese koosolekuga, mille HSK meditsiiniala asjatundjatele korraldas, tundsid vennad end arusaadavalt ebakindlalt. Kuid koosolek läks korda ning hiljem korraldasid nad juba mitmetes haiglates kohtumisi väiksema arvu arstide ning teiste asjatundjatega. Vennad saavutasid ka hea kontakti mõnede juhtivate kirurgide ja anestesioloogidega. Neist sidemetest on olnud abi, et hoida ära ja lahendada vereta raviga seonduvaid probleeme.

Aastal 1997 võeti vastu uus patsiendi õiguste seadus. See seadus sätestab, et patsiendile ei tohi anda mingit ravi ilma tema nõusolekuta ning et kui teadvuseta seisundis patsiendi tahe on teada, tuleb sellega arvestada. See seadus sätestab ka selle, et 12-aastaste ja vanemate lastega peetakse alati nende ravi osas nõu. Gudhmundur H. Gudhmundsson, HSK juhataja annab teada: ”Üldiselt on arstid väga koostöövalmid ning probleeme esineb harva. Ilma vereta tehakse isegi suuremaid operatsioone.”

Kui ilmus 2000. aasta 8. jaanuari ”Ärgake!”, mis käsitles vereta meditsiini ja kirurgia teemat, innustas harubüroo kuulutajaid tegema erilisi pingutusi, et levitada seda ajakirjanumbrit nii laialdaselt kui võimalik. Harubüroo andis soovitusi, kuidas seda ajakirja pakkuda ning kuidas vastata võimalikele küsimustele vere kohta. Esialgu mõned kõhklesid seda ajakirja pakkuda, kuid varsti nägid nad, et inimesed tahavad selle teema kohta teadmisi saada.  Kokku levitati üle 12000 ajakirja, ehk keskmiselt 1 ajakiri riigi iga 22 elaniku kohta. Üks vend ütles: ”Mul oli territooriumi läbitöötamisega raskusi, sest tekkis nii palju häid vestlusi.” Üks õde sõnas: ”Ainult kaks inimest keeldus minult seda ajakirja võtmast!”

Selle vereta meditsiini käsitleva ajakirja sai ka üks naine, kes juhtis üht iganädalast programmi üleriigilises raadios. Oma programmis jutustas ta, kuidas ta oli ajakirja saanud, ning tegi siis ülevaate vereülekannete ajaloost, nagu seda ajakirjas ”Ärgake!” selgitati. Ta lõpetas ülevaate sõnadega, et igaüks, kes soovib vereta meditsiini kohta rohkem informatsiooni, peaks endale tunnistajatelt selleteemalise väljaande küsima.

Eriline hoogtöö selle ”Ärgake!” numbriga avas paljude silmad, nägemaks kuivõrd mõistlik on meie seisukoht vere suhtes. Enamgi veel, nad said teada, et Jehoova tunnistajad ei taha surra, vaid otsivad parimat võimalikku meditsiinilist ravi. Selle tulemusena muutusid Kuningriigi sõnumile vastuvõtlikuks paljud, kes olid varem olnud valesti informeeritud meie seisukohast vere suhtes.

Kaks saali nelja päevaga

Üheks silmapaistvaks sündmuseks 1995. teenistusaastal oli Islandi Jehoova tunnistajatele see, kui juunikuus ehitati kaks kuningriigisaali, üks Keflavíki ja teine Selfossi. Need olid esimesed kiirehitusmeetodil ehitatud kuningriigisaalid Islandil. Nende ehitamine võttis aega ainult neli päeva. Tänu Norra vendade armastavale abile oli võimalik see projekt teoks teha. Norra harubüroo saatis enamiku ehitusmaterjalidest ning rohkem kui 120 Norra venda ja õde tulid appi ehitama. Kõige sagedamini võis ehituskruntidel kuulda järgmist märkust: ”See on lihtsalt  hämmastav.” Islandi tunnistajad olid küll lugenud ja kuulnud, et kuningriigisaale on võimalik kiiresti ehitada, kuid nüüd nägid nad seda oma silmaga. Muidugi oli see hämmastav, kui võtta arvesse seda, et Islandi kuningriigisaalide arv kahekordistus vaid mõne päevaga!

