Tahiti

Ülalt vaadatuna sädelevad Prantsuse Polüneesia saared, nagu Tahiti, Moorea ja Bora Bora, otsekui kalliskivid Vaikse ookeani sügavsinises avaruses. Sealseid siravaid, korallidega ehitud ja värvikatest kaladest kihavaid laguune ääristavad kuldkollased ja tuhkhallid rannad. Kerges tuules õõtsuvad kookosvilju täis palmipuud ning saarte rohetavad ja pilvedesse mähkunud mäeahelikud muudavad iga vaate äärmiselt maaliliseks.

Pole siis ime, et ühtviisi nii kunstnikud kui kirjanikud on neid saari maapealse paradiisina kujutanud. Küllap tundusid need saared paradiisina ka neile vanaaja meresõitjatele, kes neid esimesena nägid ja neile tõenäoliselt umbes tuhat aastat tagasi või veelgi varem elama asusid. Need julged teerajajad, kelle juured ulatuvad nähtavasti Kagu-Aasiasse, kuulusid praeguste polüneeslaste esiisade hulka. Sajandite jooksul liikusid nad asustatud saartelt mööda Vaikse ookeani avarusi järjest kaugemale ning võtsid oma valdusse lugematul arvul uusi saari ja atolle.

Tänapäeval jäävad Polüneesia (”palju saari”) alad kujutletavasse kolmnurka, mille põhjatipuks on Hawaii, kagutipuks Lihavõttesaar ning edelatipuks kauge Uus-Meremaa. See jutustus keskendub ühele Polüneesia piirkonnale, nimelt Prantsuse Polüneesiale, mille peamiseks saareks on  Tahiti. a Prantsuse Polüneesia koosneb viiest arhipelaagist: Tubuai saarestik (Lõunasaared), Gambier’ saared, Markiisaared, Seltsisaared ja Tuamotu saared. Euroopa maadeuurijad sattusid sellesse Vaikse ookeani piirkonda alles 16. sajandil.

Saabuvad eurooplased

Hispaanlane Álvaro de Mendaña de Neira avastas osa Markiisaartest 1595. aastal. 1606. aastal avastas Mendaña de Neira teenistuses olnud Pedro Fernandes de Queirós mõned Tuamotu saarestiku saared. Hollandi maadeuurija Jacob Roggeveen avastas 1722. aastal Bora Bora, Makatea ja Maupiti. 1767. aastal maabus Briti sõjalaeva ”Dolphin” kapten Samuel Wallis Prantsuse Polüneesia suurimal saarel Tahitil. Järgmisel aastal jõudis Tahitile ka prantsuse meresõitja kapten Louis-Antoine de Bougainville.

Bougainville oli saare ilust ja sealsete elanike armujoovastusest sedavõrd hämmastunud, et nimetas Tahiti ”Nouvelle Cythère’ks Peloponnesose poolsaare kõrval asuva Kýthira saare järgi, mille lähedal olevat merest sündinud [armastus- ja ilujumalanna] Aphrodite”, öeldakse raamatus ”Cook & Omai—The Cult of the South Seas”. Briti maadeuurija James Cook peatus Tahitil ajavahemikus 1769—1777 kokku neli korda. Ta andis nime Seltsisaartele, kuhu kuulub ka Tahiti.

Maadeuurijatele järgnesid misjonärid. Neist kõige tulemusrikkamalt tegutsesid protestantliku institutsiooni Londoni Misjoniseltsi saadikud. Kaks selle misjonäri Henry Nott ja John Davies said hakkama mammutülesandega:  nad lõid tahiti kirjakeele ning tõlkisid seejärel Piibli sellesse keelde. Seda tahitikeelset Piiblit kasutatakse Prantsuse Polüneesias veel tänapäevalgi laialdaselt, eriti neil paljudel saartel, kus domineerib protestandi kirik. Ka adventisti, katoliku ja mormooni misjonärid saavutasid mõningast edu. Näiteks katoliku kirik on kõvasti kanda kinnitanud Markiisaartel, Gambier’ saartel ja Tuamotu idapoolsetel saartel.

Kuidas sai nendest viiest arhipelaagist Prantsuse valdus? Alates 1880. aastast annekteeris Prantsusmaa üha uusi saari ja rajas sinna Prantsuse asumaa. Tahitil asuv Papeete nimetati pealinnaks ning valduse elanikele anti Prantsuse kodakondsus. Aastal 1946 kuulutas Prantsusmaa need saared meretaguseks territooriumiks ning 1957. aastal nimetati see territoorium Prantsuse Polüneesiaks.

Kuningriigi sõnum jõuab kohale

Esimese Jehoova tunnistajana käis Tahitil 1931. aastal Sydney Shepherd. Sydney seilas kaks aastat paljude Vaikse ookeani saarte vahel, et sealsetele elanikele tunnistust anda. Temale järgnes uusmeremaalane Frank Dewar. Kuigi need vennad said viibida selles piirkonnas vaid lühikest aega, levitasid nad palju kirjandust. Paarkümmend aastat hiljem andis austraallasest ringkonnaülevaataja Leonard (Len) Helberg teada: ”Sõitsime parasjagu kogudusesulasega läbi Papeete, kui ta pidas sõiduki kinni ja võttis tee äärest peale mägedest pärit tuttava mehe — eaka ameeriklase. Kui too kuulis, et olen Jehoova tunnistaja, ütles ta: ”Mäletan, kuidas üks teie inimestest aastate eest siin käis ja mulle hunniku kohtunik Rutherfordi raamatuid jättis.” Need olid ühed paljudest jälgedest, mis meie eel käinud pioneeride tööst siia maha olid jäänud. Meest külastanud pioneer oli kas Sydney Shepherd või Frank Dewar.”

 Esimeste Kuningriigi kuulutajate seas, kes Prantsuse Polüneesias põhjalikumalt tunnistust andsid, oli abielupaar Jean-Marie ja Jeanne Félix, kes olid tõde tundma õppinud tolleaegsel Prantsuse asumaal Alžeerias. Nad ristiti aastal 1953. Aastal 1955 esitati Kuningriigi kuulutajatele üleskutse teenida suurema vajadusega territooriumidel, sealhulgas Prantsuse Polüneesias. Félixid võtsid kutse vastu ja asusid 1956. aastal oma väikse poja Jean-Marciga elama Tahitile. Jean-Marie, kes oli ametilt insener, ei leidnud sealt endale aga tööd. Seepärast kolis perekond Tahitist 230 kilomeetrit kirde poole jäävale Tuamotu saarestikku kuuluvale Makatea saarele, kus Jean-Marie sai tööd ühes fosfaadiettevõttes.

Seal hakkasid nad kohemaid oma naabritele ja Jean-Marie kaastöötajatele kuulutama. Jeanne kirjutab: ”Saareelanikud suhtusid Piiblisse väga lugupidavalt, kuulasid Kuningriigi sõnumit suure tähelepanuga ja olid usinad piibliõpilased. See andis meile lootust. Kohalikud vaimulikud püüdsid teha aga kõik, et me ei tunneks end siin teretulnuna. Nad isegi hoiatasid oma koguduste liikmeid ”valeprohvetite” eest nende seas ning keelasid neil meiega rääkida ja isegi meie kodust mööda minna.”

Aja jooksul enamiku inimeste arvamus sellest kristlikust abielupaarist aga muutus. Paljud saareelanikud hakkasid Jean-Mariest ja Jeanne’ist sügavalt lugu pidama,  kuna nemad ei suhtunud polüneeslastesse üleolevalt nagu mõned teised eurooplased Makateal.

Ometi nõudis kuulutustöö jätkamine julgust, kuna fosfaadiettevõtte juhataja võis oma töötajaid iga kell lahti lasta. Pealegi külastasid perekonda aeg-ajalt saare kaks sandarmit, et pärida nende tegevuse kohta. Tasapisi hakkasid need Prantsuse politseiametnikud mõistma, et Jean-Marie ja Jeanne ei kujuta endast mingit ohtu. Politseinikud muutusid lõpuks nende vastu päris sõbralikuks.

Esimene vaimselt hästi edenev piibliõpilane oli polüneeslane Maui Piirai, kes töötas samas ettevõttes kus Jean-Marie. Kui tõde Maui südant puudutas, tegi ta oma elus suuri muudatusi. Näiteks jättis ta maha suitsetamise ja purjutamise ning abiellus naisega, kellega ta oli 15 aastat koos elanud. Maui ristiti 1958. aasta oktoobris ja temast sai esimene polüneeslane, kes sellel territooriumil oma elu Jehoovale pühendas. Muidugi hakkas ka tema teistele head sõnumit kuulutama ja see ajas vaimulikud vihale. Üks pastor  püüdis salasepitsuse abil Mauid koguni töölt vallandada, kuid see ei läinud läbi, kuna Mauil kui usinal töölisel oli väga hea maine.

Teisena võttis Makateal Jumala Sõna kuulda õpetajanna Germaine Amaru, kes sai tõde teada ühe oma õpilase, Félixite poja Jean-Marci kaudu. Kuigi Jean-Marc oli vaid seitsmeaastane, avaldasid tema piiblilised teadmised õpetajale sedavõrd muljet, et ta helistas poisi vanematele. Nemad hakkasidki temaga Piiblit uurima. Sellega lugu aga ei lõppenud — Germaine aitas ka oma kolleegil Monique Sagel ja tema abikaasal Rogeril Jehoovat tundma õppida.

Félixid ja Maui Piirai alustasid uurimist ka Makatea protestandi kiriku noore diakoni Manuari Tefaatau ja tema sõbra Arai Teriiga. Esialgu käisid mõlemad oma kirikus edasi ning selgitasid seal oma kogudusekaaslastele Pühakirja tõdesid kolmainsuse, põrgutule, hinge surematuse ja paljude muude küsimuste kohta. Nagu arvata võib, ajas see protestantliku kogukonna üsnagi ärevile. Siiski otsisid paljud siirad inimesed muistsete beroialaste eeskujul Piibli välja ja uurisid hoolega, kas kuuldu vastab tõele (Ap. t. 17:10—12).

Pastorile see muidugi mitte üks põrm ei meeldinud. Ta koguni ähvardas heita kirikust välja igaühe, kes veel tunnistajaid kuulab. Osa võttiski ähvardust kuulda, teised aga edenesid vaimselt ja lahkusid kirikust. Viimaste seas olid ka Manuari ja Arai ning Maui Piirai naine Moea ja Taina Rataro, kellest tuleb hiljem lähemalt juttu.

Esialgu sai see üha suurenev kuulutajate ja piibliõpilaste grupp kokku Félixite kodus, kus Jean-Marie pidas prantsuse keeles kõnesid ja Maui tõlkis neid tahiti keelde. Kui Félixite pere 1959. aastal Makatealt lahkus, hakkas grupp  Maui pool käima, kuna Mauist oli selleks ajaks saanud ristitud vend. Kuidas suhtusid Jean-Marie ja Jeanne oma teenistusse neil saartel? Jeanne, kes elab nüüd lesena Itaalias, räägib nii enda kui oma kadunud abikaasa nimel: ”Me ei kahetsenud seda aega kordagi. Teenistust Makateal võib pidada meie kooselu ilusaimaks mälestuseks.”

Hea sõnum jõuab Tahitile

1955. aastal, veidi enne Félixite saabumist Makateale, määras Austraalia harubüroo Len Helbergi Vaikse ookeani lõunaossa ringkonnatööle. Tema territoorium hõlmas miljoneid ruutkilomeetreid Uus-Kaledooniast Prantsuse Polüneesiani. Sellel tohutul alal elas aga kõigest alla 90 kuulutaja, kusjuures Tahitil mitte ühtegi. Lenil oli kolm peamist eesmärki: külastada kõiki kogudusi ja gruppe iga kuue kuu tagant, rajada kontakt iga teistest eraldi asuva kuulutaja ja huvilisega ning alustada tööd uutel territooriumitel, kasutades võimaluse korral filmi ”Uue maailma ühiskond tegutseb” (”The New World Society in Action”).

Detsembris 1956 astus Len esimest korda Tahiti pinnale ja jäi sinna kaheks kuuks. Ta oli küll koolis prantsuse keelt õppinud, kuid oli suurema osa sellest unustanud. Nii alustas ta kuulutamist äriterritooriumil, kust ta lootis leida inglise keelt rääkivaid inimesi. Seal kohtus ta Tahiti ühe jõukaima mehega. Too kuulas Leni juttu suure huviga ja kutsus teda tagasi. Järgmisel laupäeval sõid nad koos lõunat ning seejärel kutsus mees Leni enda poole, sõidutades ta sinna oma autoga, mida juhtis tema isiklik autojuht. Len kirjutab: ”Keset pärastlõunat haaras peremees äkitselt suure teokarbi ja puhus seda. Avastasin, et sellega anti kõigile küla aukandjatele märku koguneda peremehe maja kõrval olevasse koosolekusaali.

 Kohale tuli kümmekond inimest, sealhulgas külavanem, politseiülem ja mitu protestandi kiriku diakoni. Mu võõrustaja tutvustas mind kui Jehoova tunnistajate, ”saarte uue religiooni” esindajat ja teatas seejärel: ”Härra Helberg  on nüüd valmis vastama kõigile teie piiblilistele küsimustele.” Suutsin igale küsimusele vastuse anda.” Sama asi kordus igal laupäeval järgneva kahe kuu vältel. Ehkki see jõukas mees ei võtnud kunagi tõde vastu, aitas ta Lenil korraldada filmi ”Uue maailma ühiskond tegutseb” näitamist pidalitõbilas. Filmi käis vaatamas üle 120 inimese.

