BIRMA, mis asetseb selliste Aasia hiiglaste nagu India ja Hiina vahel, on maa täis põnevaid kontraste. a Suurimat linna Yangoni iseloomustavad paljukorruselised majad, inimestest tulvil poed ja vilgas liiklus. Yangonist väljaspool laiuvad aga külad, kus põldu haritakse vesipühvlitega, inimesed vaatavad võõraid imestusega ja aega arvestatakse aastaaegade järgi.

 Elu tänapäeva Birmas on otsekui pilguheit möödunud aegade Aasiasse. Bussilogud sõidavad auklikel teedel mööda härjavankritest, mis veavad saaki turule, ja karjustest, kes põldudel oma kitsi karjatavad. Enamik mehi kannab siiani traditsioonilist ümbermähitud seelikut lungi’t. Naised määrivad näole puukoorest valmistatud segu thanaka’t. Inimesed on sügavalt usklikud. Andunud Buddha kummardajad austavad munki enam kui kuulsusi ja kleebivad iga päev ohvriandidena lehtkulda säravatele Buddha kujudele.

Birmalased on loomult leebed, hoolivad ja uudishimulikud. Riigis elab kaheksa peamist rahvusrühma ja vähemalt 127 alamrühma. Igal rühmal on oma keel, riietus, toit ja kultuur. Enamik inimesi elab Birma keskosa avaral tasandikul, mida toidab võimas Irrawaddy jõgi — üle 2000 kilomeetri pikkune veelint, mis lookleb jäistelt Himaalaja nõlvadelt sooja Andamani merre. Miljonid teised elavad laial deltaalal või mägismaadel, mis külgnevad Bangladeshi, Hiina, India, Laose ja Taiga.

Ligi 100 aastat on Jehoova tunnistajad Birmas näidanud üles kõikumatut usku ja vastupidavust. Vägivalla ja poliitiliste rahutuste ajal on nad säilitanud oma erapooletuse (Joh. 17:14). Hoolimata suurtest raskustest, sealhulgas usulisest vastupanust, ja piiratud kokkupuutest oma rahvusvahelise vennaskonnaga on Jehoova rahvas väsimatult kuulutanud Jumala kuningriigi head sõnumit. Järgnevalt toome ära nende liigutava loo.

Pöördelisel 1914. aastal astusid kaks inglast aurikult maha Yangoni sadamakaile, kus neid võttis vastu lämmatav kuumus. Hendry Carmichael ja tema pioneeritöökaaslane saabusid Indiast, et alustada Birmas kuulutustööd. Ülesanne ei olnud kergete killast: territooriumiks oli terve riik.

Hendry ja ta kaaslane tegid tööga algust Yangonis, kus nad peagi kohtasid kahte angloindia meest: Bertram Marcelline’i ja Vernon Frenchi, kes olid kuningriigi sõnumist väga huvitatud. b Need katkestasid otsemaid sidemed ristikirikuga ja hakkasid eraviisil oma sõpradele kuulutama. Õige pea kogunes Bertrami kodus regulaarselt umbes 20 inimest, kes uurisid Piiblit ajakirja „Vahitorn” abil. c

1928. aastal tuli veel üks inglise pioneer, George Wright, Indiast Birmasse ja reisis riigis ringi viis kuud, jagades palju piiblikirjandust. Arvatavasti oli tõeseemnete hulgas, mis ta külvas, ka 1920. aastal välja antud brošüür „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi!” — esimene meie väljaanne, mis tõlgiti birma keelde.

Kaks aastat hiljem Yangoni saabunud pioneerid Claude Goodman ja Ronald Tippin leidsid eest väikse rühma vendi, kes pidasid küll ustavalt koosolekuid, kuid ei teinud organiseeritult kuulutustööd. „Julgustasime vendi igal pühapäeval kuulutama tulema,” sõnas Claude. „Üks vend küsis, kas ta võib kuulutada meie kaudu, aidates meid  pioneere rahaliselt. Ronald kostis: „Minugipärast, kui sa soovid ka uude maailma pääseda meie kaudu.”” See otsekohene vastus tabas märki. Varsti oli Claude’il ja Ronaldil kuulutustöökaaslasi varnast võtta.

Samal aastal kohtasid Ronald ja Claude meest nimega Sydney Coote, kes töötas Yangoni raudteejaama ülemana. Sydney võttis vastu nõndanimetatud vikerkaarekogumiku, mis koosnes kümnest meie eredavärvilisest raamatust. Lugenud mõnda aega üht raamatut, hõikas Sydney oma abikaasale: „Rachel! Ma leidsin tõe!” Ei läinud kuigipalju aega, kui terve Coote’ide pere teenis Jehoovat.

Sydney oli hoolas Pühakirja uurija. Ta tütar Norma Barber, kauaaegne misjonär, kes nüüd teenib Suurbritannia Peetelis, jutustab: „Isa koostas endale piibliviidete raamatu. Kui ta avastas mõne Piibli õpetusi selgitava kirjakoha, märkis ta selle oma raamatusse vastava märksõna alla. Ta pani raamatule nimeks „Kus see on?”.”

Sydney ei soovinud ainult ise Piiblit uurida, vaid selle sõnumit ka teistega jagada. Niisiis kirjutas ta India harubüroole, et saada teada, kas Birmas on veel teisigi tunnistajaid. Varsti sai ta suure laudkastitäie kirjandust ja nimede loetelu. „Isa kirjutas kõigile, kes olid nimekirjas, ja kutsus neid endale päevaks külla,” jutustab Norma. „Hiljem tuligi viis või kuus venda meie juurde ja õpetas meile, kuidas eraviisil kuulutada. Mu vanemad asusid innuga  sõpradele ja naabritele kirjandust jagama. Samuti saatsid nad kirja ja kirjandust kõigile meie sugulastele.”

Kui Sydney õde Daisy D’Souza, kes elas Mandalays, sai oma vennalt kirja ja brošüüri „Kuningriik — maailma lootus”, läkitas ta jalamaid vastukirja ning palus saata endale rohkem väljaandeid ja Piibli. „Ema oli üliõnnelik ja luges tunnistajate väljaandeid varajaste hommikutundideni,” rääkis Daisy tütar Phyllis Tsatos. „Kord kutsus ta meid lapsi kokku ja teatas põrutava uudise: „Ma lahkun katoliku kirikust, kuna ma olen leidnud tõe!”” Hiljem võtsid ka Daisy abikaasa ja kõik nende kuus  last tõe vastu. Nüüd teenib neli D’Souzade põlve ustavalt Jehoovat.

1930. aastate alguseks olid innukad pioneerid kuulutanud head sõnumit piki peamist raudteed, mis kulgeb Yangonist põhja poole Myitkyinasse Hiina piiri lähistel. Samuti kuulutasid nad Mawlamyine’is ja Sittwes, Yangonist ida ja lääne pool asuvates rannikulinnades. Selle tulemusena rajati Mawlamyine’is ja Mandalays väiksed kogudused.