Lisaks kahele uuele kuningriigisaalile julgustas Islandi vendi ka hea seltskond, mida pakkusid Norra vennad ja õed, kes olid tulnud omal kulul ja omast vabast ajast neile appi saale ehitama. Milline tõend meie rahvusvahelisest vendlusest! Islandi vennad ja õed aitasid samuti nende ehitiste valmimisele kaasa. Töödes osales rohkem kui 150 kohalikku kuulutajat, umbes pooled kogu riigi tunnistajatest.

Need kuningriigisaalide projektid andsid ka head tunnistust avalikkusele. Kaks üleriigilist telejaama tegid sellest kokkuvõtte oma uudisteprogrammides ning näitasid pilte mõlemast ehituskrundist. Sellest projektist räägiti ka mitmetes raadiojaamades ning ajalehtedes. Ühele Selfossi kiriku vaimulikule aga tunnistajatele osutatav tähelepanu ei meeldinud. Ta avaldas kohalikus ajalehes artikli, mis hoiatas tema meelest ohtlike valeõpetuste eest, mida Jehoova tunnistajad kuulutavad. Ta mainis, et nõrga psüühikaga ja tundlikud inimesed peaksid olema eriti valvsad. Ühes raadiointervjuus kordas ta samu hoiatusi. Ometigi ei avaldanud selle vaimuliku sõnad loodetud mõju. Selle asemel oli enamik inimesi kuningriigisaalidest hämmastunud ning paljud, keda tunnistajad kuulutustööl kohtasid, ütlesid, et olid vaimuliku reaktsioonist üllatatud.

Umbes nädal pärast tolle vaimuliku hoiatuse avaldamist ilmus ajalehes üks karikatuur. Pilkepildi esiplaanil oli kirik ning tagaplaanil kuningriigisaal. Kahe ehitise vahelt  jooksis läbi jõgi ning üle silla kuningriigisaali poolt kiriku poole sammus paar naeratavat ja hästi riietatud venda, portfellid käes. Kiriku juures hüppas paanikas oma ratastoolist välja üks naine. Üks kipsis jalaga mees ning üks teine, ilmselt pime mees, jooksid, karjudes: ”Põgenege, põgenege, tunnistajad tulevad!” Kiriku trepil seisis üllatunud moega vaimulik. See karikatuur meeldis paljudele. Ajalehe toimetus valis selle aasta parimaks karikatuuriks, tegi sellest suurendatud koopia ning pani selle üles oma büroo seinale. Seal seisis see mitu aastat.

Näitus annab head tunnistust

2001. teenistusaastal pandi välja näitus, mis keskendus Jehoova tunnistajate erapooletusele enne Teist maailmasõda ja sõja ajal, kui nad pidasid vastu natsliku tagakiusamise all. Näitust eksponeeriti kolmes kohas ning külastajaid oli  ühtekokku 3896. Viimasel nädalavahetusel oli Reykjavíki näitusesaal külastajatest tulvil, kohal käis üle 700 inimese. Kõigis kolmes näitusepaigas oli kogu aeg võimalik vaadata islandikeelset videot ”Jehoova tunnistajad seisavad kindlalt natside rünnaku vastu”. Paljud külastajad kasutasid võimalust istet võtta ja kogu video ära vaadata.

Jehoova tunnistajate meelekindlus koonduslaagrites avaldas muljet külastajatele, kellele oli meie ajaloo see külg varem teadmata olnud. Üks professor, kes käis näitust vaatamas mitu korda, ütles, et see on jätnud talle sügava mulje ning muutnud tema suhtumist Jehoova tunnistajatesse. Eriliselt liigutas teda tunnistajate tugev usk, mida nad koonduslaagrites üles näitasid. Erinevalt teistest vangidest oli neil võimalus saada vabadusse, kui nad oleks oma tõekspidamistest loobunud.