Kas keegi võttis Kuningriigi sõnumit ka kuulda? Vend Helberg meenutab: ”1956. aasta esimesel jõulupühal Arue piirkonnas majast majja kuulutades külastasin Micheli-nimelist perekonda, kes innuga sõnumi vastu võttis.” Michelid olid ajakirjadega ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” tuttavad, kuna nende Ameerika Ühendriikides elav sugulane oli neid nende pere jaoks tellinud. Hiljem võttis tõe vastu ka Michelide tütar Irene koos oma abikaasaga. Len alustas piibliuurimist ka härra Garnier’ga ja selle tulemusena võtsid ka mehe pereliikmed tõe vastu. Kui 1959. aastal moodustati Papeete kogudus, olid Michelid ja Garnier’d selle esimeste liikmete seas.

1957. aastal, kui vend Helberg läks Gileadi, palus Austraalia harubüroo ringkonnaülevaataja Paul Evansil ja tema naisel Francesil Tahitit külastada. Saarel veedetud lühikese aja jooksul levitasid nad enam kui 70 Piiblit ja muud väljaannet ning said palju ajakirjade ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” tellimusi. Vend Evans kirjutas: ”Mitmel tahitilasel on juba piisavalt piiblilisi teadmisi ja nende huvi on sedavõrd suur, et nad on innuga valmis organisatsiooni suunamisel kuulutustööd alustama.” Kas need uued inimesed said vajalikku tuge ja juhatust?

Tahitilannast õde naaseb koju

Noor tahitilanna Agnes siirdus 1936. aastal Tahitilt Ameerika Ühendriikidesse, et abielluda seal ameeriklase  Earl Schenckiga. Paar sai kokku Jehoova tunnistajatega, võttis tõe vastu ja lasi end 1954. aastal Californias San Diegos ristida. Aastal 1957 istusid Agnes ja Earl koos oma sõprade Clyde ja Ann Neilliga Los Angelese piirkonnakonvendil, kui ülemaailmse peakorteri esindaja Nathan Knorr luges ette paiku, kus on suur vajadus kuulutajate järele. Tahiti oli üks neist.

”Agnes hüppas erutusest püsti ja nuttis,” räägib vend Neill. ”Pöördusin siis tema ja Earli poole ning ütlesin, et tahan teha omalt poolt kõik, et aidata neil koos 11-aastase pojaga Tahitile minna. Selle peale tulid ka Earlil (kes oli invaliidistunud) pisarad silma. Ta oli Vaikse ookeani lõunapiirkonnas 17 aastat kunstniku ja kirjanikuna leiba teeninud ning soovis väga sinna naasta. Pealegi oli tema naisel Agnesel ikka veel Prantsuse kodakondsus.”

Clyde jätkab: ”Pärast rohket palvetamist otsustasime Anniga, et lähme koos kolme pojaga vanuses 12, 8 ja 3 aastat samuti Tahitile. Meie sõbrad David ja Lynne Carano  ning nende poeg David juunior otsustasid meiega liituda. Nii suundusimegi pärast 1958. aasta New Yorgi rahvusvahelist konventi laevaga Tahitile.

Ühendriikide harubüroo andis meile kaasa mõningate huviliste nimed. Niisiis hakkasime kohe pärast kohalejõudmist neid inimesi külastama. Agnes, kes oli saabunud Tahitile enne meid, oli teenistuses juba kõvasti vaeva näinud. Kuna meie Anniga ei osanud kumbki prantsuse ega tahiti keelt, võtsime võimaluse korral Agnese alati kuulutustööle kaasa. Üksinda kuulutades oli meil ühes nii inglis- kui prantsuskeelne raamat ”Jumal on tõemeelne”, mida tol ajal kasutati õppevahendina.”

Nende pingutuste ning venna Helbergi ja abielupaari Evansite eeltöö tulemusena hakkasid mõne nädalaga tervelt 17 inimest Jumala Sõna uurima. Clyde meenutab: ”Üks meeldejäävamaid õpilasi oli endine protestandi vaimulik Teratua Vaitape. Ta oli kaotanud oma töö, kuna esitas liiga palju küsimusi kiriku õpetuste kohta. Teratua elas perega tillukeses ühetoalises majakeses, kus polnud ei veevärki ega elektrit. Ta ütles, et on saanud mõnenädalase uurimise käigus Piibli kohta rohkem teada kui nelja aasta jooksul seminaris õppides ja seitse aastat vaimulikuna teenides.”

Clyde jätkab: ”Kui olime saarel mitu nädalat viibinud, läksid meie kohta külajutud liikvele. Sellest oli palju abi, kuna tahitilased on sõbralikud ja armastavad Piiblit.”

Esialgu käis väike kuulutajate grupp koosolekutel Schenckide kodus. Huvilisi oli kohal vaid kaks. ”Ent peagi hakkas korrapäraselt koosolekutel käima umbes 15 huvitatut,” meenutab vend Neill. ”Üks proua, kellega uurisime, oli aidanud Len Helbergi, kui tolle jalgratas tema maja ees  kaks-kolm aastat varem katki läks. Len oli jätnud talle kirjandust ja seetõttu läks proua väga elevile, kui sai teada, et oleme samast religioonist. Ta elas meist kaugel, seepärast pakkus ta meie külaskäigu puhul alati lõunat — tavaliselt raudtünni peal värskelt küpsetatud maitsvat kala.”

Enne kui Neillid ja Caranod 1958. aasta detsembris Tahitilt lahkusid, pidas Clyde ristimiskõne, mida esitati Prantsuse Polüneesias alles teist korda. Esimene niisugune kõne oli peetud oktoobris Makateal, kui Maui Piirai ristiti. Nüüd oli kohal 60 inimest ja 8 neist lasi end ristida. Ristitute hulgas olid Neillide poeg Steven ja tahitilane Auguste Temanaha, kes hiljem aitas rajada kogudust Huahine saarele.

 Kosumisaeg

Fidži harubüroo palvel kolisid 1959. aastal Tahitile austraallased John Hubler ja tema naine Ellen, et aidata noorukest Papeete kogudust. John teenis Tahitil koguduse sulasena seitse kuud, enne kui nad Elleniga sealt lahkusid. Kuna John oli sündinud Šveitsis, polnud tal prantsuse keelega mingeid probleeme. Ka Ellen oli õppinud seda keelt rääkima nende aastate jooksul, mil nad koos abikaasaga Uus-Kaledoonias teenisid. Hublerid andsid uutele kuulutajatele väga vajalikku väljaõpet ukselt uksele tööks, kuna siiani oli enamik neist ainult eraviisiliselt kuulutanud.

Aastal 1960 alustasid John ja Ellen ringkonnatööd. Nende territooriumiks oli Prantsuse Polüneesia, tänu millele nad said ka edaspidi kohalikke kuulutajaid abistada. ”Seejärel kutsuti mind 1961. aastal Gileadi kooli,” räägib John. ”Pärast lõpetamist määrati mind kõigi Vaikses ookeanis asuvate prantsuse keelt rääkivate saarte ringkonnaülevaatajaks.”

Esimene kuningriigisaal

”Teist korda Tahitit külastades oli mul meeldiv võimalus alustada piibliuurimist endise kooliõpetaja Marcelle Anahoaga,” jutustab vend Hubler. ”Sel ajal käisid meeleheitlikud otsingud kuningriigisaali jaoks sobiva maatüki leidmiseks. Ent meil oli kaks takistust. Esiteks ei paistnud kellelgi ühtki vaba krunti üle olevat ning teiseks nappis kogudusel  raha. Sellegipoolest jätkasime otsinguid, lootes, et Jehoova suunab sündmusi.

Marcelle’iga uurides mainisin talle meie olukorda. ”Ma tahan sulle midagi näidata,” ütles ta. Ta viis mind välja ja osutas käega, öeldes: ”Kas sa näed seda maad? See kuulub mulle. Kavatsesin sinna kortermaja ehitada, ent nüüd tõde õppides olen oma meelt muutnud. Soovin poole sellest maast kuningriigisaali tarbeks annetada.” Selle peale esitasin kohe Jehoovale vaikse, südamesttuleva tänupalve.”

Niipea kui paberid said korda aetud, asus Papeete kogudus ehitama oma esimest kuningriigisaali, mis valmis aastal 1962. See oli saarele iseloomulik lihtne avatud külgedega ja pandanilehtedest katusega ehitis. Õnnetuseks meeldis ümberkaudsetele kanadele saali istmetel pesitseda ja üleval sarikatel istuda. Seetõttu leidsid koosolekule saabuvad õed-vennad põrandalt ja mööblilt mune ning muid, märksa ebameeldivamaid sulelistest allüürnike jäetud märke. Siiski  täitis saal hästi oma otstarvet, kuni vennad rajasid suurema ja püsivama ehitise.

Ebakindel õiguslik seisund leiab lahenduse

Noil alguspäevil ei teadnud vennad kindlalt, milline on Jehoova tunnistajate õiguslik staatus Prantsuse Polüneesias. Ajakiri ”Vahitorn” oli Prantsusmaal 1952. aastast keelustatud, kuid see keeld ei puudutanud tunnistajate tegevust. Kas sama kehtis ka sellel Prantsuse territooriumil? Kuna kuulutajate arv pidevalt kasvas, tõusid Jehoova tunnistajad üldsuse huviorbiiti. Kord 1959. aasta lõpupoole tulid politseinikud isegi ühele koosolekule, et näha, mis seal toimub.

Seepärast soovitati vendadel moodustada juriidiline ühendus, et ametliku registreerimise kaudu ebakindel olukord kaoks ja kahtlustused hajuksid. Milline rõõm valdas vendi, kui neile 2. aprillil 1960 kinnitati, et nad on Jehoova tunnistajate ühendusena ametlikult registreeritud!

Ent ”Vahitorn” oli Prantsusmaal endiselt keelu all. Arvates, et see keeld kehtib ka Prantsuse Polüneesias, said vennad ”Vahitorni” artikleid ajakirja ”La Sentinelle” (Vahimees) näol, mida neile Šveitsist saadeti. Kord  paljastas politsei juriidilise ühenduse tolleaegsele presidendile Michel Gelas’le, et ametnikud teavad vägagi hästi, et ”La Sentinelle” asendab ajakirja ”Vahitorn”. Sellegipoolest ei seadnud politsei ajakirjade kättesaamisele mingeid takistusi. Põhjuse said vennad teada siis, kui 1975. aastal ”Vahitorni” keeld Prantsusmaal tühistati.

Keelu tühistamise järel läksid Tahiti vennad taotlema luba ”Vahitorni” saamiseks. Siis tuli välja, et ”Vahitorni” keelustavat korraldust polnud Prantsuse Polüneesia ametlikus väljaandes ”Journal Officiel de la Polynésie Française” kordagi avaldatud. Seega polnud ”Vahitorn” siin kunagi keelu all olnudki, mis oli paljudele üllatuseks.

Samas olid kohalikud võimukandjad ranged viisade väljastamise ja pikendamise küsimuses. Seetõttu need, kes polnud Prantsuse kodanikud, nagu varemmainitud Clyde ja Ann Neill, said kohapeale jääda tavaliselt vaid mõneks kuuks. Ka Hublerid kuulusid sellesse kategooriasse. Ent kuna John oli Jehoova tunnistajate juriidilise ühenduse liige ning Prantsuse seaduste järgi tohtis juhatusse kuuluda ka üks välismaalane, oli tal viisa hankimisega vähem probleeme.

Sellest oli abi Johni ringkonnatöös. Kord kutsus politseiülem Johni oma kontorisse ja soovis teada, miks John nii sageli mööda saari reisib. John selgitas, et ühenduse liikmena peab ta osalema juhatuse koosolekutel. Politseiülem jäi  selle selgitusega rahule. Ent see ei jäänud ainsaks korraks, mil John pidi politseiülema ette ilmuma.

Alates 1963. aasta algusest avaldasid paljud polüneeslased, sealhulgas vähemalt üks nimekas pastor, oma meelepaha Vaikses ookeanis korraldatavate tuumakatsetuste pärast. Üks ärataganeja kasutas soodsat juhust ja kaebas politseile, et vend Hubler on üks agitaatoreid, mis muidugi mõista ei vastanud tõele. Sellegipoolest kästi Johnil taas politseiülema ette ilmuda. John ei hakanud kaebajat sarjama, vaid andis sõbralikult selgitust Jehoova tunnistajate piiblilise erapooletuse ja lugupidava suhtumise kohta valitsusvõimudesse (Rooml. 13:1). Samuti jättis ta politseiülemale kirjandust. Lõpuks jõudis ametnik õigele järeldusele, et keegi tahab lihtsalt tunnistajatele probleeme põhjustada.

Mõne aja möödudes ei õnnestunud aga Hubleritel enam uut viisat saada. Seepärast naasid nad Austraaliasse ja jätkasid seal reisivat tööd 1993. aastani, mil halvenev tervis sundis neid seda ametit maha panema.

Saartel ringi reisides nägid Hublerid, milliseid märkimisväärseid muudatusi tegid paljud inimesed oma elus, et Jehoovale meeldida. Üks neist oli 74-aastane naine, kelle kõik 14 last olid sündinud väljaspool abielu. ”Kutsusime teda Mama Roroks,” ütleb John. ”Kui Mama Roro õppis tõde tundma, abiellus ta oma elukaaslasega ning lasi kõik oma lapsed nõuetekohaselt registreerida, ehkki neil olid eri isad. Et kõiki lapsi kirja panna, pidi külavanem kaks blanketti kokku liitma. Mama Roro nõudis, et asjad saaksid tehtud Jehoova viisil.” Pärast ristimist alustas see ustav õde pioneerteenistust ning temast sai eriti osav ajakirjade levitaja. Ta käis koos teiste kuulutajatega koguni kaugetel saartel kuulutamas.