1938. aastal määrati tööd Birmas juhatama India asemel Austraalia harubüroo, misjärel hakkas riiki saabuma Austraalia ja Uus-Meremaa pioneere. Nende vaprate kuulutajate hulgas olid Fred Paton, Hector Oates, Frank Dewar, Mick Engel ja Stuart Keltie. Kõik need vennad olid pioneerid selle sõna tõelises mõttes.

Fred Paton meenutas: „Nende nelja aasta vältel, mis ma Birmas olin, kuulutasin peaaegu kogu riigis. Selle aja jooksul põdesin malaariat, tüüfust, düsenteeriat ja teisi haigusi. Veetnud pika päeva teenistuses, polnud mul tihtipeale öömaja. Kuid Jehoova hoolitses alati mu eest ja tema vaimu väel suutsin edasi rühkida.” Vapper uusmeremaalane Frank Dewar  lausus: „Puutusin kokku bandiitide, mässuliste ja ennasttäis ametnikega. Aga ma kogesin omal nahal seda, et kui jään viisakaks, lahkeks, alandlikuks ja mõistlikuks, lahenevad üldjuhul kõik pingelised olukorrad. Enamik inimesi mõistis peagi, et Jehoova tunnistajad ei kujuta endast mingit ohtu.”

Pioneerid olid teravaks kontrastiks teistele välismaalastele, kel oli tavaks kohelda kohalikke põlgusega. Nemad kohtlesid inimesi lugupidamise ja armastusega. Nende lahkus puudutas alandlikke birmalasi, kes on harjunud malbe ja taktitundelise, mitte aga otsekohese ja järsu käitumisega. Pioneerid tõendasid oma sõnade ja tegudega, et Jehoova tunnistajad on tõelised kristlased (Joh. 13:35).

Mõni kuu pärast seda, kui pioneerid Birmasse saabusid, korraldas Austraalia harubüroo Yangonis konvendi. Konvendipaigaks valiti Yangoni linnahall, paleesarnane ehitis marmortreppide ja hiiglaslike pronksustega. Delegaadid tulid Taist, Malaisiast ja Singapurist ning üks grupp saabus Sydneyst koos Austraalia harubüroo sulase Alex MacGillivrayga.

Samal ajal kui kogunesid ähvardavad sõjapilved, äratas suurt huvi laialdaselt reklaamitud avalik kõne pealkirjaga „Ülemaailmlik sõda lähedal”. „Ma polnud kunagi varem näinud, et saal oleks nii kiiresti täis saanud,” sõnas Fred Paton. „Kui avasin peaukse, tormas rahvas hordidena treppidest üles auditooriumi. Vähem kui 10 minutiga oli umbes 1000 inimest 850-kohalises saalis külg külje kõrval tihedalt koos.” Frank Dewar lisas: „Olime sunnitud rüseleva rahvasumma ees peauksed sulgema. Välja  jäi veel tuhatkond inimest. Sellest hoolimata lipsasid mõned hakkajad noormehed sisse väikestest kõrvalustest.”

Kohalike huvi kõne vastu tekitas vendades elevust. Samuti oli neil hea meel näha, kui erineva etnilise taustaga inimesed olid tulnud kõnet kuulama. Kuni selle ajani olid vaid üksikud kohalikud tõe vastu huvi ilmutanud, kuna enamik neist olid andunud Buddha kummardajad. Need, kes pidasid end kristlasteks (valdavalt karenid, katšinid ja tšinid), elasid kõrvalistes paikades, kus hea sõnum polnud veel eriti levinud. Näis, et aeg on küps hakata põlisasukatele kuulutama. Üsna pea olid ka Birma rohked etnilised rühmad osa paljurahvuselisest „suurest rahvahulgast”, keda Piibel oli ette ennustanud (Ilm. 7:9).

Kord 1940. aastal kuulutas pioneerist õde Ruby Goff Yangoni lähistel asuvas väikelinnas Inseinis. Kuna tol päeval polnud keegi Piibli sõnumist eriti huvitatud, palvetas Ruby: „Oh Jehoova, palun aita mul leida vähemalt üks „lammas”, enne kui ma koju lähen.” Juba järgmisel uksel kohtas ta naist nimega Hmwe Kyaing, kes oli kareni baptist ning kuulas meeleldi kuningriigisõnumit. Üsna pea hakkasid Hmwe Kyaing ja ta tütred Chu May (Daisy) ja Hnin May (Lily) Piiblit uurima ning tegid tões häid edusamme. Kuigi Hmwe Kyaing suri peagi, sai hiljem tema nooremast tütrest Lilyst esimene ristitud kareni Jehoova tunnistaja ning ka Daisy lasi end ristida.

Lilyst ja Daisyst said tulihingelised pioneerid, kes jätsid maha kestva väärtusega pärandi. Tänapäeval  teenib Jehoovat sadu nende järeltulijaid ja piibliõpilasi nii Birmas kui mujal maailmas.

1939. aastal Euroopas puhkenud teine maailmasõda raputas kogu maailma. Sõjahüsteeriat ära kasutades avaldas ristiusu vaimulikkond Birmas koloniaalvalitsusele üha tugevamat survet meie kirjandus keelustada. Seetõttu pöördus Mick Engel, kes vastutas kirjanduslao eest Yangonis, ameeriklasest kõrge ametniku poole ja sai talt volikirja, et transportida umbes kaks tonni kirjandust sõjaväe veoautoga mööda Birma maanteed Hiinasse.

 Fred Paton ja Hector Oates viisid kirjanduse rongi lõppjaama Lashio linnas Hiina piiri ääres. Kui nad said kokku ametnikuga, kes kontrollis Hiinasse minevaid veoautosid, vihastus too ja kärkis: „Mida? Kuidas ma saan anda väärtuslikku ruumi oma veoautodest teie armetutele traktaatidele? Niigi pole kohta sõjatarvete ja ravimite jaoks, mida hädasti vajatakse ja mis lihtsalt mädanevad siin lageda taeva all.” Fred võttis sõnagi lausumata kohvrist volikirja, ulatas selle ametnikule ja ütles, et see on väga tõsine lugu, kui ta peaks ignoreerima Yangonist tulnud ametlikku käsku. Seepeale andis ametnik vendade kasutusse väikse veoauto koos juhi ja vajaliku varustusega. Nad sõitsid 2400 kilomeetri kaugusele Chongqingi Kesk-Hiina lõunaosas, kus nad jagasid laiali väärtusliku kirjanduselasti ja kuulutasid isegi Hiina Vabariigi presidendile Chiang Kai-shekile.

Viimaks saatis koloniaalvalitsus 1941. aasta mais Indiast Yangoni telegrammi, milles andis kohalikele võimudele korralduse meie kirjandus konfiskeerida. Kaks telegraafijaamas töötavat venda nägid telegrammi ja andsid sellest viivitamatult teada Mick Engelile. Mick helistas Lilyle ja Daisyle ning kiirustas seejärel kirjanduslattu, kust nad vedasid ära viimased 40 kirjandusekasti ja peitsid need turvalistesse paikadesse kõikjal Yangonis. Kui ametivõimud saabusid, jäid nad tühjade kätega.