Üks üleriigiline telejaam ning ka kohalikud tele- ja raadiojaamad tegid näitusest positiivse reportaaži. Kui näitus avati, käis seda vaatamas üks luteri vaimulik koos oma naise ja tütrega. Mõni aeg hiljem esitas üks vend sellele vaimulikule kutse tulla Peetelisse ekskursioonile, millega ta nõustus. Mõni päev pärast seda külastust pöördus üks naine selle vaimuliku poole küsimusega ühe konkreetse piiblisalmi kohta. Vaimulik ergutas teda võtma ühendust Jehoova tunnistajate harubürooga, kuna ta oli kindel, et seal leitakse sellele vastus. Hiljem hakkas üks vend selle vaimulikuga Piiblit uurima.

Tõlketöö läbi aegade

Islandi vähestele kuulutajatele on olnud sageli probleemiks tõlkida islandi keelde kogu vaimne toit, mida ”ustav ja mõistlik sulane” annab (Matt. 24:45). Algusaegadel tegid suurema osa tõlketööd ära Islandi tunnistajad,  kes elasid Kanadas. Hiljem hakati seda tööd tegema Islandil. Kui aastal 1947 saabusid esimesed misjonärid, said nad varsti tuttavaks ühe vanemapoolse poeediga, kes elas nendega samas majas. Ta oskas inglise keelt ning aitas misjonäridel keelt õppida. Kuna ta pakkus end neile tõlketööd tegema, andsid vennad talle tõlkida raamatu ”Jumal on tõemeelne” (”Let God Be True”) ning brošüüri ”Kõige rahva rõõm”. Kahjuks kasutas ta vanaaegset luulelist stiili, milles oli liiga palju arhailisi sõnu ja väljendeid, nii et isegi kui üks uus misjonär ja vend Lindal tõlke üle kontrollisid ja ümber tegid, ei saanud sellest raamatust kunagi nii head õppevahendit, kui oodati. Sellest hoolimata levitati seda raamatut laialdaselt alates selle esimesest trükist ning kokku trükiti seda 14568 eksemplari. Brošüüri trükiti 1949. aastal üle 20000 eksemplari. Raamatu ”Mida on religioon inimkonna heaks teinud?” (”What Has Religion Done for Mankind?”) tõlkimiseks palkasid vennad hiljem ühe teise tõlkija.

Nende aastate jooksul tõlkis väike vendade meeskond ära hulga brošüüre. Üks neist oli ”Hea sõnum Kuningriigist” (”This Good News of the Kingdom”), mis anti välja aastal 1959. See brošüür aitas vendadel palju uusi piibliuurimisi alustada. Just sel ajal saadigi heakskiit islandikeelse ”Vahitorni” väljaandmiseks.

Järgnevatel aastatel tõlgiti ja anti välja palju häid raamatuid: ”See tähendab igavest elu” (”This Means Everlasting Life”) aastal 1962, ”Kaotatud paradiisist taastatud paradiisi” (”From Paradise Lost to Paradise Regained”) aastal 1966, ”Tõde, mis viib igavesse ellu” (”The Truth That Leads to Eternal Life”) aastal 1970, ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal” aastal 1984 ning ”Tundmine, mis viib igavesse ellu” aastal 1996. Kvartaliväljaandena ilmuv  ”Ärgake!” lisati islandikeelsete väljaannete nimistusse aastal 1982.

Palju aastaid polnud vendadel islandikeelset laulikut. Aastal 1960 tõlgiti ja paljundati mimeograafi abil üheks kokkutulekuks neli laulu. Seejärel anti 1963. aasta novembrikuus toimunud piirkonnakonvendil vendade rõõmuks välja väike islandikeelne laulik 30 valitud lauluga.