 Tahitikeelne Piibel — õnnistus

1960. aastatel oli üsna tavaline kohata inimesi, kes rääkisid ainult tahiti keelt. Ent tänu tõlkijatele Nottile ja Daviesile oli tahitikeelne Piibel alates 1835. aastast olnud saareelanikele kättesaadav. b Selle tõlke silmapaistvamaid jooni on Jumala nime (tahiti keeles Iehova) kasutamine kõikjal tekstis, kaasa arvatud Kristlikes Kreeka Kirjades.

Kuna tahitikeelne Piibel on saartel laialt levinud, on see aidanud paljudel tõe kohta täpseid teadmisi omandada. Üks neist oli Taina Rataro. Ta oli sündinud aastal 1927 ja kuulus Makatea esimesse piibliõpilaste gruppi. Esialgu aga ei osanud ta oma emakeeles ehk tahiti keeles ei lugeda ega kirjutada. Ent ta nägi kõvasti vaeva ja edenes tublisti. Temast sai isegi teokraatliku teenistuskooli õpilane ja hiljem määrati ta teenistusabiliseks.

78-aastane Elisabeth Avae sündis kaugel Tubuai saarestiku Rimatara saarel, mis asub Tahitist umbes 600 kilomeetrit lõunas. 1960. aastatel ei mõistnud ta sõnagi prantsuse keelt, kuid oskas tahiti keeles lugeda ja kirjutada. Pärast abiellumist kolisid nad abikaasaga Papeetesse. Seal tutvus ta Piibli tõega oma vanima tütre Marguerite’i kaudu, kes oli hakanud kristlikel koosolekutel käima. Ka Elisabeth hakkas koosolekutel käima, võttes sinna kaasa ülejäänud üheksa last, seda hoolimata abikaasa ägedast vastuseisust, kel oli tavaks kõik naise riided majast välja visata, kui too koosolekul viibis.

Tol ajal peeti koosolekuid prantsuse keeles, vaid aeg-ajalt tõlgiti mõned osad tahiti keelde. Elisabeth ammutas programmist vaimset kasu sel moel, et jälgis mainitud  piiblikohti oma tahitikeelsest Piiblist. Temaga Piiblit uuriv õde kasutas brošüüri ”Hea sõnum Kuningriigist”, tõlkides seda suuliselt prantsuse keelest tahiti keelde, Elisabeth aga luges oma Piiblist piiblitekste. Selle tulemusena tegi ta häid edusamme ning ta ristiti aastal 1965. Seejärel hakkas tema omakorda uurima nendega, kes oskasid ainult tahiti keelt. Samuti õpetas ta oma lapsi, kellest kuus pühendasid end Jehoovale, ning mõningaid lapselapsi, kellest mitu ta ise üles kasvatas.

Üks tema lapselapsi Diana Tautu on teeninud viimased 12 aastat Tahiti harubüroos tõlkijana. Diana sõnab: ”Olen oma vanaemale väga tänulik, et ta õpetas mind hästi tahiti keelt tundma. Nüüd on mul suur au anda oma väike osa, aitamaks teistelgi saada elupäästvat vaimset toitu oma emakeeles.”

 Hiinlased õpivad Jehoovat tundma

1960. aastatel olid umbes 10 protsenti Tahiti elanikest hiinlased. Esimeste hiinlaste seas võttis Piibli tõe vastu Clarisse Lygan, kes oli sel ajal veel teismeline. Clarisse oli pärit vaesest perekonnast. Et vanemaid rahaliselt aidata, käis ta igal kolmapäeval, mil oli koolivaba päev, ühe Jehoova tunnistajate perekonna juures tööl. Sel moel puutus Clarisse kokku tõega ning vaatamata vanemate tugevale vastuseisule lasi ta end 1962. aastal 18-aastaselt ristida.

Esimeste hiinlaste hulgas, kes hakkasid Tahitil Jehoovat teenima, olid ka Alexandre ja Arlette Ly Kwai ning Ky Sing Lygan. Ühel päeval kohtus taksojuhina töötav Alexandre tunnistajatest abielupaari Jim ja Charmian Walkeriga, kes olid Tahitile tulnud 1961. aastal Uus-Meremaalt, et osaleda siinses kuulutustöös. Alexandre avaldas soovi inglise keelt õppida. Charmian räägib: ”Teenisin sel ajal pioneerina. Seepärast ütles Jim Alexandre’ile, et mina võiksin teda õpetada. Alexandre oli nõus. Tund koosnes 30-minutisest inglise keele tunnist ja 30-minutisest piibliuurimisest raamatu abil ”Kaotatud paradiisist taastatud paradiisi” (”From Paradise Lost to Paradise Regained”).”

Vahepeal puutus ka Alexandre’i vend Ky Sing tõega kokku. Sel ajal olid mõlemad mehed äsja katoliku usku pöördunud ja võtsid osa seda usku tutvustavast kursusest. Paratamatult hakkasid nad nägema erinevusi Piibli ja kiriku õpetuste vahel. Kursuse lõpus küsis preester õpilastelt, keda oli saja ringis, kas neil on mingeid küsimusi. Alexandre tõstis käe ja palus piiblilist tõestust hinge surematuse kohta. ”Tean küll, kust see küsimus on pärit,” sähvas preester vastuseks. ”Küllap sa oled rääkinud Jehoova tunnistajatega.” Seejärel pilkas ta noort meest terve klassi ees.

See vahejuhtum kinnitas Alexandre’ile ja Ky Singile, et  katoliku kirikust ei ole võimalik tõde leida. Lõpuks pühendasid nad koos oma naistega end Jehoovale ning hiljem said neist kahest vennast kogudusevanemad. Alexandre teenis mõnda aega ka Tahiti harubüroo komitees. Seejärel kolis ta naisega ühele Seltsisaarele Raiateale, et toetada sealset kuningriigitööd, ning hiljem Bora Borale, kus Alexandre teenis ustavalt kuni oma surmani.

Uus kurss elumerel

Antonio Lanza töötas Itaalias ühes Milano televiisoritehases tehnikuna. Aastal 1966 otsis ettevõte vabatahtlikku, kes läheks Tahitile müügijärgset teenindust korraldama. Antonio võttis pakkumise vastu. Ehkki töö pidi kestma kolm aastat, kavatses Antonio oma naise Anna ja kaks väikest poega Itaaliasse jätta. Nädalaid püüdis Anna pisarsilmil panna oma meest meelt muutma, kuid tulutult.

Laevareis Prantsusmaalt Marseille’st Papeetesse kestis 30 päeva. Antonio oli sõbralik mees, kes armastas vestelda, ent peaaegu kõik reisijad rääkisid talle arusaamatut prantsuse keelt. Teisel päeval kohtus ta kahe itaallannast katoliku nunnaga. Nemad aga sooritasid iga päev oma kindlaid kombetalitusi ning seepärast polnud neil palju aega lobiseda. Ent nad rääkisid Antoniole ühest laeval viibivast prantslannast, kes oskab rääkida itaalia keelt. See naine oli Jehoova tunnistaja Lilian Selam. Lilian oli lastega teel Tahitile oma mehe juurde, kes oli seal tööd leidnud.

Antonio leidis Liliani üles ja tundis vestlusest suurt naudingut. Lilian andis talle omalt poolt itaaliakeelse piiblilise väljaande. Seejärel arutlesid nad sageli vaimsetel teemadel. Ühe niisuguse vestluse ajal tuletas Lilian Antoniole meelde, millisesse moraalselt ohtlikku olukorda ta end paneb, kui ta Tahitil töötades oma naisest ja lastest kolm aastat lahus on. Lilian selgitas talle ka Jumala seisukohta abielu pühaduse  kohta, näidates talle selliseid kirjakohti nagu Efeslastele 5:28, 29 ja Markuse 10:7—9.

Nende asjade üle sügavalt järele mõelnud, hakkas Antonio oma otsust kahetsema. Panamal olles kirjutas ta koju, et niipea kui tal on raha, laseb ta naisel ja kahel lapsel Tahitile järele lennata. Järgmises kirjas palus ta Annal preestri käest Piibli muretseda ja see endaga kaasa võtta. Mida preester sellest mõttest arvas? Ta ütles Annale, et Antonio on ilmselt peast segi läinud, et tahab niisugust keerulist raamatut lugeda.

Kuus kuud pärast Antonio maabumist Tahitil liitus temaga ta pere. Järgmisel päeval pärast saabumist palus Anna, kes oli usklik naine, et Antonio viiks pere kirikusse, kus nad saaksid Jumalale pere taasühinemise eest tänu avaldada. ”Hea küll, lähme siis kirikusse,” ütles Antonio. Selle asemel et viia oma pere katoliku kirikusse, viis ta naise ja lapsed hoopis kuningriigisaali! Muidugi oli Anna äärmiselt üllatunud. Ent talle meeldis sealne programm väga ja ta nõustus isegi piibliuurimisega. Kes temaga uurima hakkas? Ei keegi muu kui õde Lilian Selam, kes oli laeval Antoniole kuulutanud.

Kolmest aastast, mis Antonio kavatses üksi Tahitil veeta, on nüüdseks saanud 35 aastat koos terve perega. Pealegi teenivad Antonio, Anna ja nüüd juba nende neli poega kõik ühtselt koos tõelist Jumalat ning Antonio on kogudusevanem.

 Pered lähevad teenima sinna, kus vajadus on suurem

Aastate jooksul on paljud vennad ja õed kolinud kaugemal asuvatele saartele, et aidata seal, kus vajadus Kuningriigi kuulutajate järele on suurem. Nende hulgas on Marade, Haamaruraide ja Teriide pere ning ka Ato Lacour, kelle pere polnud tões. Marade pere — Vaieretiai, Marie-Medeleine ja viis last — kolis Tahitilt Raiateale. Seal tegutsenud eripioneeridest abielupaar oli hiljuti määratud mujale teenima. Saarele olid jäänud vaid kaks õde ja mõned ristimata kuulutajad.

Vaieretiai valmistas puu- ja hiljem ka korallskulptuure ning seetõttu ei pidanud ta kolimise tõttu tööd vahetama. Ainsa kogudusevanemana hoolitses ta Raiatea väikse grupi eest viis aastat, kuni saabus teine pädev vend. Seejärel kolisid Marad Tahaa saarele, kuhu nad jäid neljaks aastaks.

Materiaalses mõttes polnud elu Marade perele kummalgi saarel kerge. ”Pidin käima Tahitil oma skulptuure müümas,” räägib Vaieretiai. ”Vahel polnud mul lennureisi eest maksmiseks raha. Sel juhul palusin väikse lennuliini juhatajal müüa mulle pilet võlgu, lubades tagasisõidul mõlema otsa eest maksta. Oli tõesti aegu, mil meil raha nappis, kuid me ei pidanud kunagi puudust kannatama.” Vaieretiai ja Marie-Medeleine’i ennastohverdav eeskuju avaldas head mõju nende tütrele Jeanne’ile, kes on nüüdseks olnud täisajalises  teenistuses juba 26 aastat ja on Tahiti Peeteli pere liige.

Aastal 1969 kolis Ato Lacour perega Tubuai saarestikus asuvale Rurutule, olles palunud oma töökoha sinna üle viia. Ristitud vaid kolm aastat tagasi, oli ta üksi oma perest tões ja ainus kuulutaja neil saartel. Järgmisel päeval pärast saabumist läks ta kuulutama. Ta kirjutas oma päevikusse: ”Alustasin kuulutamist — üksinda. See on raske. Suur Baabülon on siin kõvasti kanda kinnitanud.”

Peagi aga leidis ta heast sõnumist huvitatud inimesi ning saarel moodustati grupp. Esialgu käisid nad koos Lacouride pool elutoas. Ato räägib: ”Kuna tegemist oli uue religiooniga saarel, hakati meie gruppi nimetama ”Lacouri usuks”. Aga Jumal laskis sel kasvada ning meie grupist sai 1976. aastal kogudus (1. Kor. 3:6).” Ajaks, mil vend Lacour aastal 2000 suri, olid temaga tõelises jumalakummardamises liitunud mitu pereliiget, kaasa arvatud tema naine Perena.

Rudolphe ja Narcisse Haamarurai kolisid Bora Borale. Rudolphe lahkus juhtivalt ametikohalt Tahiti territoriaalsest elektriettevõttest ning sai Bora Boral tööd kookospähklite korjaja ja kopravalmistajana. Kaks aastat ei õnnestunud tal muud tööd leida. Jehoova aga õnnistas teda ja ta naist heldelt, sest mõne aja pärast moodustati saarel kogudus. Üle 25 aasta käis kogudus koos Haamaruraide kodus. Siis aastal 2000 kolis kogudus omaenda uhiuude kuningriigisaali, mis asub otse Bora Bora maalilise laguuni ääres.

 Taaroa ja Catherine Terii kolisid Seltsisaarte hulka kuuluvale pisikesele Maupiti saarele, kaasas 15 järeltulijast 7, kes veel nende hoole all olid. Kui nad 1977. aastal sinna saabusid, olid nad Maupiti ainsad kuulutajad. Nad elasid laguuni ääres rohelusse uppunud saarekesel, mida nimetatakse motu’ks. Toiduks tarvitasid nad põhiliselt kala ja riivitud kookost. Lisaks korjas pere söödavaid karpe müügiks. Kuulutustööle minnes kahlasid Teriid läbi laguuni peasaarele, püüdes hoolikalt hoiduda astumast mürgiste ogadega kalade peale.