11. detsembril 1941, neli päeva pärast seda, kui Jaapan oli rünnanud Pearl Harborit, tabas Birmat  jaapanlaste pommirahe. Tol nädalavahetusel kogunes väike grupp tunnistajaid pisikeses korteris Yangoni keskraudteejaama ülakorrusel. Valitses pühalik meeleolu ja pärast piibliteemalist kõnet ristiti vannis Lily.

Kui Jaapani armee kolm kuud hiljem Yangoni sisenes, leidis ta eest mahajäetud linna. Enam kui 100 000 inimest oli põgenenud Indiasse. Teel sinna surid tuhanded nälja, kurnatuse ja haiguste tõttu. Sydney Coote, kes põgenes koos perega, suri India piiri lähistel peaaju-malaariasse. Ühe teise venna lasid maha jaapani sõdurid. Üks vend aga kaotas oma naise ja lapsed, kui nende maja tabas pomm.

Birmasse jäi kõigest käputäis tunnistajaid. Lily ja Daisy kolisid Pyin Oo Lwini, Mandalay lähistel paiknevasse vaiksesse mägilinna, kus nad külvasid tõeseemneid, mis hiljem hakkasid vilja kandma. Kolmas tunnistaja Cyril Gay asus elama Thayarwaddy, Yangonist 100 kilomeetrit põhja pool asuvasse tillukesse külla, kus ta sõja-aastad vaikselt üle elas.

Kui sõda lõppes, tuli suurem osa Indiasse põgenenud vendi ja õdesid Birmasse tagasi. Yangoni koguduses oli 1946. aasta aprillis kaheksa tegevkuulutajat. Aasta lõpuks aga oli kogudus kasvanud 24 kuulutajani ja vennad otsustasid pidada kokkutuleku.

Kahepäevane kokkutulek toimus ühes Inseini koolis. „Naasin Indiast ja mulle öeldi, et mul tuleb esitada tunniajane avalik kõne,” meenutab Theo Syriopoulos, kes oli õppinud tõde Yangonis 1932. aastal. „Kuni selle ajani olin Indias koosolekutel esitanud vaid kaks viieminutilist kõnet. Kokkutulek  läks hästi korda ja kohal oli üle 100 inimese.”

Mõni nädal hiljem pakkus kareni kogukonna juht, kes oli tõest huvitatud, kogudusele maalappi Ahlone’is, Yangoni jõeäärses eeslinnas. Vennad ehitasid krundile bambusest 100-kohalise kuningriigisaali. Kogudus oli ülirõõmus. Sõja üle elanud vendade ja õdede usk oli jäänud tugevaks ning nad olid täis tulist indu jätkata kuulutustööd.

1947. aasta alguses kogunes rühm elevil vendi Yangoni sadamakaile, et tervitada Robert Kirki, esimest Birmasse läkitatud Gileadi lõpetanud misjonäri. Ei läinud kaua, kui saabus veel kolm misjonäri: Norman Barber, Robert Richards ja Hubert Smedstad. Ühes nendega tuli tagasi ka Frank Dewar, kes oli sõja-aastatel Indias pioneerina teeninud.

Misjonärid saabusid sõjast räsitud linna. Arvutul hulgal maju oli põlenud maatasa. Tuhanded inimesed elasid viletsates teeäärsetes bambusonnides. Kogu elu käis tänavatel: seal tehti süüa ja pesti ka pesu. Misjonärid, kes olid tulnud õpetama Piibli tõde, püüdsid harjuda kohalike oludega ja asusid agaralt kuulutama.

1. septembril 1947 rajati südalinna lähistel Signal Pagoda teel paiknevasse misjonikodusse Vahitorni ühingu harubüroo. Harubüroo ülevaatajaks määrati Robert Kirk. Peagi pärast seda kolis Yangoni kogudus, mis oli käinud koos bambusest kuningriigisaalis Ahlone’is, ühte ülakorruse korterisse Bogalay Zay tänaval. Sealt oli kõigest mõne minuti tee sekretariaadini, majesteetliku hooneni, kus  töötas Briti koloniaalvalitsus — valitsus, mille päevad olid loetud.

4. jaanuaril 1948 andsid britid võimu üle uuele Birma valitsusele. Pärast 60 aastat kestnud koloniaalvõimu oli Birma iseseisev. Ent riigis möllas kodusõda.

Rahvusrühmad üritasid rajada iseseisvaid osariike, samas kui eraarmeed ja kuritegelikud jõugud sõdisid kontrolli haaramise pärast teatud piirkondades. 1949. aasta alguseks olid mässulised haaranud võimu peaaegu kogu riigis. Sõjategevus jõudis Yangoni alla.

Oludes, kus lahingutegevus kord tugevnes, kord rauges, püüdsid vennad vargsi kuulutada. Harubüroo kolis Signal Pagoda tee misjonikodust ühte 39. tänava avarasse ülakorruse korterisse. See paiknes turvalises piirkonnas, kus asusid ka mitu saatkonda ja peapostkontor, mis oli kõigest mõne minuti kaugusel.

Birma armee kindlustas aegamisi oma positsiooni, sundides mässulisi mägedesse taanduma. 1950-ndate keskpaigaks oli valitsus saanud peaaegu kogu riigis võimu taas enda kätte. Kodusõda aga jätkus. See on kestnud suuremal või väiksemal määral kuni tänase päevani.

Kuni 1950-ndate keskpaigani olid vennad kuulutanud Birmas valdavalt ainult inglise keeles — keeles, mida kõnelevad haritud inimesed suuremates linnades. Kuid miljonid teised kõnelesid üksnes birma, kareni, katšini, tšini või mõnda muud kohalikku keelt. Kuidas jõuda hea sõnumiga nendeni?

Aastal 1934 palus Sydney Coote ühel kareni kooliõpetajal tõlkida mitu brošüüri birma ja kareni keelde. Hiljem tõlkisid teised kuulutajad birma keelde raamatu „Jumal on tõemeelne” ja mitu brošüüri. Siis aastal 1950 kutsus Robert Kirk vend Ba Oo tõlkima birma keelde „Vahitorni” uurimisartikleid. Käsitsi kirjutatud tõlked saadeti ladumisele ja lasti trükkida kommertstrükikodades Yangonis. Seejärel jagati ajakirjad neile, kes käisid koguduse koosolekutel. Hiljem ostis harubüroo birma tähestikuga kirjutusmasina, et tõlketööd kiirendada.