Kuni selle ajani oli koguduses lauldud mitmes keeles segamini. Günther ja Rut Haubitz läksid Saksamaalt Islandile eripioneerideks aastal 1958. Rutil on siiani meeles, kuidas välismaa vennad kasutasid lihtsalt igaüks oma laulikut olgu siis inglise, norra, rootsi, saksa, soome või taani keeles. Islandlased ühinesid nendega selles keeles, mida keegi kõige paremini oskas. Rut ütleb: ”See oli täielik segakoor!” Aastate möödudes tõlgiti kuningriigilaule järk-järgult juurde, ent alles 1999. aastal anti välja islandikeelne terve laulik, kus on sees kõik 225 laulu. Kui tänulikud küll vennad on selle kingituse eest, et Jehoovat kiita!

1999. aasta augustikuus peetud piirkonnakonvent oli Islandi jaoks eriline. Raamat ”Pane tähele Taanieli prohvetikuulutust!” anti islandi keeles välja ingliskeelse väljaandega samal ajal. Kui kõnepidaja andis konvendil teada selle raamatu ilmumisest inglise keeles, järgnes kuulajaskonna aplaus. Kuid selle asemel, et teatada vendadele ja õdedele islandikeelse raamatu hilisemast ilmumisest, näitas ta islandikeelset raamatut ja sõnas, et see on juba tõlgitud ka kohalikku keelde. Kõik olid väga elevil. Alates sellest ajast on samal ajal ingliskeelse väljaandega ilmunud ka raamatu ”Jesaja prohvetikuulutus — valgus kogu inimkonnale” I ja II osa.

 Peeteli laiendamine ja edasine kasv

Harubüroo hooned renoveeriti aastal 1998. Peetellaste majutamiseks ja tõlkemeeskonna büroopinna juurdesaamiseks osteti teisel pool teed asuvasse majja kaks korterit. Viimastel aastatel on tõlkijaid külastanud mitmed vennad New Yorgi peakorterist. Need vennad on õpetanud neid kasutama Jehoova tunnistajate endi koostatud arvutiprogramme, mis on kavandatud spetsiaalselt tõlketöö jaoks.

Hiljuti korraldasid peakorteri esindajad harubüroos kursuse inglise keele paremaks mõistmiseks. Kursus on aidanud tõlkijatel ingliskeelset teksti paremini mõista, enne kui nad seda tõlkima asuvad.

 Harubüroo kirjutab: ”Möödunud aastatele tagasi vaadates on meil hea meel, et oli neid, kes julgesid islandi keelde tõlkimisega algust teha, olgugi et tingimused olid primitiivsed ning keeleoskus piiratud. Kuigi tõlke kvaliteet polnud neil algusaegadel see mis praegu, ei pea me halvaks ”väikeste alguste päeva” (Sak. 4:10). Me rõõmustame selle üle, et Jehoova nimi ja Kuningriik on tehtud teatavaks ka Islandil ning et paljud inimesed on tõde õppinud.”

Praegu on harubüroos kaheksa täisajalist töötajat. Lisaks neile on mõned, kes elavad väljaspool Peetelit ning käivad abis osalise tööajaga. Et viia teise kohta üle  harubüroo juures asunud kuningriigisaal, on nüüd ehitatud Reykjavíki koguduste tarvis uus kuningriigisaal. Järgnevalt on plaanis renoveerida harubüroo hoonet, et oleks võimalik majutada rohkem Peeteli töölisi.

Hea sõnumi kuulutamine Islandil on nõudnud visadust, ennastohverdavust ja armastust. Võib tõesti öelda, et kõva töö, mida innukad Kuningriigi kuulutajad on Islandil viimase 76 aasta jooksul teinud, pole olnud asjata. Paljud ustavad vennad ja õed on andnud lõikustöös oma osa. Väga paljud on kolinud siia teistest maadest, et teenida siin mõned aastad, ning nende tööd mäletatakse kaua. Mõned on aga jäänudki ja Islandile püsiva kodu rajanud. Kiiduväärt on ka paljude agarate islandi rahvusest kuulutajate püsivus.