1980. aastal määrati Taaroa ja Catherine Bora Borale eripioneerideks. Pärast 5 aastat kestnud eripioneerteenistust teenisid nad 15 aastat üldpioneeridena. Nagu järgnevast jutustusest selgub, oli nende esimeste piibliõpilaste seas abielupaar, kes koges hea sõnumi pärast suurt vastupanu.

Vaimsed lapsukesed pannakse proovile

Bora Boral võtsid esimesena Teriide piibliõpilastest tõe vastu Edmond (Apo) ja Vahinerii Rai. Raid elasid majas, mis kuulus Edmondi emale. Kui paar oli umbes kuus kuud uurinud, kihutas Edmondi ema nad pastori õhutusel majast välja. Edmond, Vahinerii ja nende kaheaastane poeg olid sunnitud elama metsikusse võsastikku püstitatud osmikus. Pastor käis ka Edmondi tööandjale peale Edmond töölt lahti lasta ning läks koguni nii kaugele, et  keelitas teisigi võimalikke tööandjaid Edmondit tööle mitte võtma. Kaheksa kuud elatus see väike pere põhiliselt kalapüügist.

Siis ühel päeval pöördus Edmondi endise tööandja poole üks naine, kes soovis lasta endale maja ehitada. Ta hindas kõrgelt Edmondi oskusi ja tahtis teda palgata maja ehitustöödele. Saanud teada, et Edmond on Jehoova tunnistajatega läbikäimise pärast töölt lahti lastud, ütles ta ettevõtjale, et tolle firma saab selle töö ainult siis, kui ta Edmondi tööle võtab. Nõnda saigi Edmond oma töökoha tagasi. Vahepeal oli ka ema leebunud ning ta kutsus Edmondi ja Vahinerii oma majja tagasi. Praegu teenib Edmond Bora Bora koguduses vanemana.

 Hea sõnum kinnitab kanda Huahinel

Auguste Temanaha kuulus nende esimeste piibliõpilaste hulka, kes 1958. aastal Tahitil ristiti. Pärast ristimist siirdus Auguste elama Ameerika Ühendriikidesse, kuid 1960. aastate lõpus naasis ta koos oma naise Stella ja kolme lapsega Tahitile. Seal rajas ta eduka äriettevõtte. Aastal 1971, olles saanud ringkonnaülevaatajalt ja eespool mainitud Marade pere eeskujust innustust, müüsid Temanahad oma äri maha ja kolisid Tahitist veidi üle 160 kilomeetri kaugusele jäävale Huahine saarele.

Sel ajal elasid saarel üks õde ja mõned huvilised. Pioneeride ja ringkonnaülevaataja harvad külastused olid olnud nende ainuke kokkupuude Jehoova organisatsiooniga. Seetõttu olid nad ülirõõmsad Temanahade saabumise üle. Auguste hakkas otsekohe korraldama koosolekuid, mis hakkasid toimuma tema pool köögis. Neist võttis osa umbes 20 inimest.

Esialgu ei õnnestunud Auguste’il kuidagi tööd leida. Sellele vaatamata jätkas ta perega innukalt kuulutamist, olles kindel, et Jehoova kannab nende eest hoolt. Ja nii see tõesti oligi. Näiteks perega kuulutustööle minnes parkis Auguste auto tavaliselt kuulutusterritooriumile. Tagasi tulles leidsid nad autost sageli eest hulga toiduaineid. Temanahadel polnud aimugi, kes need sinna panna võis. Nad vaid oletasid, et mõned selle territooriumi lahke südamega inimesed teadsid nende  olukorda ja soovisid neid aidata. Sama asi juhtus mitu nädalat järjest, kuni pere rahaline seis paranes.

Temanahade ning teiste nendesarnaste kuulutajate innukust ja vastupidavust ning saareelanike lahket loomust silmas pidades pole sugugi üllatav, et praegu tegutseb Huahinel tugev kogudus. Saarel on iga 53 elaniku kohta üks kuulutaja! Viimastel aastatel on mälestusõhtul viibinud iga 12. saareelanik.

Paljud teisedki tunnistajate pered on samasugust ennastohverdavat vaimu ilmutanud. Näiteks läksid Jean-Paul ja Christiane Lassalle 1988. aastal kaheks aastaks Markiisaartele. Jean-Paul kuulus Tahiti sotsiaalameti juhatusse, kuid loobus oma prestiižsest kohast, et teenistust laiendada. Aastal 1994 kolisid Lassalle’id taas, seekord Tuamotu saarerühma kuuluvale Rangiroa saarele, kuhu nad jäid kolmeks aastaks. Praegu teenib Jean-Paul ustavalt Prantsusmaal.

Alles hiljuti kolis Colson Deane pärast Tahiti vangla direktori asetäitja kohalt pensionile jäämist oma naise Linaga  Tubuai saarerühma kuuluvale samanimelisele saarele. Mõlemad teenivad praegu pioneerina ning annavad väga väärtusliku panuse väikse koguduse heaks saarel, mis asub piirkonnas, kus on siiani suur vajadus kogudusevanemate järele.

Prantsusmaalt kolib peresid appi

Mõned pered tulid Tahiti vendadele-õdedele appi koguni kaugelt Prantsusmaalt. Võtame näiteks Sicaride pere: Francise, Jeannette’i ja nende kaks tütart, kel oli vanust vastavalt kuus ja üheksa aastat. ”Otsisime võimalust oma teenistust laiendada,” meenutab Francis. ”Siis lugesime Jehoova tunnistajate aastaraamatust 1971 üleskutset minna kuulutama Vaikse ookeani lõunapiirkonda.” Ehkki osa  sõpru ja sugulasi püüdsid Sicaride otsust maha laita, võtsid nad selle väljakutse vastu ja saabusid 1972. aasta aprillis Papeetesse.

Kuna Francis oli kogudusevanem, avanes tema saabumisega võimalus rajada Punaauia linna veel üks Tahiti kogudus. Koos teise koguduse tolleaegse juhtiva ülevaataja Jean-Pierre Francine’iga oli Francisel au kuuluda Tahiti esimesse harubüroo komiteesse, mis moodustati 1976. aastal. Ta teenis selles ametis 12 aastat.

Kas Sicaride sõprade ja sugulaste mure oli õigustatud? ”Vastupidi teiste arvamusele avaldas kolimine tütardele positiivset mõju,” ütleb Francis. ”Nüüdseks oleme neljakesi olnud täisajalises teenistuses ühtekokku 105 aastat, ning nii nagu Jehoova on tõotanud, on meile saanud osaks palju õnnistusi (Mal. 3:10).”

1981. aasta ”Meie Kuningriigiteenistuses” teatas Prantsusmaa harubüroo, et Papeetest 30-minutise praamisõidu kaugusel asuval Moorea saarel vajatakse kogudusevanemaid. Kaks venda koos oma naistega võtsid kutse vastu. Üks neist abielupaaridest oli Alain ja Eileen Raffaelli. Nad aitasid rajada Moorea koguduse, kus nad teenisid kaheksa aastat. Alain teenis ajavahemikus 1987—1994 ka harubüroo komitees.

Aastal 1997 esitas Prantsusmaa harubüroo pensionile jäänud vendadele üleskutse kolida kaheks või enamaks aastaks eemalasuvatele saartele, kus oli pakiline vajadus kogudusevanemate järele. Tahiti harubüroo komitee koordinaator Gérard Balza räägib: ”Lootsime, et kutsele reageerib ehk kaks või kolm abielupaari. Suur oli meie üllatus, kui 11 abielupaari pakkusid end vabatahtlikena appi. Kaks paari otsustasid isegi päriseks siia elama jääda. Nende vendade ja  õdede vaimne küpsus ning kogemused on meie kuulutajatele olnud suureks abiks. Ja ehkki nad ei ole misjonärid, on nad saanud maitsta misjonärielu ja eraldatud saarel elamisega seotud raskusi.”

Harubüroo rajamine

Sedamööda, kuidas töö Vaikse ookeani piirkonnas edasi arenes, organiseeriti ka sealset tegevust ümber. Kuni aastani 1958 juhatas Prantsuse Polüneesias kuulutustööd Austraalia harubüroo, seejärel võttis selle üle palju lähemal asuv Fidži harubüroo. Järgmine muudatus toimus aastal 1975, mil Nathan Knorr ja Frederick W. Franz peakorterist Tahitit külastasid. Nad esitasid julgustavaid kõnesid rohkem kui 700 kuulajale ning vend Knorr näitas ühes kuningriigisaalis umbes 500 inimesele slaidiprogrammi.

Pärast programmi kohtus vend Knorr kogudusevanematega ja tegi neile ettepaneku rajada Tahitile harubüroo. Vennad olid sellest mõttest vaimustatud. Ringkonnaülevaataja Alain Jamet, kes oskas inglise keelt, määrati harubüroo ülevaatajaks. Uus korraldus, mis jõustus tolle aasta 1. aprillist, osutus väga õigeks sammuks. Kuigi Fidži asus lähemal kui Austraalia, valmistas keelebarjäär siiski probleeme. Nüüd aga said Prantsuse Polüneesia vennad oma harubürooga otse ja tihedalt suhelda.

Kuna kogu territooriumil oli alla 300 kuulutaja, oli harubüroo väike. Selleks oli lihtsalt üks tuba Papeete kuningriigisaali kõrval. Ühe seina ääres oli kirjutuslaud ning teise ääres kirjandusevarud. Esialgu töötas harubüroo ülevaataja osaajaliselt, mistõttu Alain ja tema naine Mary-Ann said jätkata ringkonnatööd ning kuulutamist kõrvalistel saartel, kus polnud ühtki kuulutajat.

 Kuulutamine Tuamotu ja Gambier’ saartel

Pärast Tahiti harubüroo rajamist hakati suuremat rõhku panema sellele, et hea sõnum jõuaks ka kaugematele saartele. Mõnikord moodustasid vennad isekeskis gruppe, et koos teistele saartele reisida. Axel Chang, kes teenis mõnda aega harubüroo komitees, meenutab juhtumit, kui 20-liikmeline vendade ja õdede rühm üüris lennuki ning lendas Tuaomotu saarestiku suurimale atollile Rangiroale. Ta räägib: ”Olles kõigile atollielanikele tunnistust andnud, hakkasime valmistuma avalikuks kõneks. Kohalik meer andis meie kasutusse ühe katusealuse. Alguses paistis, et peale meie rohkem kuulajaid ei tulegi. Arvasime, et inimesed lõid oma usujuhte kartma. Ent siis, kui kõne oli juba alanud, hakkas inimesi ükshaaval kohale ilmuma, nii et lõpuks olid kõik kohad täis.”

Vend Chang jätkab: ”Kõne ajal nägime, kuidas katoliku preester hoogsalt jalgrattal vändates meie koosolekupaigale läheneb. Lähemale jõudnult ta aga aeglustas tempot ja püüdis kõigest väest teha kindlaks, kes tema koguduseliikmetest kohal viibib. Ta toimis niiviisi üsna mitu korda ja peab tunnistama, et seda oli päris naljakas vaadata.”

Alain Raffaelli korraldas 1988. aastal kuulutustööreisi Gambier’ saartele. See Tahitist rohkem kui 1600 kilomeetri kaugusel asuv saarestik on Prantsuse Polüneesia väikseim ja  kaugeim arhipelaag ning sealsed elanikud on valdavalt katoliiklased. Ainsana oli neil saartel varem tunnistust andnud Alain Jamet 1979. aastal, mil ta viibis seal kolm päeva.

Vennad pöördusid kõigepealt kohaliku meeri poole ning selgitasid talle oma tegevust ja avaldasid soovi leida koht, kus avalikku koosolekut korraldada. Ta pakkus neile saali, kus tavaliselt korraldati pulmi, ent palus vendadelt vabandust, et ei saa koos nendega inimesi koosolekule kutsuma tulla, kuna tal oli parasjagu käimas valimiskampaania. Muidugi mõista andsid vennad talle selle andeks. Kõnet tuli kuulama 30 inimest, nende hulgas meer ja kohalik sandarm.

Avalikus kõnes, mis käsitles surnute seisundit, mainis Alain, et Piiblis mainitav põrgu on lihtsalt haud ning et ka Kristus läks sinna. ”See ei saanud Jeesusega nõnda olla!” hüütas keegi kuulajatest. Seepeale tsiteeris Alain apostellikku usutunnistust, kus öeldakse, et Kristus läks alla põrgusse. Tema vastus tekitas kuulajais hämmeldust, sest äkitselt nad mõistsid, et olid seda fraasi aastaid peast öelnud ilma selle tähendusele erilist tähelepanu pööramata. Üks sel koosolekul viibinud pere on nüüd tões.

Reisivad ülevaatajad kasutavad koguduste külastuste vahelisi nädalaid sageli selleks, et teha pioneeritööd piirkondades, kus ei ole kuulutajaid. Nii toimis tahitilastest abielupaar Mauri ja Mélanie Mercier. Nad kuulutasid esimestena  head sõnumit mitmel Tuamotu atollil, nagu Ahe, Anaa, Hao, Manihi, Takapoto ja Takaroa saarel. Mauri pidas võimaluse korral alati ka avaliku kõne või näitas slaide. ”Enamik saareasukaid olid sõbralikud,” meenutab ta, ”välja arvatud katoliikluse kantsi Anaa elanikud. Slaidiprogrammi ajal hakkasid mõned karjuma ja teised tahtsid meile peksa  anda. Suureks kergenduseks õnnestus meil nad aga lõpuks maha rahustada.”