Need algusaegade tõlkijad seisid silmitsi mitmete raskustega. „Päeval käisin palgatööl, et peret toita, misjärel tõlkisin artikleid tuhmi elektripirni valgusel hilisööni,” meenutab Naygar Po Han, kes võttis tõlketöö Ba Oolt üle, kui tol polnud võimalik seda enam  teha. „Ma oskasin inglise keelt kehvasti, seega polnud tõlge arvatavasti kuigi täpne. Kuid meil oli suur soov jõuda ajakirjadega võimalikult paljude inimesteni.” Kui Robert Kirk küsis Doris Raji käest, kas tal oleks võimalik hakata „Vahitorni” birma keelde tõlkima, oli too nii liigutatud, et puhkes nutma. „Mul oli vaid põhiharidus ja puudus tõlketöö kogemus,” selgitab Doris. „Vend Kirk aga julgustas mind ja soovitas mul sellega katset teha. Niisiis esitasin Jehoovale palve ja asusin tööle.” Praegu, ligi pool sajandit hiljem, töötab Doris ikka veel Yangoni Peetelis tõlkijana. Nüüd 93-aastane Naygar Po Han on samuti Peetelis ja toetab kogu südamest kuningriigitööd.

1956. aastal külastas Birmat Nathan Knorr peakontorist ja andis teada, et birma keeles hakkab ilmuma terve ajakiri „Vahitorn”. Ta innustas misjonäre seda keelt õppima, et nad võiksid kuulutada veel tõhusamalt. Saanud sellest innustust, hakkasid misjonärid usinamalt birma keelt õppima. Järgmisel aastal toimus Yangoni raudteeinstituudi saalis viiepäevane konvent, kus võtmekõne pidas  Frederick Franz peakontorist. Ta julgustas vendi laiendama kuulutustööd veelgi kaugematesse linnadesse ja saatma sinna pioneere. Esimene piirkond, kuhu uued pioneerid saadeti, oli Birma endine pealinn ja suuruselt teine linn Mandalay.

1957. aasta alguses saabus Mandalaysse kuus eripioneeri, liitudes seal teeniva misjonäri Robert Richardsi ja tema kareni päritolu abikaasa Babyga, kes olid äsja abiellunud. Mandalays kuulutamine polnud kergete killast, sest linn oli suur budismi keskus ja seal elasid umbes pooled Birma buda mungad. Ent pioneerid mõistsid, et nii nagu muistses Korintoses, on Jehooval ka „selles linnas palju rahvast” (Ap. t. 18:10).

Üks selle rahva hulgast oli 21-aastane katšini üliõpilane Robin Zauja, kes meenutab: „Ühel hommikul tulid Robert ja Baby Richards mu ukse taha ja tutvustasid endid kui Jehoova tunnistajaid. Nad ütlesid, et kuulutavad kooskõlas Jeesuse käsuga majast majja head sõnumit (Matt. 10:11—13). Robert ja Baby rääkisid mulle tõest ja andsid oma aadressi ning mitu ajakirja ja raamatut. Õhtul võtsin ühe raamatu kätte ja lugesin seda terve öö, kuni sain selle koidikuks läbi. Hommikul läksin Roberti juurde ja pommitasin teda küsimustega mitu tundi.  Ta vastas kõigile mu küsimustele Piibli abil.” Robin Zaujast sai peagi esimene katšini Jehoova tunnistaja. Hiljem teenis ta aastaid eripioneerina Põhja-Birmas ning aitas ligi sajal inimesel tõe vastu võtta. Kaks tema last teenivad Yangoni Peetelis.

Veel üks innukas tunnistaja oli 17-aastane Pramila Galliara, kes oli hiljuti Yangonis tõe vastu võtnud. „Mu isa oli džainist ning ta oli mu äsjaleitud usule ägedalt vastu,” räägib Pramila. „Kahel korral põletas ta mu Piibli ja piibliteemalised väljaanded ning peksis mind mitu korda teiste nähes. Ta pani mind kodus luku taha, et ma ei saaks koosolekutele minna, ja isegi ähvardas vend Richardsi majale tule otsa panna! Kuid kui ta nägi, et mu usk on vankumatu, andis ta tasapisi järele.” Pramila jättis pooleli õpingud ülikoolis ja temast sai innukas pioneer. Hiljem abiellus ta ringkonnaülevaataja Dunstan O’Neilliga. Ta on aidanud 45 inimesel tõesse tulla.

Nähes tööl Mandalays häid vilju, otsustas harubüroo saata misjonäre ja pioneere ka teistesse suurematesse keskustesse, nagu Pathein, Kale, Bhamaw, Myitkyina, Mawlamyine ja Beik. Jehoova tõesti õnnistas kuulutajate tööd. Kõigis neis linnades on nüüd tugevad kogudused.

Kuulutustöö läks Birmas hoogsasti edasi, kuid riigis süvenesid poliitilised ja etnilised pinged. Viimaks 1962. aasta märtsis kukutas armee valitsuse. Sajad tuhanded indialased ja angloindialased saadeti riigist välja Indiasse ja Bangladeshi (tollal Ida-Pakistan) ning riigis viibivatel välismaalastel oli võimalik hankida kõigest ühe ööpäeva viisa. Birma sulges ukse välismaailmale.

 Vendi tegi selline asjade kulg murelikuks. Sõjaväeline režiim tagas küll usuvabaduse, kuid seda üksnes juhul, kui religioonid ei sekku poliitikasse. Nagu võiski oodata, tegid ristiusu misjonärid seda ikkagi. 1966. aasta mais sai valitsusel mõõt täis ja ta käskis kõigil välismisjonäridel riigist lahkuda. Olgugi et tunnistajatest misjonärid olid jäänud üdini erapooletuks, saadeti varsti ka nemad riigist välja.

Kohalikud vennad ja õed olid sellest löödud, kuid nad ei kaotanud julgust. Nad olid kindlad, et Jehoova on nendega (5. Moos. 31:6). Mõned tunnistajad aga mõtlesid, mis küll kuningriigitööst edasi saab.

Peagi oli näha Jehoova juhatust. Endine ringkonnaülevaataja Maurice Raj, kes oli saanud harubüroos mõningast väljaõpet, määrati kohe harubüroo tööd juhtima. Maurice oli rahvuselt indialane, kuid teda polnud koos teiste indialastega riigist välja saadetud. Ta selgitab, miks: „Aastaid tagasi olin taotlenud Birma kodakondsust, aga seda tõendava dokumendi saamiseks läks vaja 450 kjatti d, mida mul paraku polnud. Seega jätsin asja selleks korraks sinnapaika. Ühel päeval aga möödusin kontorist, mis kuulus firmale, kus olin aastaid tagasi töötanud, ja mu endine ülemus märkas mind. Ta hõikas: „Hei, Raj! Tule siia ja võta oma raha. Sa unustasid pensionifondist raha välja võtta, kui ära läksid.” Seda oli 450 kjatti.