Kuningriigi kuulutajate keskmine arv — 300 — on küll väike, kuid Jehoova tunnistajad on saanud tuntuks kogu riigis. Praegu teenib Islandi maapiirkondades ja väikestes kogudustes seitse misjonäri. Eelmisel teenistusaastal viibis Kristuse surma mälestusõhtul 543 inimest ning piibliuurimisi on praegu ligi 180.

Ehk näevad Islandi vennad ühel päeval niisugust kasvu, mida kirjeldab piiblisalm Jesaja 60:22: ”Kõige pisemast saab tuhatkond ja kõige väetimast vägev rahvas! Mina, Jehoova, tõttan sellega määratud ajal!” Senikaua aga on Jehoova tunnistajad Islandil võtnud kindlalt nõuks viia lõpule töö, mille on neile usaldanud Kuningas Jeesus Kristus — kuulutada Kuningriigi head sõnumit. Nad ei kahtle selles, et Jumal paneb vastuvõtlikes ja tänulikes südametes tõeseemned kasvama (Matt. 24:14; 1. Kor. 3:6, 7; 2. Tim. 4:5).

[Kast lk 205]

Koht, kus eesnimedest saavad perekonnanimed

Kooskõlas kohalike traditsioonidega pole islandlastel perekonnanimesid, inimesed pöörduvad üksteise poole eesnimedega. Lapse liignimi tuletatakse sel viisil, et isa eesnime lõppu lisatakse järelliide: poiste puhul -son ning tüdrukute puhul -dóttir. Näiteks Haralduri nimelise mehe poeg ja tütar saaksid omale perekonnanimeks vastavalt Haraldsson ja Haraldsdóttir. Naise nimi abiellumisel ei muutu. Kuna nii paljud kannavad samu nimesid, siis on telefoniraamatutes lisaks inimese nimele, aadressile ja telefoninumbrile ära märgitud ka tema amet. Islandlaste genealoogilised registrid võimaldavad neil kindlaks teha oma enam kui tuhande aasta jooksul elanud esivanemad.

 [Kast lk 208]

Lühiülevaade Islandist

Maa. See saareriik asub veidi allpool põhjapolaarjoont, Atlandi ookeani põhjaosa, Grööni mere ja Norra mere vahel. Saarel on rohkesti vulkaane, kuumaveeallikaid ning auravaid geisreid. Üks kümnendik riigi pindalast on kaetud liustikega.

Rahvastik. Viikingite järeltulijad, kes tulid peamiselt Norrast. Islandlased on üldiselt töökad, leidlikud ja sallivad. Enamik inimesi elab ranniku lähedal.

Keel. Ehkki ametlik keel on islandi keel, räägivad paljud islandlased lisaks sellele kaht või enamat võõrkeelt, tavaliselt inglise, saksa või mõnd Skandinaavia keelt.

Elatis. Majanduses on oluline roll kalatööstusel. Traalerid toovad randa moivat, turska, kiltturska ja heeringat, millest suurem jagu töödeldakse ning läheb ekspordiks.

Toit. Tavapäraseks toiduks on kala ja talleliha. Üheks Islandile eriomaseks toiduks on keedetud lamba pea.

Kliima. Sooja Atlandi hoovuse tõttu on kliima mõõdukas. Talved on pehmed, kuid tuulised. Suved on jahedad.

[Kast/pilt lk 210]

6. september 1942: ”Kuna sellel maal töötab ikka veel vaid üks pioneer, pole eriti midagi teatada. Islandi rahvaarv on umbes 120000 inimest ja siin on umbes 6000 talu. Ainus viis nende talukohtadeni jõuda on istuda poni selga ja kompsud kaasa võtta. Et külastada kõiki neid kodusid, on vaja reisida umbes 16000 kilomeetrit, kusjuures tuleb ületada palju mägesid ja kärestikulisi ojasid. Seni on sõnumi vastu väga vähe huvi.”