Saartele tulevad misjonärid

1978. aastast alates saadeti kaugematele saartele mitu misjonäri Prantsusmaalt. Michel ja Babette Muller jõudsid kohale 1978. augustis ning nad määrati Markiisaarte suurimale ja rahvarohkeimale Nuku Hiva saarele. Vennad olid seda valdavalt katoliiklikku arhipelaagi aeg-ajalt külastanud, kuid keegi ei olnud saanud jääda sinna kauemaks ajaks. Kuna saarel puudusid teed, rändasid Michel ja Babette ringi jalgsi või ratsa. Kohalikud pakkusid neile sageli öömaja. Ühel öösel magasid nad näiteks kuivama pandud kohviubade peal.

Mullerid viibisid Markiisaartel 18 kuud ja läksid seejärel ringkonnatööle. Paljud hindasid nende külastusi ja võtsid kirjandust vastu. Aastaga levitasid Michel ja Babette ühtekokku tuhat ”Minu piiblilugude raamatut”. Niisuguste toredate misjonäride ning pioneeride ja teiste kuulutajate pingutuste tulemusena läks töö nii Markiisaartel kui ka kogu harubüroo territooriumil jõudsalt edasi. Aruanded näitasid koguni 69 järjestikust kuulutajate kõrgarvu!

Muidugi mõista vajasid kõik need uued kuulutajad väljaõpet. Alati aga ei jätkunud piisavalt kogenud vendi, et nendega ükshaaval tegeleda. Mullerid said sellest raskusest üle niiviisi, et kumbki võttis teenistusse korraga kaasa kaks uut kuulutajat. Üks neist läks Micheli või Babette’iga majja ning teine jäi tee äärde oma korda ootama. Praegu teenivad Mullerid misjonärina Aafrikas Beninis.

Piiblilised teadmised pannakse proovile

Misjonärid Christian ja Juliette Belotti saabusid Prantsuse Polüneesiasse 1982. aasta veebruaris. Alguses olid  nad ringkonnatööl ning seejärel teenisid Raiatea saarel, mille mõningatesse paikadesse pääses ainult kanuuga. Ent sealne kuulutustöö pani lisaks aerutamisoskusele proovile ka kuulutaja piiblilised teadmised, räägib Christian. ”Tihtilugu esitati meile sedalaadi küsimusi nagu ”Kust võitud teavad, et nad taevasse lähevad?” või ”Mida kujutavad Ilmutusraamatu metsalised?”.”

Nii nagu enamikus väikestes kogukondades, teadsid ka Raiateal kõik kõiki. ”Kui siis keegi kuulutaja muutus mittetegevaks,” räägib Christian, ”oli üsna tavaline, et majaperemees ütles: ”Ma pole seda inimest tükk aega näinud. Kas ta innukus on jahtunud?” või: ”See inimene vajaks abi. Ilmselt on tema vaimsusega midagi lahti.”” Ajaks, mil Belottid Raiatealt lahkusid, oli peaaegu igast majast keegi Jehoova tunnistajatega Piiblit uurinud.

Kuigi põhiliselt tegutsesid Belottid Raiateal, käisid nad kuulutamas ka Maupiti saarel. Kord lasid nad raamatud otse saarele saata. Ent saadetis ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Christian ja Juliette ei lasknud end sellest heidutada, vaid näitasid inimestele oma isiklikke raamatuid, et nad saaksid neid soovi korral tellida. Ligi 30 perekonda tellis endale neid kindlas lootuses, et need ükskord saabuvad. Kui saadetis lõpuks kohale jõudis, jagas üks huviline raamatud lahkelt laiali.

Järgmisena määrati Belottid Tuamotu saarestikku kuuluvale Rangiroale, kus polnud ühtegi teist tunnistajat. Hiljem said nad uue ülesande Prantsuse Guajaanas ning lõpuks Kongo Demokraatlikus Vabariigis, kus vend Belotti teenib harubüroo komitees.

”Küll Jehoova õpetab sind”

Frédéric ja Urminda Lucas saabusid Prantsusmaalt 1985. aasta aprillis ja nad määrati Tahaa saarele, kus oli  ainult kolm kuulutajat. Esimesed kaks nädalat osutusid noorpaarile raskeks. Nad pidasid koosolekuid oma elutoas ning olid ainsad kohalviibijad. Nad laulsid kuningriigilaule ja nutsid, kuid ei kaotanud siiski julgust.

Saarel polnud elektrit ega telefonsidet. Ent Frédéricil ja Urmindal oli väike kaasaskantav raadiojaam, mille abil nad said suhelda lähedal asuva Raiatea saare misjonäridega — seda juhul, kui neil õnnestus ühendust saada. Samuti oli neil väike külmutuskapp, mis oli naabri generaatoriga ühendatud. ”Tavaliselt töötas generaator õhtuti kella kuuest kümneni,” selgitab Frédéric. ”Kord avastasime koju jõudes, et meie tomatid on kivikõvaks külmunud. Naaber oli otsustanud telerist spordivõistlust vaadata ja lülitas generaatori tavalisest märksa varem sisse.”

Lucastel tuli õppida ka tahiti keelt. Eks igaüks, kes on mõnda võõrkeelt õppinud, teab, et algajal tuleb ette piinlikke momente. Frédéric meenutab, kuidas ta majast majja käies rääkis enda arvates varua mo’a’st ehk pühast vaimust. Ent talle valmistas raskusi sõna mo’a hääldus ja seetõttu rääkis ta hoopis ”kana vaimust”.

Tahaale saabudes oli Frédéric 23-aastane teenistusabiline. Ta kurtis tolleaegsele harubüroo koordinaatorile Alain Jamet’le, et ei tunne end saadud kohustuste täitmiseks piisavalt pädevana. ”Ära muretse, küll Jehoova õpetab sind!” ütles Alain. Ja nii see tõesti oli. Viis aastat hiljem, kui Lucased määrati uuele territooriumile Burkina Fasosse, oli Tahaa pisikesest grupist kasvanud 14 kuulutajaga kogudus, kel oli oma kuningriigisaal, ning Frédéric teenis kogudusevanemana.

Kui õnnelik on see abielupaar, et nad ei lasknud esialgsel masendusel endast võitu saada! ”Need olid meie parimad  noorusaastad,” ütlesid nad hiljuti. ”Õppisime olema kannatlikud ja lootma iseenda asemel täielikult Jehoovale. Kui meeleolu kippus langema, siis aitas seda tõsta palve. Tegime Jehoovast oma varjupaiga ning ta ei hüljanud meid kordagi. Ta tõesti õpetas meid.”

Vallalised misjonärid võtavad vastu raskeid ülesandeid

Prantsusmaalt tuli Prantsuse Polüneesiasse appi ka vallalisi misjonäre. Esimeste saabujate seas olid Georges Bourgeonnier ja Marc Montet. Mõlemad teenisid harubüroos ja reisivate ülevaatajatena. Marci ringkond hõlmas Tubuai, Gambier’, Markii- ja Tuamotu saari. Paljudel atollidel kuulutas ta üksinda, mõnel töötas aga koos kohalike eripioneeridega. Võimaluse korral pidas ta saarel avaliku kõne ning mõnes paigas tuli seda peaaegu kogu saarerahvas kuulama. Pärast abiellumist jätkas Marc reisivat tööd mõnda aega. Nüüd on ta oma naise Jessicaga Bora Bora koguduses, teenides seal vanema ja pioneerina.

1986. aasta veebruaris saabusid Prantsusmaalt Philippe Couzinet ja Patrick Lemassif, kes määrati Markiisaartele. Erinevalt teistest Prantsuse Polüneesia saartest ei kaitse Markiisaari korallrifid. Saarte kõrged kaljud langevad peaaegu vertikaalselt sügavsinisesse Vaiksesse ookeani, kus võimsad lained nende vastu tormavad. Järskude mäeahelike vahele jäävad kitsad, viljakad, jõgesid ja koski täis orud, mis on ideaalseks elupaigaks paljudele saartel ringi uitavatele kitsedele, hobustele ning metsikutele veistele.

Aastaid käisid pioneerid ja kuulutajad Markiisaartel vaid juhuti. Näiteks Mullerid veetsid Nuku Hival 1978.—1979. aastal 18 kuud. Ent kogu arhipelaagis polnud siiani keegi põhjalikku tunnistust andnud. Olukord  muutus, kui saabusid Philippe ja Patrick. Tõsi küll, edusammud ei tulnud kergelt, kuna katoliiklus oli seal kandis sügavalt kanda kinnitanud ning paljud inimesed kartsid preestreid. Oli teada, et preestrid olid mitme konkreetse ähvarduse taga, mis nendele kahele vennale tehti. Pealegi tõstis sel ajal pead karismaatiline katoliiklik liikumine, mis külvas kogukonnas fanatismi ja põhjustas mitu inetut vahejuhtumit.

Alguses töötasid Patrick ja Philippe üheskoos, ent territooriumiga rohkem tutvunult asusid nad eraldi kuulutama. Üks jäi misjonikoju Hiva Oale ja juhatas seal koosolekuid, samal ajal kui teine läks paadiga mitmeks nädalaks muid saari külastama. Lõpuks leidsid nad olevat otstarbekama ja tõhusama täiesti lahus töötada — Patrickule jäid põhjapoolsed ning Philippe’ile lõunapoolsed saared.

Et neid kahte misjonäri toetada, määras harubüroo neile appi eripioneerid Tahitilt. Üks neist vendadest oli Pascal Pater, kes nüüd teenib kogudusevanemana, ning teine oli praegune ringkonnaülevaataja Michel Bustamante. Need entusiasmi täis noormehed olid rõõmuga valmis oma noorusjõudu Jehoova heaks rakendama (Õpet. 20:29). Jõudu läks neil seal tõepoolest tarvis, kuna kuulutustöö Markiisaartel polnud nõrkade ega argade jaoks. Saartel puudusid teed, üksikute elamute ja külade juurde viisid vaid kivised ja porised käänulised rajad läbi sügavate ning kitsaste orgude. Ainus otstarbekas viis mõnda sellisesse paika pääsemiseks oli sõit väiksel mootorrattal.

Philippe meenutab juhtumit, kui ta mootorrattaga mööda kitsast rada sõites nägi metsikut veisekarja, mis ühest teisest sõidukist ehmununa tema poole tormas. Põgeneda polnud kuhugi, sest ühel pool teed haigutas kuristik ning teisel pool oli paljas kaljusein. Philippe’il ei jäänud  muud üle kui peatada ratas ja naalduda sellega tihedalt vastu kaljuseina. Loomad kihutasid tast mööda, jättes ta üle kere värisema, kuid õnneks pääses ta vigastusteta.

”Töö selles piirkonnas oli tõeline seiklus,” ütleb Michel Bustamante. ”Ent meil tuli läbi elada ka hirmuäratavaid momente eriti mõnel saarel üksinda kuulutades. Kord läksin terveks päevaks kuulutama kaugele oma bangalost, mis asus sügavas ja pimedas orus. Püüdsin leida lähedalasuvast külast öömaja, kuid tulutult. Seepärast tuli mul hakata kodu poole astuma. Oli läinud juba hämaraks ning kõrged kaljud tundusid mulle justkui peale vajuvat. Hakkasin mõtlema saarel laialt levinud spiritismile ja deemonitele,  kes ilmselt ringi olid uitamas. Kõik see põhjustas paanikahoo. Hakkasin palvetama ja laulma Kuningriigi laule, milles mainitakse korduvalt Jehoova nime. Kui ma lõpuks oma bangalosse jõudsin, sulgesin ukse ning avasin Piibli ja hakkasin seda lugema. Tasapisi valdas mind taas rahu.”

Pärast kolm aastat kestnud pingutusi said vennad rõõmustada selle üle, kuidas nende esimene Markiisaarte piibliõpilane tõe vastu võttis. Selle noore mehe nimi oli Jean-Louis Peterano. Jean-Louis’d käis preester veenmas ”karja juurde tagasi pöörduma”. Püüdes noormeest ”päästa”, väitis preester, et nimi Jehoova on Jehoova tunnistajate välja mõeldud. Seepeale tsiteeris Jean-Louis prantsuskeelsest katoliiklikust piiblitõlkest Crampon Bible (1905) Laulu 83:19, kus esineb Jumala nimi. Oskamata midagi kosta, preester lahkus ega tulnud kunagi tagasi. See oli tõenäoliselt esimene kord, mil Markiisaarte elanik katoliikliku piiblitõlke abil preestri teoloogilistes küsimustes seljatas. Hiljem lahkus kirikust ja tuli tõesse isegi katoliku piiskopi erasekretär.

Hiva Oa saarel võtsid misjonärid ühendust Euroopast pärit abielupaari Jean ja Nadine Oberlin’ga, kes olid Markiisaartele tulnud kuulsa prantsuse maalikunstniku Paul Gauguini eeskujul sooviga ühiskonnast eemalduda. Nad elasid peaaegu täiesti ligipääsmatus kohas ning järgisid lihtsat elulaadi, olles loobunud igasugustest nüüdisaegsetest mugavustest. Uurinud kolm aastat Piiblit ja teinud elus palju muudatusi, lasid Jean ja Nadine end ristida.

Kui Philippe Couzinet ja Patrick Lemassif 1986. aastal Markiisaartele tulid, oli kogu saarestikus ainult üks kuulutaja. Kaheksa aastat hiljem, kui üks neist kahest, nimelt Philippe, sealt lahkus ja oma uude tööpiirkonda Kameruni siirdus, oli saarestikus 36 kuulutajat ehk üks kuulutaja iga  210 elaniku kohta. Samuti tegutses seal kolm kogudust, üks igal kolmel põhisaarel: Hiva Oal, Nuku Hival ja Ua Pul.