Kontorist väljudes mõtlesin, mida kõike saaksin selle raha eest osta! Aga kuna see oli täpipealt sama summa, mida vajasin kodakondsuse saamiseks, paistis olevat Jehoova tahe, et kasutaksin seda just sel eesmärgil. Ja sellest otsusest oli palju kasu. Kui  teised indialased riigist välja saadeti, võisin mina Birma kodanikuna riiki jääda, vabalt ringi reisida, kirjandust sisse tuua ja täita muid kuulutustööga seotud olulisi kohustusi.”

Maurice ja Dunstan O’Neill asusid teele, et julgustada kõiki kogudusi ja eraldiasuvaid gruppe riigis. „Ütlesime vendadele: „Ärge kartke! Jehoova on meiega. Kui jääme talle ustavaks, aitab ta meid”,” sõnab Maurice. „Ja Jehoova tõesti tegi seda! Peagi määrati ametisse palju uusi eripioneere ja kuulutustöö läks veel suurema hooga edasi.”

Nüüd, 46 aastat hiljem, külastab Maurice, kes on harubüroo komitee liige, siiani kogudusi kogu Birmas, et neid tugevdada. Eaka Kaalebi sarnaselt muistses Iisraelis osaleb ta Jumala töös raugematu innuga (Joosua 14:11).

Üks esimesi paiku, kuhu eripioneerid saadeti, oli mägine Tšini osariik, mis külgneb Bangladeshi ja Indiaga. Osariigis, mis oli Briti koloniaalvalitsuse ajal baptisti misjonäride kants, elab palju neid, kes peavad end kristlaseks. Seega suhtuvad paljud tšinid Piiblisse ja piibliõpetajatesse suure austusega.

1966. aasta lõpupoole saabus endine sõdur, kuid nüüd eripioneer Lal Chhana tollasesse Tšini osariigi suurimasse linna Falami. Seal ühinesid temaga Dunstan ja Pramila O’Neill ning Than Tum, kes oli samuti endine sõdur ja oli lasknud end mõni aeg tagasi ristida. Need innukad tunnistajad kohtasid mitut Piibli tõest huvitatud peret ja peagi rajati seal väike, kuid tegus kogudus.

Järgmisel aastal kolis Than Tum Falamist lõuna pool asuvasse Hakha linna, kus ta alustas pioneerteenistust  ja pani aluse väiksele grupile. Pärastpoole kuulutas ta kõikjal Tšini osariigis ja aitas moodustada kogudusi Vanhnas, Surkhuas, Gangaw’s ja mujal. Nüüdseks on Than Tum olnud juba 45 aastat eripioneer. Praegu teenib ta oma kodukülas Vanhnas.

Kui Than Tum omal ajal Hakhast lahkus, jätkas seal linnas tööd 20-aastane eripioneer Donald Dewar. Kuna Donaldi vanemad Frank ja Lily Dewar (endise nimega Lily May) olid Birmast hiljuti välja saadetud, liitus temaga seal tema 18-aastane vend Samuel. „Elasime tillukeses plekkonnis, kus oli suvel lämbekuum, talvel aga krõbekülm,” sõnab Donald. „Kuid kõige raskem oli minu jaoks taluda üksildustunnet. Käisin kogu aeg üksi kuulutamas, lisaks rääkisin halvasti kohalikku Hakha tšini keelt. Koosolekutel viibisime ainult meie Samueliga ja veel üks või kaks kuulutajat. Mingi aja pärast langesin masendusse ja isegi mõtlesin eripioneeritööst loobuda.

 Umbes samal ajal lugesin aastaraamatust liigutavat lugu Malawi vendade kohta, kes jäid ustavaks julma tagakiusamise ajal. e Mõtlesin endamisi: kui ma ei suuda hakkama saada üksildusega, siis kuidas tuleksin toime tagakiusamisega. Valasin oma muremõtted palves Jehoova ette, misjärel tundsin kergendust. Sain jõudu ka Piibli ja „Vahitorni” artiklite lugemisest ning nende üle mõtisklemisest. Kui mind külastasid ootamatult Maurice Raj ja Dunstan O’Neill, tundsin, nagu näeksin kahte inglit. Kulus küll aega, kuid sain oma rõõmu siiski tagasi.”

Hiljem, kui Donald oli reisiv ülevaataja, tuli talle see kogemus kasuks ning ta sai seeläbi julgustada teisi kuulutajaid kõrvalistes paikades. Tema töö Hakhas kandis samuti vilja. Selles linnas on nüüd jõudsalt kasvav kogudus ning seal toimuvad korrapäraselt kokkutulekud ja konvendid. Kahest Hakhas koosolekutel käinud kuulutajast, Johnson Lal Vungist ja Daniel Sang Khast, said agarad eripioneerid, kes aitasid levitada head sõnumit suures osas Tšini osariigis.

Tšini osariik asub 900 kuni 1800 meetri kõrgusel merepinnast, mõned mäetipud küündivad 3000 meetrini. Mäed on kaetud tiheda metsaga, kus kasvavad kõrged tiikpuud, suursugused okaspuud, värviküllased rododendronid ja uhked orhideed. Maastik on metsik ja majesteetlik ning seda on raske läbida. Selle piirkonna linnade vahel looklevad porised teed, kus on vihmaperioodil peaaegu  võimatu liigelda, lisaks lõikavad teid läbi sagedased maalihked. Enamikusse eraldi asuvatesse küladesse on võimalik minna vaid jalgsi. Sellised takistused ei ole aga tagasi hoidnud Jehoova teenijaid, kes on otsustanud jõuda hea sõnumiga võimalikult paljude inimesteni.

Aye Aye Thit, kes tegi koos mehega Tšini osariigis ringkonnatööd, jutustab: „Kuna kasvasin üles tasasel Irrawaddy deltaalal, avaldasid imekaunid Tšini mäed mulle muljet. Roninud suure innuga esimese mäe tippu, olin hingetu. Läinud üles veel paarist mäest, olin nii väsinud, et arvasin, et annan otsad. Aja jooksul aga õppisin, kuidas mäest üles ronida: selleks tuleb võtta aega ja arvestada oma jõuvarudega. Peagi suutsin käia umbes kolmkümmend kilomeetrit päevas retkedel, mis kestsid kuus või enam päeva.”

Läbi aastate on vennad Tšini osariigis kasutanud eri transpordivahendeid, sealhulgas muulasid, hobuseid ja jalgrattaid. Alles hiljaaegu on võetud kasutusele mootorrattad, reisijate veoks mõeldud veoautod ja neljarattaveoga sõidukid. Ent peamiselt on tulnud kõndida jalgsi. Näiteks selleks et jõuda Matupi ümberkaudsetesse küladesse, rühkisid eripioneerid Kyaw Win ja David Zama lugematuid kilomeetreid mäest üles-alla. Matupi kogudusel kulus selleks, et võtta osa konventidest 270 kilomeetri kaugusel Hakhas, kuus kuni kaheksa päeva minekuks ja sama palju päevi tagasitulekuks. Teel olles laulsid nad kuningriigilaule, mis kaikusid vastu maalilistelt mäenõlvadelt.