Georg F. Lindal kirjutas need read siis, kui ta oli teinud Islandil pioneeritööd 13 aastat. Ta jäi Islandil ainukeseks kuulutajaks veel viieks aastaks.

 [Kast/pilt lk 213, 214]

Ustav teenistus

Oliver Macdonald oli esimeste misjonäride seas, kes määrati Islandile teenima pärast Gileadi kooli 11. kursuse lõpetamist. Ta saabus 1948. aasta detsembris koos Ingvard Jenseniga. Nad reisisid sinna New Yorgist ühe kaubalaevaga. Reis mööda tormist Põhja-Atlandi ookeani kestis 14 päeva. Peaaegu kogu reisi vältel kannatasid nad mõlemad merehaiguse all.

Märtsis 1950 abiellus vend Macdonald Inglismaalt pärit Sally Wildiga, kes oli töötanud Suurbritannia Peetelis. Mac, nagu teda hellitavalt kutsuti, ja Sally tegid neil varastel aastatel palju tublit tööd ning inimesed, kellega nad uurisid, teenivad seniajani ustavalt Jehoovat.

1957. aastal pöördusid Mac ja Sally tagasi Inglismaale, kus Sally suri vähki, mis tal oli diagnoositud juba Islandil. Mac astus pärast Sally surma jälle täisajalisse teenistusse ning teenis üldpioneerina ja seejärel reisiva ülevaatajana 13 aastat. Aastal 1960 abiellus ta eripioneer Valerie Hargreavesiga. Nad teenisid koos mitmes Suurbritannia ringkonnas, alates Põhja-Šotimaast kuni Kanalisaarteni tükk maad eemal Inglismaa lõunarannikust. Kui nad põhjapoolseid ringkondi külastama läksid ja Šotimaa põhjaranniku lähedal asuvatele Shetlandi saartele jõudsid, ütles Mac ikka: ”Järgmine peatus on Island!”, ehkki ta ei mõelnud seda kunagi tõsiselt.

Ometigi määrati Mac ja Valerie 1972. aastal misjonäridena taas Islandile. Mac teenis seal harubüroo sulasena ning hiljem oli ta harubüroo komitee koordinaator. Nad jäid koos Valeriega Islandile seitsmeks aastaks ning määrati siis misjonärideks Iirimaale, esmalt Dublinisse ja hiljem Põhja-Iirimaale. Kui Mac oli teeninud Iirimaal 20 aastat, suri ta 1999. aasta detsembris vähki, selleks ajaks oli ta olnud täisajalises teenistuses 60 aastat. Valerie teenib siiani Põhja-Iirimaal Belfastis üldpioneerina.

[Pilt]

Valerie ja Oliver Macdonald 1970-ndatel Reykjavíkis

[Kast/pilt lk 218]

Reykjavík

Reykjavík, mis tähendab ”suitsev laht”, on Islandi pealinn, ning sellise nime on ta saanud esimeselt püsielanikult Ingólfur Arnarsonilt, kuna sealsetest kuumaveeallikatest tõuseb auru. Tänapäeval on Reykjavík kiire elutempoga modernne linn, kus elab umbes 180000 elanikku.

 [Kast/pilt lk 223, 224]

Islandist sai nende kodu

Páll Heine Pedersen on pärit Taanist. Ta määrati Islandile eripioneeriks 1959. aastal. 1961. aastal käis ta kahel ”Ühendatud kummardajate” rahvusvahelisel konvendil Euroopas, kus ta kohtus Violetiga. See õde oli tulnud Ühendriikidest Californiast, et käia mitmel sealsel konvendil.