Saabuvad viimased misjonärid

Viimaste misjonäridena saabusid Prantsusmaalt Serge ja Marie-Louise Gollin 1990. aasta novembris. Ka nemad määrati Markiisaartele, kus nad on aidanud palju kaasa koguduste tugevnemisele. Gollinid on õppinud selgeks kohaliku keele ja külastanud viimset kui üht perekonda kuuel asustatud saarel. Hämmastav, kas pole!

Oma põhilisest asukohast Hiva Oal, kus Serge on ainuke kogudusevanem, võtavad Gollinid korrapäraselt ette retki mitmele teisele saarele, kusjuures kahel neist pole ühtegi kuulutajat. Esimesel külastusel Fatu Hivale üllatas Serge’i kohaliku katoliku ja protestandi kiriku diakoni koostöövalmidus. Mõlemad kutsusid jumalateenistuse lõpus oma kiriku inimesi kuulama pooletunnist avalikku kõnet, mille Serge kohalikus koolis kavatses pidada. Pealegi tuli protestandi diakon ise kohale ja tõlkis Serge’i kõne kohalikku keelde, mida ta sel ajal Serge’ist paremini valdas.

 Et aidata kuulajatel Piiblist kirjakohad üles leida, kirjutas Serge need kriidiga tahvli peale. Ta esitas ka palved, mille peale kõik selge häälega ”Aamen” ütlesid. Järgmisel päeval jätsid Gollinid igale Fatu Hiva perele kirjandust. Ka edaspidi on neid sel veidi alla 600 elanikuga saarel alati soojalt vastu võetud.

Piibli tõde jõuab vanglatesse

Nii nagu paljudes teistes maades, on ka Prantsuse Polüneesias hulk inimesi õppinud Piibli tõde vanglas olles tundma. Võtame näiteks Alexandre Tetiarahi, kes rikkus noorena seadust ja veetis seitse aastat vangistuses. Ta põgenes vähemalt kuus korda ning sai ühe kuulsa romaani vanglapõgenikust peategelase järgi endale hüüdnimeks Liblikas.

Raiateal end varjates leidis Alexandre oma peidupaigast Piibli ja raamatu ”Asjad, milles Jumalal on võimatu valetada” (”Things in Which It Is Impossible for God to Lie”). Ta luges Piibli kaanest kaaneni ja raamatu mitu korda läbi. Olles veendunud, et ta on leidnud tõe, hakkas teda südametunnistus vaevama. Mida ta ette võttis?

Ehkki Alexandre polnud veel raamatu väljaandjate Jehoova tunnistajatega isiklikult kokku puutunud, andis ta end üles politseile, kes saatis ta tagasi Tahiti vanglasse. Seal töötas vanglaametnikuna Colson Deane. Peagi pärast vanglasse naasmist kuulis Alexandre pealt, kuidas Colson ühele oma kolleegile tunnistust annab, ning tundis otsekohe õpetused ära. Seejärel pöördus ta eraviisiliselt Colsoni poole ning avaldas soovi asjaga põhjalikumalt tutvuda.

Vend Deane hankis vanglaülemalt loa Alexandre’iga kongis Piiblit uurida. Peagi avaldas soovi tõde õppida ka mitu teist vangi. Vanglaülem lubas Colsonil ka nende vangidega lõunapausi ajal uurida. Hiljem peeti paremaks, et  kaks teist kogudusevanemat neid uurimisi juhatavad. Mitme aasta jooksul kuulas 30—50 vangi iganädalast piiblilist kõnet, mille järel soovijad võisid saada individuaalõpet.

Samal ajal tegi Alexandre kiiresti edusamme ning seda panid tähele ka vanglaametnikud. Selle tulemusena andsid nad endisele meisterpõgenejale eriloa osaleda vend Deane’i järelevalve all esimest korda piirkonnakonvendil. Seal Alexandre ristiti. Hiljem vabastati ta vanglast ja ta teenib Jehoovat edasi.

Rahvusvahelised konvendid Tahitil

Aastal 1969 oli Tahitil meeldiv võimalus pidada esimene rahvusvaheline konvent. Sel ajal oli neil saartel vaid 124 kuulutajat. Seega võite kujutleda, millist rõõmu valmistas neile võõrustada 16 maalt pärit 210 delegaati, sealhulgas Frederick W. Franzi, kes külastas esimese juhtiva kogu liikmena Tahitit. See konvent, milles osalejate kõrgarv ulatus 610-ni, andis vendadele tõelist innustust ning tõi endaga  kaasa kuulutajate arvu 15-protsendilise juurdekasvu järgmisel aastal. Tahiti oli ka 1978. aasta ”Võiduka usu” rahvusvahelise konvendi võõrustajamaa. Seekord oli kohalviibijaid 985!

Tahiti keelde tõlkimine

Kuulutajate arvu kasvades läks ka harubüroos töö jõudsalt edasi, iseäranis piiblilise kirjanduse tõlkimine tahiti keelde, mis on peamisi Polüneesias räägitavaid keeli. Juba enne harubüroo rajamist tegid mõned tahiti keelt hästi tundvad vanemad kuulutajad osaajaliselt tõlketööd, et põhiliselt prantsuse keelest mõningaid väljaandeid kohalikku keelde tõlkida. Näiteks 1963. aastast hakkasid nad tõlkima ”Meie Kuningriigiteenistust”. 1971. aastal valmis raamatu ”Tõde, mis viib igavesse ellu” (”The Truth That Leads to Eternal Life”) tõlge.

Tahiti harubüroo rajamine 1975. aastal hoogustas tõlketööd veelgi. Paljud uuemad tõlkijad oskasid inglise keelt,  mida õpetatakse koolis. Seetõttu said nad nüüd prantsuskeelse tõlke asemel võtta aluseks algupärase ingliskeelse teksti. 1976. aastast alates tehakse harubüroos kaks korda kuus ilmuva ”Vahitorni” tahitikeelset tõlget ning mõnda aega tõlgiti ka ajakirja ”Ärgake!”. Samuti on tõlgitud raamatud ”Kogu Pühakiri on Jumala inspireeritud ja kasulik” (”All Scripture Is Inspired of God and Beneficial”) ja ”Arutlusi Pühakirja põhjal” ning kogu laulik. Tõepoolest, ükski teine rühmitus pole tahiti keeles nii palju kirjandust välja andnud kui Jehoova tunnistajad.

Viimase 30 aasta jooksul on aga prantsuse keel tõrjunud järk-järgult kõrvale tahiti keele ja muud polüneesia keeled. Niisuguse suundumuse üheks põhjuseks on prantsuse keele kui põhikeele laialdane kasutus nii massimeedias kui ka haridussüsteemis kuni ülikoolini välja.

Sellele vaatamata peavad paljud polüneeslased tahiti keelt oma kultuurilise identiteedi osaks, mistõttu  kuulutustööl kasutavad vennad sageli seda keelt. Pealegi on harubüroo territooriumil asuvast 26 kogudusest 5 tahitikeelsed ning sinna kuulub umbes 20 protsenti kuulutajatest. Seega on tahitikeelse kirjanduse järele veel siiani märkimisväärne nõudlus.

Tehakse algust hoogsa ehitusprogrammiga

Papeete kuningriigisaali kõrval asunud väike ruum täitis harubüroo aset alates 1975. aastast kuni 1983. aastani, mil Papeetest 25 kilomeetri kaugusele Paea linna ehitati uus harubüroo. Uues Peeteli kompleksis, mille ehitajaiks olid vaid kohalikud vennad, oli neli tuba Peeteli pere liikmetele, kolm bürooruumi, kirjanduseladu ja kuningriigisaal. 15. aprillil 1983 pühitses uued hooned 700 kohalviibija ees sisse juhtiva kogu liige Lloyd Barry.

Ent ka see harubüroo jäi peagi kitsaks. Seetõttu kiitis juhtiv kogu heaks suurema kompleksi, sealhulgas kokkutulekusaali  ehituse Toahotusse, maapiirkonda kaht saareosa ühendava maakitsuse lähistel. Projektil osales Ameerika Ühendriikidest, Austraaliast, Kanadast, Prantsusmaalt ja Uus-Meremaalt pärit vendadest moodustatud töörühm. Muidugi lõid ehitustegevuses usinalt kaasa ka kohalikud vennad. Juhtiva kogu liige Milton G. Henschel pühitses uue hoonestiku sisse 11. detsembril 1993.

Umbes sel ajal tehti algust ka hoogsa kuningriigisaalide ehitusprogrammiga. Kohaliku regionaalse ehituskomitee juhtimisel ehitasid vennad vähem kui 10 aastaga 16 uut saali. Nüüdseks on enamikul kogudustel oma kuningriigisaal.

Muudatused harubüroos ja lisaväljaõpe

1995. aastaks oli Alain Jamet teeninud harubüroo komitee koordinaatorina juba ligi 20 aastat, kuid pidi siis perekondlike kohustuste tõttu sellest ametist loobuma. Siiski oli tal võimalik harubüroo komiteesse edasi jääda ning teenida osaajaliselt piirkonnaülevaatajana. Seepärast saatis juhtiv kogu tolle aasta septembris Tahitile Prantsuse Peeteli pere liikmed Gérard ja Dominique Balza. Gérard määrati harubüroo komitee koordinaatoriks.

Kolmas harubüroo komitee liige on Luc Granger. Ta kolis oma naise Rébeccaga Tahitile 1991. aastal, et teenida suurema vajadusega territooriumil. Enne kui neid 1995. aastal harubüroose määrati, olid nad lühikest aega eripioneerid ning osalesid neli aastat ringkonna- ja piirkonnatöös.

1997. aasta mais korraldas Tahiti harubüroo esimese teenistusväljaõppe kooli kursuse. Paljud sellel osalenud 20 õpilasest said seejärel võimaluse täita eriülesandeid. Näiteks Félix Temarii on nüüd üks saarte kahest ringkonnaülevaatajast. Gérard Balza sõnab: ”Palvetame, et üha rohkem vendi  pingutaks selle nimel, et vastata vastuvõtutingimustele ja ilmutada teenistusvalmidust, nii et saaksime korraldada teisegi kursuse. Võib kindlalt väita, et paljudel saartel on siiani vendadest suur puudus, mõnel saarel pole veel ühtegi kuulutajat. Teistele saartele on vaja vendi, kes oleksid pädevad kogudusesiseseid kohustusi kandma. Ja 58 saare asukad, kes moodustavad umbes 7 protsenti kogu siinsest rahvastikust, kuulevad head sõnumit haruharva. Mõnel juhul saaksid abiks olla vaimselt küpsed pensionieas abielupaarid, kel on Prantsuse kodakondsus. Kui leidub kedagi seesugust, kes sooviks meile appi tulla — kas või paariks aastaks —, ootab harubüroo heameelega, et ta endast teada annaks.”

Kiirelt muutuva ühiskonna raskused

Iseäranis Tahitil võib täheldada majanduslikku kasvu ning kiiret ilmalikustumist ja linnastumist. See omakorda on hoogustanud teiste saarte elanike Tahitile kolimist. Ainelise jõukusega on kaasnenud materialism, tarbimisbuum ja naudingute tagaajamine.

Kahjuks on niisuguste salakavalate mõjutuste lõksu langenud ka mõned Jehoova rahva seast. Eriti noortel on raske hoida vaimseid asju esikohal ja jääda kõlbeliselt puhtaks. Sellest hoolimata on Jehoova siinset territooriumi silmanähtavalt õnnistanud: hea sõnumi kuulutajate ja elanike suhe on nüüd 1:141—le.

 See tõendab, et paljud Prantsuse Polüneesia elanikud on õppinud väärtustama märksa kaunimat paradiisi — vaimset paradiisi, Jumala nimerahva ainulaadset olukorda (Joh. 6:44; Ap. t. 15:14). Lisaks on see paradiis eelpilt sõnasõnalisest paradiisist, mis peagi täidab kogu maa ja kus pole ei valu, kurbust ega surma — hädasid, mis on vaevanud kõiki inimpõlvi, ükskõik kus nad ka poleks elanud (Iiob 14:1; Ilm. 21:3, 4).

Algusaegade polüneeslased ilmutasid suurt vaprust, meresõiduoskust ja usku sellesse, et silmapiiril terendub maa — loodetavasti parem maa. Nad ei pidanud pettuma. Samamoodi püüdlevad ka Jehoova praegusaegsed ustavad kummardajad, kaasa arvatud selles jutustuses mainitud isikud, märksa parema tasu poole, mille Jehoova on nende ette seadnud. Ka nemad ei pea pettuma. Jehoova, kes on taevatähtedest palju usaldusväärsem teejuht, juhatab eksimatult kõik need, kes tema peale loodavad, peatselt saabuvasse maisesse paradiisi (Laul 73:23, 24; Luuka 23:43).

[Allmärkused]

 [Kast lk 72]

Lühiülevaade Prantsuse Polüneesiast

Maa. Selle 130 saart paiknevad hajali umbes 5 miljoni ruutkilomeetri suurusel alal ookeanis ning nende kogupindala on ligi 4000 ruutkilomeetrit. Saared moodustavad viis arhipelaagi: Tubuai (Lõunasaared), Gambier’ ja Tuamotu saared ning Markii- ja Seltsisaared. 85 protsenti rahvastikust elab 14 Seltsisaarel.

Rahvastik. Enamik elanikest on polüneeslased või osaliselt polüneesia päritolu. Ülejäänud väikse osa rahvastikust moodustavad hiinlased, eurooplased ja ameeriklased.