Nendel kurnavatel retkedel tuli vendadel ja õdedel pista rinda nii karmi mäestikukliima kui ka  sääseparvede ja igasugu putukate-mutukatega, seda eriti vihmaperioodil. „Kord läbi metsa kõndides märkasin äkki, kuidas kaanid mu jalgu mööda üles roomavad,” räägib ringkonnaülevaataja Myint Lwin. „Tõmbasin need jalgade küljest ära, kuid kaks kaani ronis asemele. Hüppasin ühele mahalangenud puule, kaaniparv aga asus mööda puuronti üles ronima. Kabuhirmus tormasin metsast välja. Kui lõpuks tee peale jõudsin, nägin, et olin üleni kaane täis.”

Ent Tšini osariigis ringi reisivatele inimestele ei ole kaanid sugugi kõige suuremaks probleemiks. Birmas elavad ka metssead, karud, leopardid, tiigrid. Vastavalt mõnele allikale elab seal ka rohkem erinevaid mürkmadusid kui üheski teises riigis maailmas. Kui piirkonnaülevaataja Gumja Naw  koos naise Nan Luga seal kandis ühest kogudusest teise kõndis, tegid nad oma ööbimiskoha ümber lõkketuledest ringi, et metsloomad ligi ei tikuks.

Need väsimatud evangeeliumikuulutajad jätsid maha kestva pärandi. „Nad teenisid Jehoovat kogu jõust,” sõnab Maurice Raj. „Isegi siis, kui nad Tšini osariigist olid lahkunud, olid nad valmis siia naasma. Nende töö ja vaev tõi au Jehoovale!” Kuigi tänapäeval on Tšini osariik üks hõredamalt asustatud paikkondi riigis, on seal seitse kogudust ja mitu eraldiasuvat gruppi.

1966. aastal saabus mitu eripioneeri Myitkyinasse, väiksesse maalilisse linna, mis asub Irrawaddy jõe käänakus Katšini osariigis Hiina lähedal.  Kuus aastat varem olid Robert ja Baby Richards siin põgusalt kuulutanud ja seejärel teada andnud: „Myitkyinas pole ühtki „lammast”.” Uued pioneerid aga leidsid inimesi, kes janunesid tõe järele.

Üks selline oli 19-aastane baptistist noormees Mya Maung, kes palvetas Jumala poole, et too aitaks tal Piiblist aru saada. Ta jutustab: „Kui üks pioneer mu töökohal mulle piibliuurimist pakkus, hüppasin rõõmust lakke. Tundsin, et see on vastus mu palvetele. Uurisime koos noorema venna San Ayega kaks korda nädalas ja tegime kiireid edusamme.

Tões aitas meil edeneda meie oivaline piibliõpetaja Wilson Thein. Selle asemel et lihtsalt rääkida, mida teha, õpetas ta seda meile praktiliselt. Kuna ta lasi meil olukordi läbi mängida ja teha näidisesitlusi, õppisime kasutama tõhusalt Piiblit, julgelt kuulutama, tulema toime vastupanuga ning valmistama ette ja esitama kõnesid koguduses. Wilson Thein kuulas, kuidas me igat kõnet harjutasime, ja andis soovitusi, mida võiks paremini teha. Tema lahked nõuanded innustasid meid püüdlema vaimsete eesmärkide poole.

1968. aastal hakkasime San Ayega pioneerideks. Koos meiega oli Myitkyinas kokku kaheksa pioneeri. Esimesteks piibliõpilasteks olid meil meie ema ja seitse õde-venda, kes kõik hiljem tunnistajateks said. Andsime tunnistust ka Myitkyina—Mandalay raudtee äärsetes linnades ja külades. Kuulutustööretked kestsid üks kuni kolm päeva. Seemned, mida külvasime, kandsid hiljem vilja. Tänapäeval on raudteelinnades Namtis, Hopinis, Mohnyinis ja Katharis õitsvad kogudused.”

 Myitkyinas äriterritooriumil kuulutades kohtas San Aye katšini baptisti Phum Rami, kes töötas riigiametis. Phum Ram võttis õhinal tõe vastu ja kolis väiksesse linna Putaosse Himaalaja jalamil. Seal kuulutas ta paljudele sugulastele ja üsna pea käis koosolekutel 25 inimest. Phum Ram, kes teenis pioneerina, aitas oma naisel ja seitsmel lapsel ning paljudel sugulastel tunnistajaks saada. Ta teenib praegu Myitkyinas pioneeri ja kogudusevanemana.

Kuna Katšini osariigis tuli kiiresti juurde palju uusi kuulutajaid, otsustas harubüroo 1969. aastal korraldada rahvusvahelise kokkutuleku „Rahu maa peal” tavapärase konvendipaiga Yangoni asemel Myitkyinas. Et delegaadid saaksid sõita Yangonist 1100 kilomeetrit põhja pool asuvasse Myitkyinasse, palus harubüroo Birma Raudteel eraldada neile kuus reisivagunit. See oli väga ebatavaline palve, kuna Katšini osariigis tegutsesid aktiivselt mässulised ja kõigil, kes osariiki sisenesid või sealt väljusid, hoiti hoolsalt silma peal. Vendade üllatuseks aga rahuldasid raudteevõimud lahkesti nende palve.

Päeval, mil konvendirong pidi Myitkyinasse saabuma, läks Maurice Raj koos teiste tunnistajatega raudteejaama delegaatidele vastu. Maurice vestab: „Kui me seal ootasime, kiirustas meie juurde jaamaülem ja andis teada äsja saabunud telegrammist. Seal öeldi, et kuus vagunit, kus olid meie delegaadid,  on lahti haagitud ja jäetud seisma Mandalay ja Myitkyina vahele. Ilmselt ei suutnud rong lisavaguneid mäest üles vedada.

Mida küll teha? Kaalusime, kas peaksime konvendi edasi lükkama. See aga oleks tähendanud, et meil tuleb uued load taotleda, ja sellele oleks kulunud nädalaid. Samal ajal kui meie tulihingeliselt Jehoovalt juhatust anusime, saabus rong jaama. Me ei suutnud oma silmi uskuda — kõigis kuues vagunis olid meie vennad ja õed! Nad naeratasid ja lehvitasid meile. Kui uurisime, mis oli juhtunud, selgitasid nad: „Kuus vagunit tõesti haagiti lahti, kuid need polnud meie vagunid”.”

Myitkyina konvent läks hästi korda. Seal anti välja kolm uut väljaannet birma keeles ja viis inglise  keeles. Pärast misjonäride lahkumist riigist kolm aastat varem saadi Birmas vaimset toitu kasinalt. Nüüd aga oli saabunud taas külluseaeg!