Pärast konvente pöördus Páll tagasi Islandile ning Violet läks tagasi koju Californiasse. Nad olid viis kuud kirjavahetuses ning jaanuaris 1962 tuli Violet Islandile, et Pálliga abielluda. Páll tegi endiselt pioneeritööd, olles ainus tunnistaja ühes Loode-Islandi hõredalt asustatud piirkonnas. Nad elasid väikeses linnas, kus südatalvel pole kaks kuud päikest näha. Et sel territooriumil mõne inimeseni jõuda, pidid nad sõitma mööda järske ja sageli väga jäiseid mägiteid, ning nende ainsaks transpordivahendiks oli mootorratas, mille Páll oli Taanist kaasa toonud. Kuna Violet oli sündinud ja üles kasvanud päikeselises Californias, mõtlesid paljud vennad, et ega ta Islandil kaua vastu ei pea. Kuid ta pidas, ning õppis seda maad ja rahvast armastama.

Páll ja Violet tegid koos pioneeritööd, kuni neil sündis aastal 1965 tütar Elísabet. Páll jätkas tegutsemist pioneerina 1975. aastani ning Violet tegi neil aastatel samuti aeg-ajalt pioneeritööd. 1977. aastal otsustasid nad Pálli tervise pärast Californiasse kolida. Mõne aja pärast tundsid nad soovi teenida seal, kus Kuningriigi kuulutajate järele on suurem vajadus. Nad alustasid uuesti pioneeritööd, ning kui nende tütar oli lõpetanud kooli ja täisealiseks saanud, määrati nad tagasi Islandile kui misjonärid. Nad teenisid mõned aastad misjonipõllul ja reisival tööl. Aastal 1989 kutsuti Páll teenima harubüroo komitee liikmena. Siis, aastal 1991, avati Islandil ametlikult Peeteli kodu, kus Páll ja Violet olid esimesed Peeteli pere liikmed. Nad teenivad seal praegugi.

 [Kast/pilt lk 228, 229]

Tuntud oma külalislahkuse poolest

Fridhrik Gíslason koos oma naise Adaga olid nende seitsme seas, kes ristiti 1956. aastal. Fridhrikule ja Adale õpetasid tõde Oliver ja Sally Macdonald. Esialgu uuriti Piiblit Fridhrikuga, sest Ada oli kogu talve ametis oma õmblusklubi tegevusega. Kui õmblusklubi kevadel suleti, istus ta uurimise ajal tavaliselt köögis. Lõpuks aga ajendas uudishimu piibliliste arutelude vastu teda küsima, kas ta võib istuda uurimise juures, ilma et ta peaks selles osalema. Kuid ei läinud kaua, kui ta sellest juba huviga osa võttis.

Hiljem toimus nende kodus korrapäraselt ingliskeelne ”Vahitorni” uurimine. Nad hakkasid käima misjonikodus koosolekutel. Fridhrik jutustab: ”Mul on meeles, et meil oli kombeks pidada koosolekuid väikeses ärklitoas, kus misjonärid elasid. Sinna mahtus 12 tooli, ent kui mõnikord ilmus kohale rohkem inimesi kui tavaliselt, tegime lahti vaheukse väiksesse kõrvaltuppa. Praeguse ajaga ei anna seda võrreldagi — nüüd täidavad Reykjavíki kuningriigisaali kolm kogudust!”

Fridhrik ja Ada said tuntuks oma külalislahkuse poolest. Ehkki nad kasvatasid üles kuus last, oli nende kodu uks alati vendadele avatud. Koguduse algusaastatel oli paljudel teistest maadest Islandile saabunutel meeldiv võimalus elada Fridhriku ja Ada juures, kes pakkusid neile majutust, kuni külalised endale oma kodu leidsid.