Keel. Põhikeeled on prantsuse ja tahiti keel, seejuures prantsuse keel on valitsus- ja kaubandusringkondade ametlik keel.

Elatis. Majandus tugineb eeskätt riigihaldusele ja teenindusettevõtlusele, sealhulgas turismile. Osa tööjõust on leidnud rakendust põllumajanduses, töötlevas tööstuses ja pärlikasvatuses. Pärlid moodustavad 80 protsenti ekspordist.

Toit. Saared sõltuvad suurel määral imporditud toiduainetest. Kohapeal kasvatatakse banaani, maniokki, kookospähklit, aedsalatit, papaiat, ananassi, tarot, tomatit ja arbuusi. Lihasaadustest süüakse kala, austreid, krevette ning veise-, kitse- ja sealiha.

Kliima. Valitseb soe ja niiske troopiline kliima, mis saarestike vahel veidi erineb. Vihmane periood (suvi) kestab novembrist aprillini. Tahiti keskosas võib sademete hulk olla koguni 9000 millimeetrit aastas.

 [Kast/pildid lk 74]

Kõrged saared, madalad saared ja motu’d

Kõik Prantsuse Polüneesia saared on tekkelt vulkaanilised ning neid on peamiselt kahte laadi — kõrged ja madalad saared. Kõrged saared on kaljused ja mägised ning mõned nende mäetipud ulatuvad tuhandeid meetreid üle merepinna. Tahiti on kõrge saare musternäide.

Kui Markiisaared välja arvata, siis üldiselt ümbritseb kõiki kõrgeid saari kaitsev korallrahubarjäär. Paljude, nagu näiteks Bora Borat ääristavate korallrahude pealt võib leida pisikesi taimkattega saarekesi, mida nimetatakse motu’deks. Need on populaarsed puhkekohad.

Madalad saared on korallrahudest kujunenud atollid, mis ulatuvad vaid meetrijagu üle merepinna. Rõngakujulise korallrahu keskosas asub tavaliselt kristallselge veega laguun. Sellised on Tuamotu saared. Mõned laguunid on tohutu suured. Näiteks Rangiroal asuva laguuni pikkus on 70 kilomeetrit ja suurim laius 20 kilomeetrit.

[Kast/pilt lk 77]

Diakonist saab Kuningriigi kuulutaja

Manuari Tefaatau

Sündinud: 1913

Ristitud: 1959

Lühiandmed: olles protestandi diakon, kuulis ta tõest Makatea saare esimestelt piibliõpilastelt.

Kui Jehoova tunnistajad Jean-Marie ja Jeanne Félix 1956. aastal Makateale saabusid, andsid nende esimesed piibliõpilased Maui Piirai ja Germaine Amaru mullegi tunnistust. Peagi hakkasin Piibli tõde oma kiriku liikmetega jagama, mis tekitas kirikus üsnagi suurt segadust. Seepeale keelas pastor mul Jehoova tunnistajatega suhelda.

Lahkusin kõhklemata kirikust ja hakkasin käima koosolekutel, mis toimusid Félixite juures. Ka mõned teised kirikuliikmed hakkasid uurima ja koosolekutel käima. Mulle on see suur au, et olen saanud kuuluda Prantsuse Polüneesia esimesse väiksesse piibliõpilaste gruppi.

 [Kast/pilt lk 83, 84]

Jehoova korvas mu puudused

Leonard (Len) Helberg

Sündinud: 1930

Ristitud: 1951

Lühiandmed: olles vallalise ringkonnaülevaatajana oma esimesel tööterritooriumil, pani ta aluse kuulutustööle Tahitil. Nüüd elab ta oma naise Ritaga Austraalias.

Kui Austraalia harubüroo mind 1955. aastal Vaikse ookeani lõunaossa ringkonnatööle määras, oli sel tohutul territooriumil vaid kaks kogudust, üks Fidžis ja teine Samoas, ning kuus eraldi asuvat gruppi. Tahitil polnud ühtegi kuulutajat.

Kavandasin oma esimese saarelkäigu 1956. aasta detsembrisse ning jõudsin sinna Fidžilt pärast kuuepäevast reisi liinilaevaga ”Southern Cross”. Leidsin endale öömaja pansionis, kust avanes vaade Papeete imekaunile sadamale. Järgmisel hommikul kuulutustööks riietudes nägin ”Southern Crossi” vaid mõnesaja meetri kauguselt aknast möödumas. Olin üksi uuel maal, mille elanikud rääkisid võõrast — prantsuse — keelt, ning lähimatest vendadest lahutas mind kolm tuhat kilomeetrit. Mul oli vaid ühe ”Ärgake!” tellija aadress.

Ühtäkki võttis üksindustunne mind nii enda võimusesse, et murdusin ja hakkasin ohjeldamatult nuuksuma. Kuna ma ei suutnud nuttu kuidagi pidama saada, ütlesin endale: ”Heakene küll, mingu see päev luhtaläinute kirja. Lähen voodisse tagasi ja alustan homme.” Pärast pingsat palvetamist sel õhtul ärkasin järgmisel hommikul heas meeleolus. Sel pärastlõunal leidsin üles ”Ärgake!” tellija — Alžeeriast pärit naise. Nii nagu Apostlite tegude raamatus mainitud Lüüdia, võttis ka tema koos oma 34-aastase pojaga mind avasüli vastu ja käis peale, et ma nende juurde jääksin (Ap. t. 16:15). Üksindusevalu kadus paugupealt! Tänasin Jehoovat, sest olin kindel, et ta oli võtnud mu pikka pisararohket anumist kuulda.

Nüüd tagasi vaadates mõistan hästi, milline armastav Isa on Jehoova. Kui ilmutame teenistusvalmidust, aitab ta meil heldelt korvata meie mis tahes puudusi.

 [Kast/pildid lk 87, 88]

Esimesed pioneerid

Alexis Tinorua käis koosolekutel, mida Len Helberg 1950. aastate lõpus korraldas. Alexis rääkis: ”Kuulasin üht piiblilist arutelu vend Helbergi ja mitme protestantliku diakoni vahel. Selle vestluse ajal mõistsin, et Jehoova tunnistajate õpetustes peitub tõde, ning hakkasin tunnistajatega Piiblit uurima. Mind ristiti aastal 1960. Seejärel oli mul rõõm teenida üheksa aastat pioneerina. 1965. aastal avanes mulle tore võimalus esimesena kuulutada Seltsisaarte hulka kuuluval Huahinel. Olen Jehoovale palju tänu võlgu, et ta on lubanud mul aidata 80 inimesel Piibli tõde täpselt tundma õppida.” Alexis teenis Jehoovat kuni oma surmani 2002. aasta mais.

Hélène Mapu alustas Tahitil pioneerteenistust 1963. aastal peagi pärast seda, kui ta oli tõde tundma õppinud. Kuigi Hélène abikaasa ei olnud tunnistaja, toetas ta oma naist palju. Ta pidi oma tööga seoses palju Tahiti ja Raiatea vahet reisima. Seetõttu polnud tal midagi selle vastu, kui Hélène võttis vastu kutse teenida eripioneerina Raiateal, kus varem polnud keegi head sõnumit kuulutanud. Seejärel kolis Hélène tagasi Tahitile, asudes seekord elama Tahiti Itiks kutsutavale poolsaarele (väiksem saareosa), kus tema ja õde Mereani Tefaaroa olid ainukesed tunnistajad. Hélène jutustab: ”Poolsaarel leidus palju huvitatuid ning lühikese ajaga alustasime mitu piibliuurimist.”

Jehoova õnnistas neid ustavaid õdesid, mida tõendab hiljem sellele territooriumile Vairao linnakesse rajatud kogudus.

 [Kast/pilt lk 101]

”Vali, kas mina või Jehoova!”

Yvette Gillot

Sündinud: 1932

Ristitud: 1968

Lühiandmed: on teeninud üldpioneerina kauem kui ükski teine pioneer Prantsuse Polüneesias.

Kui ütlesin oma mehele, et tahan saada Jehoova tunnistajaks, esitas ta mulle ultimaatumi: ”Vali, kas mina või Jehoova!” Püüdsin temaga mõistlikult rääkida, kuid ta oli kõigutamatu. Ta jättis mu kolme lapsega maha. Aastaid hiljem ta siiski naasis meie juurde.

Vahepeal suutsin nii peret ülal pidada kui üldpioneerina teenida. Käisin varahommikuti ilmalikul tööl ja seejärel juhatasin põlluteenistuskoosolekut. 1960. aastate lõpus oli saartel üksnes sadakond kuulutajat, mistõttu vendi polnud alati võtta.

Olen Jehoovale tänulik võimaluse eest aidata umbes 50 inimesel oma elu temale pühendada. Nende hulgas on Richard Wong Foo, kes on 1991. aastast olnud Tahiti Peeteli pere liige. Samuti on mul rõõm öelda, et mu kaks poega teenivad kogudusevanemana.

 [Kast/pilt lk 105]

Viimase printsessi matused

Papeete kogudusevanemal Michel Gelas’l oli ebatavaline kogemus seoses Tahiti kuningliku perekonna viimase liikme printsess Takau Pomarega, kes suri 1976. aastal 89 aasta vanuselt. Printsess oli Tahitit ja mitmeid naabersaari mõnda aega valitsenud Pomare dünastia otsene järeltulija. Tema adopteeritud tütar, kes oli Jehoova tunnistaja, palus Michelil pidada matusekõne, vaatamata sellele et printsess polnud tunnistaja olnud.

Michel nõustus kõnet esitama, arvates, et see on suurepärane võimalus selgitada ülestõusmislootust hulgale inimestele, sealhulgas poliitika- ja usutegelastele ning meediaesindajatele. Matusetalituse järgsel päeval avaldas kohalik ajaleht foto vend Gelas’st, kui ta kirstu juures kõnet pidas. Talitusel viibisid kuberner, Polüneesia valitsuse president, teised ametnikud ning valges sutaanis katoliku kiriku peapiiskop.

 [Kast/pilt lk 109, 110]

Üks vaimulik laenas motorolleri, teine põletas raamatuid

Jacques Inaudi

Sündinud: 1944

Ristitud: 1965

Lühiandmed: oli koos oma naise Paulette’iga eripioneer Prantsusmaal ja reisival tööl Vaikse ookeani saartel.

Aastal 1969 jätsime Paulette’iga oma pere ja sõpradega Prantsusmaal hüvasti ning alustasime reisi uude sihtpunkti Tahitile. Reisile lisas natuke põnevust keset Vaikset ookeani laeval puhkenud tulekahju, mistõttu me triivisime tervelt neli päeva! Tahitile saabumise järel määrati mind ringkonnaülevaatajaks.

Ringkond hõlmas Uus-Kaledooniat, Vanuatut ja Prantsuse Polüneesiat. Sel ajal oli Prantsuse Polüneesias üks kogudus ja kaks eraldi asuvat gruppi. Aastal 1971 ringkonda kärbiti ja meie hoolde jäi üksnes Prantsuse Polüneesia, tänu millele meil oli võimalik külastada ka mitmeid eemalasuvaid saari. Mõningail neil saartel poldud Kuningriigi sõnumit varem kordagi kuulutatud. Viibisime Paulette’iga üheksa kuud Huahinel ja veidi aega väiksel Maupiti saarel. Huahinel olles oli meil tore võimalus alustada 44 piibliuurimist.

Toiduks püüdsin kala — enamasti ahinguga. Elasime kokkuhoidlikult, ent ei pidanud kunagi nälga kannatama, sest meie materiaalsete vajaduste eest kanti alati hoolt. Tubuai saarel kuulutades saime meeldiva üllatuse osaliseks, kui sealne pastor laenas meile oma motorolleri. Ilmselt hakkas tal meist kahju, kuna meil polnud mingit sõiduvahendit.

Aastal 1974 käisime neljal Markiisaarel: Hiva Oal, Nuku Hival, Ua Hukal ja Ua Pul. Harubüroo palus meil külastada eraldi asuvat õde Kalina Tom Sing Vieni, kes oli meditsiiniõena 1973. aastal Ua Pule kolinud. Ta viibis seal 13 kuud ja temast sai esimene Markiisaartel põlluteenistusaruannet esitanud Kuningriigi kuulutaja.

Erinevalt Tubuai lahkest pastorist avaldas Ua Pu preester meie tegevusele vastupanu. Ta käis kõikjal meie territooriumil meil salaja järel ning nõudis, et ta koguduse liikmed annaksid meie jäetud kirjanduse tema kätte. Seejärel põletas ta kõik saadud väljaanded Kalina maja ees, šokeerides selle teoga mitte üksnes meid, vaid ka paljusid katoliiklasi.

Hoolimata niisugusest vastuseisust, läks töö Markiisaartel edasi ning me võime rahuldustundega nentida, et saime anda selleks oma väikse osa. Paulette’i tervise tõttu olime sunnitud täisajalisest teenistusest loobuma, ent sellest hoolimata soovime otsusekindlalt ka edaspidi Jehoovale oma parima anda.

 [Kast lk 113]

Esimest korda saarel

Kujutle, et lähed esimest korda mõnele kaugele saarele või atollile ning plaanid teha seal üks-kaks nädalat kuulutustööd. Sa oled aga ainus tunnistaja saarel, kus pole ei majutuskohti ega ühistransporti. Mida sa teed? Kus sa peatuksid? Marc Montet ja Jacques Inaudi, kes on teeninud pioneeride ja ringkonnaülevaatajatena, on palju kordi just niisuguses olukorras olnud.