Neli kuud pärast Myitkyina konventi sai harubüroo kirja postiametnikult Ba Yeelt Hkamtist. See jõeäärne linn laiub kõrgete mägede all riigi loodeosas Birma-India piiri lähistel. Hkamti ja selle ümbrus on koduks naga rahvale, mis koosneb paljudest eri hõimudest. Varasemal ajal olid nagad kardetud peadekütid. Kirjas palus Ba Yee, endine seitsmenda päeva adventist, et Jehoova tunnistajad teda külastaksid. Harubüroo saatis sinna viivitamatult kaks eripioneerist venda Aung Naingi ja Win Pe.

Win Pe meenutab: „Hkamti lennuväljal saime ehmatuse osaliseks, kui meid võtsid vastu metsikud naga sõdalased, kelle ainsaks riietuseks oli niudevöö. Siis aga tõttas meie juurde Ba Yee ja viis meid aega viitmata huviliste poole. Peagi uurisime Piiblit viie inimesega.

Sealsed võimud pidasid meid aga ekslikult baptisti pastoriteks, kellel teati olevat sidemeid kohalike mässulistega. Kuigi kinnitasime neile, et oleme poliitiliselt erapooletud, käskisid nad meil vähem kui kuu aja pärast sealt lahkuda.”

Kolm aastat hiljem, kui Hkamtis olid võimul uued ametnikud, jätkas seal eelmiste pioneeride alustatud tööd 18-aastane pioneerist vend Biak Mawia. Varsti jäi Ba Yee pensionile ja hakkas pioneeriks.  Saabus veel teisigi pioneere. See innukas grupp pani varsti aluse Hkamti kogudusele ja mitmele väiksemale grupile lähedalasuvates külades. Biak Mawia meenutab: „Naga vendadel ja õdedel ei olnud kooliharidust ja nad olid kirjaoskamatud. Kuid nad armastasid Jumala Sõna ja olid tublid kuulutajad, kes kasutasid oskuslikult meie väljaannete pilte. Nad õppisid ka pähe palju kirjakohti ja kuningriigilaule.”

Tänapäeval toimuvad Hkamtis korrapäraselt piirkonnakonvendid, kuhu saabub delegaate isegi nii kaugelt lõunast nagu Homalini linnast, mis asub 15-tunnise paadiretke kaugusel.

Samal ajal laienes töö ka riigi idaosa mägismaale, mis külgneb Hiina, Laose ja Taiga ning on Kuldse Kolmnurga südameks. See on imekaunis piirkond lainjate küngaste ja viljakate orgudega, mille ilu varjutavad oopiumi kasvatamine, relvastatud ülestõusud ja teised ebaseaduslikud tegevused. Pioneerid, kes alustasid selles rahutus piirkonnas kuulutustööd, pidid seda tegema ettevaatlikult (Matt. 10:16). Kuid üks grupp inimesi avaldas nende tööle lakkamatut vastupanu — selleks oli ristiusu vaimulikkond!

Kui pioneerid Robin Zauja ja David Abraham saabusid Lashiosse, siginat-saginat täis linna Šani osariigis, kuulutas kohalik vaimulikkond nad viivitamatult mässulisteks. Robin rääkis: „Meid vahistati ja heideti vangikongi. Näitasime politseinikele oma dokumente. Varsti ilmus kohale sõjaväeülem. Ta ütles: „Tere, härra Zauja! Ma näen, et Jehoova tunnistajad on tulnud Lashiosse.” Sõjaväeülem, kes oli minu vana koolikaaslane, käskis meid otsekohe vabaks lasta.”

Vennad asusid kuulutustööd tegema. Peagi oli selles linnas suur kogudus ning sinna ehitati kuningriigisaal. Kaks aastat hiljem kutsuti Robin ja David linnavalitsuse hoonesse, kuhu oli kogunenud enam kui 70 sõjaväeohvitseri, hõimupealikku ja vaimulikku. „Vaimulikud süüdistasid meid vihaselt selles, et sunnime inimesi loobuma oma usutraditsioonidest,” meenutas Robin. „Kui koosoleku juhataja palus meil süüdistustele vastata, küsisin, kas võin seda teha Piibli abil. Ta nõustus. Tegin mõttes lühikese palve ja selgitasin siis, mida  Piibel räägib valede usutraditsioonide, sõjaväeteenistuse ja rahvuslike tseremooniate kohta. Kui ma lõpetasin, tõusis juhataja püsti ja ütles, et Birma seadused annavad kõigile religioonidele õiguse vabalt oma Jumalat teenida. Vaimulike suureks pettumuseks lubati meil minna ja kuulutustööd edasi teha.”

Hiljem põletas vihane baptistide jõuk Mongpaw’s, väikses külas Hiina piiri lähistel, maani maha kuningriigisaali. Kui oli ilmne, et nende tegu ei heiduta kohalikke tunnistajaid, põletas seesama jõuk maha ühe eripioneeri kodu ning hakkas vendi ja õdesid nende kodudes türanniseerima. Vennad pöördusid kohaliku võimuesindaja poole, kuid too toetas baptiste. Viimaks sekkus asjasse kõrgem võimuesindaja ning andis vendadele loa ehitada uus kuningriigisaal, seda aga mitte vanasse kohta küla servas, vaid otse selle südamesse!

Kaugemal lõuna pool eraldi asuvas mägikülas Leikthos Kareni osariigis, mis piirneb Kuldse Kolmnurgaga, osutas katoliku kirik ägedat vastupanu Gregory Sarilole. „Külapreester käskis oma koguduse liikmetel mu köögiviljaaia maatasa teha,” räägib Gregory. „Seejärel tõid nad mulle toitu, kuid sõber hoiatas mind, et see on mürgitatud. Kord küsis üks preestri käsilane, mis teed mööda ma kavatsen homme liikuda. Otsustasin sel päeval teist teed minna ja nurjasin sellega nende püüded mind varitseda ja maha lüüa. Kui rääkisin võimudele preestri katsetest mult elu võtta, andsid nood preestrile ja ta jüngritele kõva käsu mind rahule jätta. Jehoova kaitses mind nende eest, kes kippusid mu hinge kallale (Laul 35:4).”

Läbi aastate on Birma vennad ja õed pidanud veel ühel märkimisväärsel viisil oma laitmatust tõendama. Etnilised sõjad ja poliitilised rahutused on sageli proovile pannud nende kristliku erapooletuse (Joh. 18:36).

Lõuna pool asuvas Thanbyuzayati linnas, mis on teise maailmasõja aegse kurikuulsa Birma-Tai „surmaraudtee” läänepoolne lõppjaam, sattus eripioneer Hla Aung separatistlike mässuliste ja valitsusvägede konfliktipiirkonda. „Sõdurid korraldasid  öösiti küladesse ründeretki, et koguda mehi ja sundida neid relva ähvardusel sõjaväe heaks pakikandjad olema,” räägib ta. „Paljusid neist ei nähtud enam kunagi. Ühel õhtul ründasid sõdurid meie küla. Ajasime parajasti Donald Dewariga minu kodus juttu. Mu naine jõudis meid hoiatada, nii et saime metsa põgeneda. Pääsesime üle noatera. Hiljem ehitasin oma koju salajase peidupaiga, kuhu saaksin rünnaku korral kiiresti varjuda.”