 [Kast/pilt lk 232]

Islandikeelne Piibel

Kõige varasemad katsed tõlkida Piiblit islandi keelde on kirjas ühes 14. sajandist pärit teoses, mida nimetatakse ”Stjórniks” ning mis sisaldab tõlkeid ja parafraase Heebrea Kirjade osadest. Esimene täielik islandikeelne ”Uus Testament” trükiti aastal 1540. Tõlkijaks oli Oddur Gottskálksson, Hólari piiskopi poeg. Ta oli võtnud Norras omaks reformitud usu ning saanud Saksamaal tuttavaks Martin Lutheriga. Ajalugu jutustab, et pärast Islandile naasmist tegi Oddur tõlketööd lehmalaudas äärmiselt rasketes oludes, sest ta ei tahtnud solvata oma katoliiklasest tööandjat Skálholti piiskoppi. Oddur tõlkis ladinakeelsest Vulgatast ning viis ise oma käsikirja Taani, et see seal trükkida lasta. Aastal 1584 andis piiskop Gudhbrandur Thorláksson korralduse trükkida esimene islandikeelne täispiibel. Esimene täielik Piibli tõlge heebrea ja kreeka keelest trükiti aastal 1908 ning selle revideeritud väljaanne anti välja aastal 1912.

[Pilt]

Esimene islandikeelne täispiibel ”Gudhbrandsbiblía”

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 216, 217]

ISLANDI KRONOLOOGIA

1929 Saabub Georg F. Lindal, esimene kuulutaja selles riigis.

1940

1947 Saabuvad esimesed Gileadi kooli lõpetanud misjonärid.

1950 Moodustatakse väike kogudus.

1960

1960 Ilmub esimene islandikeelne ”Vahitorn”.

1962 Reykjavíkis rajatakse harubüroo.

 1975 Valmib uus laiendatud harubüroo ja see pühitsetakse.

1980

1992 Moodustatakse haiglasidekomitee.

1995 Juunikuus ehitatakse nelja päevaga kaks kuningriigisaali.

2000

2004 Islandil tegutseb 284 kuulutajat.

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

300

200

100

1940 1960 1980 2000

 [Kaardid lk 209]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ISLAND

Húsavik

Hólar

Akureyri

Seydhisfjördhur

Neskaupstadhur

Eskifjördhur

Stykkishólmur

Borgarnes

Höfn

REYKJAVÍK

Skálholt

Keflavík

Selfoss

 [Lehekülje suurune pilt lk 202]

[Pilt lk 207]

Paremal: Georg F. Lindal, 1947

[Pilt lk 207]

All: vend Lindal ja Islandi poni 1930-ndate algul

[Pilt lk 212]

Mõned esimestest misjonäridest Islandil, vasakult paremale: Ingvard Jensen, Oliver Macdonald ja Leo Larsen

[Pilt lk 220]

Selles hoones asus harubüroo aastatel 1962 kuni 1968

[Pilt lk 227]

Rohkem kui sada kuulutajat Islandilt võttis 1969. aastal osa rahvusvahelisest kokkutulekust ”Rahu maa peal” Kopenhaagenis Taanis

[Pilt lk 235]

Iiris ja Kjell Geelnard Akureyris 1993. aasta jaanuaris

[Pilt lk 238]

Paremal: traaler ”Svalbakur”

[Pilt lk 238]

All: Fridhrik ja Kjell

[Pilt lk 241]

Paremal: Oddný Helgadóttir

[Pilt lk 241]

All: Gudhrún Ólafsdóttir

[Pilt lk 243]

Paremal: kuningriigisaal ja misjonikodu Akureyris

[Pilt lk 243]

All: Bjarni Jónsson harubüroo ees

[Pilt lk 249]

Ülal: Selfossi kuningriigisaali ehitus, 1995

[Pilt lk 249]

Paremal: valminud ehitis

[Pilt lk 253]

Islandi Peeteli pere

[Pilt lk 254]

Harubüroo komitee, vasakult paremale: Bjarni Jónsson, Gudhmundur H. Gudhmundsson, Páll H. Pedersen ja Bergthór N. Bergthórsson