Marc selgitab: ”Tavaliselt alustasin kuulutamist kohe, kui olin lennukist või laevast välja astunud, ning samal ajal uurisin ka ööbimisvõimaluste kohta. Vallalise mehena polnud mul alati kerge ööbimispaika leida, kuid harilikult andis keegi mulle lõpuks ikka voodikoha ja veidi söögipoolist. Järgmistel kordadel oli ööbimispaika alati hõlpsam leida, kuna inimesed juba teadsid mind. Lihtsamaks muutus asi ka pärast abiellumist. Inimesed tundsid end abielupaariga suheldes vabamalt.”

Jacques selgitab, mida tema sellises olukorras ette võttis: ”Sageli läksin kohaliku meeri juurde ja küsisin, kas ta teab kedagi, kes saaks mulle soovitud ajaks majutust pakkuda. Tavaliselt andis ta häid soovitusi. Paljudel saartel tunnevad elanikud austust inimese vastu, keda nad peavad jumalameheks, ning püüavad teda igati aidata. Seetõttu leidsin üldjuhul alati peatuspaiga, mille eest ma ei pidanud maksma.”

 [Kast/pilt lk 117, 118]

Suurimat rõõmu pakub meile põlluteenistus

Alain Jamet

Sündinud: 1946

Ristitud: 1969

Lühiandmed: täitis koos naise Mary-Anniga erisuguseid täisajalise teenistuse ülesandeid Prantsusmaal ja Prantsuse Polüneesias.

Kui olin 13-aastane, kolis meie pere Prantsusmaalt Tahitile. Pärast keskkooli naasin Prantsusmaale, et meditsiini õppida. Seal kohtusin Tahitist pärit bioloogiaüliõpilase Mary-Anniga ja me abiellusime. Aastal 1968 külastasid meid Jehoova tunnistajad ja me mõistsime, et oleme leidnud tõe.

Loomulikult rääkisime äsjaleitud lootusest samuti oma vanematele, kuid nad ei võtnud vedu. Kirjutasime ka Tahitisse oma kirikutele ning palusime meie nimed kirikuregistrist kustutada. Mary-Anni kogudus Papeetes läks kogunisti nii kaugele, et heitis ta avalikult kirikust välja. Pastor kutsus sellest sündmusest osa võtma ka tema vanemad.

Meid ristiti aastal 1969 ning me alustasime pioneerteenistust. Prantsusmaal Marseille’s sain kutse sõjaväeteenistusse ning viibisin erapooletu seisukoha tõttu kaks kuud vanglas. Pärast vabanemist määrati meid Mary-Anniga eripioneerideks Marseille’sse ja Bordeaux’sse. Seejärel naasime oma eakate vanemate palvel 1973. aastal Tahitile ning töötasime ühe aasta algkoolis täiskohaga õpetajatena.

Siis aga küsis Fidži harubüroo ülevaataja, kas ehk oleks meie eesmärk täisajalist teenistust jätkata, kuna Prantsuse Polüneesias ja Uus-Kaledoonias vajatakse ringkonnaülevaatajat. Meie vanemate seisund oli paranenud, mistõttu võtsime kutse vastu ja alustasime 1974. aasta augustis ringkonnatööd. Aastal 1975 Nathan H. Knorri külaskäigu ajal esitati mulle kutse teenida Tahiti harubüroo esimese ülevaatajana.

Aastal 1986 sündis meile poeg Rauma ja mu naine katkestas täisajalise teenistuse. Oleme rõõmsad, et Raumast on saanud meie vaimne vend. Ajale tagasi vaadates meenutame sügava tänutundega neid paljusid teenistuseesõigusi, mis meile osaks on saanud. Suurimat rõõmu pakub meile aga seniajani põlluteenistus.

 [Kast/pilt lk 123—125]

Jehoova kannab oma lammaste eest hoolt

Michel Bustamante

Sündinud: 1966

Ristitud: 1987

Lühiandmed: teenib oma naise Sandraga ühes Prantsuse Polüneesia kahest ringkonnast.

Meie ringkonda kuuluvad kõik Prantsuse Polüneesia viis arhipelaagi ja see on sama suur kui Euroopa. Mõnel kaugemal saarel on vaid üks või kaks kuulutajat. Hoolimata sellest et nad elavad nii eraldatud paigas, käime neid siiski külastamas. Rosita elab näiteks Tuamotu saarestikku kuuluval Takapotol. See ustav õde valmistub iga nädal kõikideks koosolekuteks ning sageli teeb seda ka ta abikaasa, kes pole tões. Igal pühapäeval, kui enamik inimesi läheb laguuni ujuma või kala püüdma, paneb Rosita koosolekurõivad selga ja uurib sellenädalast ”Vahitorni” õppetundi. Ta esitab ustavalt ka oma kuulutustööaruandeid. Tema aruanne, mille ta edastab harubüroole telefoni teel, on sageli esimesi, mis sinna jõuab. See on eriti kiiduväärt seetõttu, et lähim telefon asub tema saarekesest 45-minutise paadisõidu kaugusel.

Lennuki saabumine on saarel alati suursündmus. Seepärast tulevad iga kord, kui me oma õele külla lendame, peaaegu kõik lennujaama lähedal elavad  inimesed saabujaid uudistama. Kord küsis üks naisterahvas Rositalt: ”Kellele sina vastu tulid?” Ta vastas: ”Oma vaimsele vennale ja õele. Nad tulevad siia just minu pärast, et mind julgustada.” Veedame Rositaga koos kolm päeva, mille jooksul käime koos kuulutamas ja jagame talle vaimset julgustust. Tihtilugu ei saa me magama enne keskööd — sedavõrd suur on tema soov vaimse seltskonna järele.

Ühel teisel saarel nägi üks adventist, kuidas me tema tunnistajast naabrit külastame. Hiljem kurtis ta meie vennale: ”Olen elanud siin seitse aastat, kuid selle aja jooksul pole mitte keegi minu kirikust mind kordagi julgustamas käinud.” See mees on saarel tegutseva väikse adventistigrupi mitteametlik pastor.

Daniel ja Doris on ainukesed tunnistajad Tubuai saarestikku kuuluval Raivavae saarel. Kui me nad lõpuks üles leidsime — nad elavad väga üksikus paigas —, küsisime neilt, kas võime pärastlõunal nende pool koosoleku korraldada. Nad olid selle võimaluse üle ülirõõmsad ning me läksime kõik koos inimesi koosolekule kutsuma. Kui me koosolekuajaks tagasi jõudsime, olid seitse äsja töö lõpetanud istandusetöölist väljas tee ääres juba ootamas. Mõnel rippusid tarokotid üle õla.

”Ärge muretsega oma väljanägemise pärast,” ütlesime neile. ”Tulge ikka kuulama!” Nad tulidki, kuid  istusid põrandale, ehkki me olime nende jaoks istmed valmis seadnud. Koosolek meeldis neile väga ja nad esitasid pärastpoole palju küsimusi. Muidugi mõista pakkus see pärastlõuna kõige suuremat julgustust meie vennale ja õele, nii et meie külastuse peamine eesmärk sai täidetud.

Vahel pole eemalelavate kuulutajate külastamine sugugi kerge, kuna nende saarel puudub lennujaam. Kord tuli meil pärast lennureisi sõita veel kaks tundi mööda avamerd, et jõuda saarele, kus elas kaks kuulutajat. Sõiduvahendiks oli muideks umbes 4 meetri pikkune lahtine kiirpaat. Seepärast me muidugi küsitlesime kõigepealt paadimeest, et olla kindlad paadi merekindluses ja tagavaramootori olemasolus. Võib liialdamata öelda, et Vaiksel ookeanil triivimine pole kaugltki meeldiv kogemus.

Sihtkohta jõudes olime pritsmetest läbimärjad ning meie seljad valutasid lainete pekslemisest vastu paadikeret. Tagasisõit polnud sugugi parem. Sandra räägib: ”Pärastlõunal peasaarele tagasi jõudnult võtsin jalgratta, et minna veidikeseks ajaks kuulutama. Ent mu ihu oli paadisõidust nii nõrk ja läbi raputatud, et ma ei suutnud jalgratast korallipurusel teel juhtida ja kukkusin prõntsti maha.”

Eelmainitut silmas pidades võite mõista, miks me iga kord oma eemalelavaid vendi ja õdesid külastades mõtleme sellele, kui sügavalt Jehoova ja tema organisatsioon neid armastavad. Võib kindlalt väita, et me kuulume ühte väga erilisse vaimsesse perekonda (Joh. 13:35).

[Väljavõte]

”Nad tulevad siia just minu pärast, et mind julgustada”

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 80, 81]

PRANTSUSE POLÜNEESIA KRONOLOOGIA

1835 Valmib tahitikeelne piiblitõlge.

1930-ndad Sydney Shepherd ja Frank Dewar külastavad Tahitit ning tõenäoliselt ka teisi saari.

1940

1956 Makateal ja Tahitil alustatakse tõsisemalt kuulutustööga.

1958 Toimub kaks esimest ristimistalitust Prantsuse Polüneesias.

1959 Papeetes rajatakse esimene Prantsuse Polüneesia kogudus.

1960

1960 Registreeritakse Jehoova tunnistajate ühendus.

1962 Papeetesse ehitatakse saarte esimene kuningriigisaal.

 1969 Tahiti esimene rahvusvaheline konvent.

1975 Tahitile rajatakse harubüroo.

1976 ”Vahitorni” hakatakse tõlkima tahiti keelde.

1980

1983 Pühitsetakse esimene Peeteli kodu.

1989 Kuulutajate arv ületab 1000 piiri.

1993 Pühitsetakse uus Peeteli kodu ja kõrvalasuv kokkutulekusaal.

1997 Toimub esimene teenistusväljaõppe kool.

2000

2004 Prantsuse Polüneesias tegutseb 1746 kuulutajat.

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

2000

1000

1940 1960 1980 2000

 [Kaardid lk 73]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

PRANTSUSE POLÜNEESIA

PRANTSUSE POLÜNEESIA

MARKIISAARED

Nuku Hiva

Ua Pu

Ua Huka

Hiva Oa

Fatu Hiva

TUAMOTU SAARED

Manihi

Ahe

Rangiroa

Takaroa

Takapoto

Makatea

Anaa

Hao

SELTSISAARED

Maupiti

Tahaa

Raiatea

Bora Bora

Huahine

Moorea

Tahiti

TUBUAI SAARED (LÕUNASAARED)

Rurutu

Rimatara

Tubuai

Raivavae

GAMBIER’ SAARED

MOOREA

TAHITI

PAPEETE

Punaauia

Paea

Toahotu

Vairao

 [Lehekülje suurune pilt lk 66]

[Pilt lk 70]

Jeanne ja Jean-Marie Félix olid esimesi, kes Prantsuse Polüneesias põhjalikku tunnistust andsid

[Pildid lk 71]

Jean-Marie Félix ristis aastal 1958 Maui Piirai, kes oli esimene Jehoovale pühendunud polüneeslane sel territooriumil

[Pildid lk 79]

Clyde ja Ann Neill (all) liitusid Agnes Schenckiga (paremal), et aidata Tahitil kuulutada

[Pilt lk 85]

John ja Ellen Hubler alustasid 1960. aastal ringkonnatööd

[Pilt lk 86]

Aastal 1962 ehitas Papeete kogudus oma esimese kuningriigisaali, milleks oli lihtne avatud külgede ja lehtkatusega ehitis

[Pilt lk 89]

”Vahitorni” artikleid sisaldav 1965. aasta 15. aprilli ”La Sentinelle’i” number

[Pilt lk 92]

Et vaimselt edeneda, õppis Taina Rataro tahiti keeles lugema ja kirjutama

[Pilt lk 92]

Elisabeth Avae (istub) koos oma lapselapse Diana Tautuga

[Pilt lk 95]

Anna ja Antonio Lanza

[Pilt lk 96]

Vaieretiai ja Marie-Medeleine Mara

[Pilt lk 97]

Ato Lacour

[Pilt lk 98]

Rudolphe Haamarurai

[Pilt lk 99]

Vahinerii ja Edmond Rai (vasakul) koos Taaroa ja Catherine Teriiga (paremal)

[Pilt lk 100]

Auguste ja Stella Temanaha

[Pildid lk 102]

Christiane ja Jean-Paul Lassalle (vasakul) ning Lina ja Colson Deane (paremal)

[Pilt lk 103]

Roger Sage (vasakul) tõlkimas tahiti keelde kõnet, mida Francis Sicari esitab 1970. aastate piirkonnakonvendil

[Pilt lk 107]

Eileen ja Alain Raffaelli

[Pilt lk 108]

Mauri ja Mélanie Mercier

[Pilt lk 120]

Marie-Louise ja Serge Gollin teenivad misjonäridena Markiisaartel

[Pilt lk 122]

Alexandre Tetiarahi koos oma naise Elma ning kahe noorima tütre Rava (vasakul) ja Rivaga

[Pilt lk 126]

Tahiti tõlkemeeskond

[Pilt lk 127]

1969. aastal toimunud rahvusvaheline kokkutulek ”Rahu maa peal” oli esimene Tahitil peetud rahvusvaheline konvent

[Pilt lk 128]

See Bora Bora saare kuningriigisaal on Prantsuse Polüneesia kõige uuem saal

[Pilt lk 130]

Christine ja Félix Temarii

[Pilt lk 131]

Harubüroo komitee (vasakult paremale): Alain Jamet, Gérard Balza ja Luc Granger

 [Pildid lk 132, 133]

 1) Tahiti harubüroo hooned

2) Gérard Balza esitlemas tahitikeelset raamatut ”Tule Jehoova ligi” 2002. aasta juulis

3) Tahiti Peeteli pere