Kui eripioneer Rajan Pandit saabus Thanbyuzayatist lõuna pool asuvasse Dawei linna, alustas ta peagi mitu piibliuurimist lähedal paiknevas külas, mis oli mässuliste tugipunktiks. „Kui ma külast naasin, võtsid sõdurid mu kinni ja andsid mulle peksa. Nad süüdistasid mind, et olen mässulistega mestis,” jutustab Rajan. „Saanud teada, et olen Jehoova tunnistaja, nõudsid nad mu käest aru, kuidas ma Daweisse tulin. Näitasin neile lennukipiletit, mille olin suveniirina alles hoidnud. See tõendas, et olin tulnud lennukiga — transpordivahendiga, mida mässulised ilmaski ei kasutanud. Nad lõpetasid mu kolkimise ja lasid mu varsti lahti. Kuid sõdurid küsitlesid ka üht mu piibliõpilast, kes kinnitas, et olime üksnes Piiblit uurinud. Pärast seda jätsid nad mu rahule ja mõnele neist hakkasin ma isegi korrapäraselt ajakirju viima.”

Juhtus ka seda, et linnaametnikud avaldasid vendadele survet teha oma erapooletuse suhtes kompromissi, nõudes, et nad läheksid valima või osaleksid rahvuslikel tseremooniatel. Näiteks jõeäärses Zaluni linnas, mis asub umbes 130 kilomeetrit Yangonist põhja pool, käisid ametnikud kohalikele tunnistajatele peale, et nad läheksid valima. Vennad  aga jäid endale kindlaks. Nad tsiteerisid Piiblit, näidates, et peavad seda autoriteediks (Joh. 6:15). Ametnikud pöördusid kõrgemate võimude poole. Ent nood tundsid Jehoova tunnistajaid hästi ja teadsid, et me ei sekku poliitikasse. Vendadele öeldi, et nad ei pea valimas käima.

Kui Khampatis, Birma-India piiril asuvas linnas, keeldus 23 Jehoova tunnistajate last lipu ees kummardamast, heitis kohalik direktriss nad koolist välja. Seejärel kutsus ta kaks kogudusevanemat suure hulga ametnike ette, kelle seas olid ka linnakohtunik ja sõjaväeülem. „Kui selgitasime Piibli põhjal oma seisukohti, oli tunda mõningate ametnike vihameelsust meie vastu,” sõnab kogudusevanem Paul Khai Khan Thang. „Näitasime neile valitsuse määrust, kus oli kirjas, et Jehoova tunnistajatel lubatakse „seista liputseremoonia ajal vaikselt ja lugupidavalt püsti”. Ametnikud olid rabatud. Kuid kui nad asja üle järele mõtlesid, käskis sõjaväeülem direktrissil lapsed kooli tagasi võtta. Direktriss jagas õpetajatele koopia sellest määrusest.”

Tänapäeval on Birma kõrged ametnikud hästi kursis sellega, et Jehoova tunnistajad on poliitiliselt erapooletud. Tänu sellele, et Jehoova teenijad on jäänud Piibli põhimõtetele kindlaks, on nad andnud head tunnistust, nagu Jeesus ette ennustas (Luuka 21:13).

Kogu Birma rahutu lähiajaloo vältel on paljud selle alamad teeninud sõjaväes või osalenud mässuliste liikumistes. Nii nagu 1. sajandi Rooma ohvitser Korneelius, on mõned neist austanud ja kartnud  Jumalat (Ap. t. 10:2). Õppinud tõde tundma, on nad näinud kõvasti vaeva, et oma elu Jehoova õiglaste mõõdupuudega kooskõlla viia.

Üks selline mees on Hlawn Mang, endine mereväe nooremohvitser, kes õppis tõde tundma siis, kui ta teenis Mawlamyine’is. „Tahtsin kohe kuulutama hakata,” jutustab ta. „Kuid just siis, kui plaanisin erru jääda, sain teada, et mulle tahetakse pakkuda ametikõrgendust ning stipendiumi, et õppida ühe jõuka lääneriigi koolis. Mina aga olin võtnud nõuks teha Jumala tööd. Oma ülemuste üllatuseks andsin sisse lahkumisavalduse ja hakkasin Jehoovat teenima. Praegugi, ligi 30 aastat hiljem, olen veendunud, et tegin õige valiku. Mis küll võiks olla parem sellest, et saan teenida tõelist Jumalat!”

La Bang Gam oli paranemas sõjaväehaiglas, kui Robin Zauja näitas talle raamatut „Kaotatud paradiisist taastatud paradiisi”. f Meest paelus raamat nii väga, et ta küsis, kas ta võib selle endale saada. Kuid see oli Robinil ainus eksemplar ja ta sai seda vaid üheks õhtuks laenata. Järgmisel päeval, kui Robin tagasi läks, hõikas La Bang Gam rõõmsalt: „Siin on su raamat. Mul on nüüd oma raamat!” Ta oli terve öö üleval istunud ja 250-leheküljelise raamatu mitmesse vihikusse ümber kirjutanud. Peagi pärast seda jäi La Bang Gam erru ja kasutas seda raamatut, et aidata ka paljudel teistel tõde õppida.

Mägises Šani osariigis oli Sa Than Htun Aung Birma armees kapten, Aik Lin aga Ühinenud Wa Armees sõjaväeülem. Vastasleerides pidasid nad maha mitu ägedat džunglilahingut. Kui kaks  armeed viimaks relvarahu sõlmisid, jäid mõlemad mehed Šani osariiki elama. Hiljem õppis kumbki tõde tundma, lahkus sõjaväest ja lasi end ristida. Need kaks varasemat vaenlast kohtusid ringkonnakokkutulekul ja embasid üksteist südamlikult kristlike vendadena. Nad olid saanud priiks vihkamise ahelatest ja nüüd ühendas neid tänu Jumala Sõna vabastavale mõjule armastuse side (Joh. 8:32; 13:35).

Aastatel 1965—1976 kasvas tunnistajate arv Birmas enam kui 300 protsenti. Enamik uutest kuulutajatest oli varem kuulunud mõnda ristiusukirikusse. Ent vennad teadsid, et Jumala „tahe on, et igasugused inimesed pääseksid ja õpiksid tõde täpselt tundma” (1. Tim. 2:4). Seepärast hoogustasid vennad ja õed alates 1970-ndate keskpaigast oma tegevust, et jõuda Birmas ka paljude teiste usklikeni, nende hulgas budistide, hindude ja animistideni.

Kuulutajad kohtasid aga mitmeid takistusi. Budistid ei usu isikulist jumalat ega Loojat, hindud kummardavad miljoneid jumalaid ja Birma animistid austavad võimsaid vaimolendeid nat’e. Need religioonid on läbi põimunud ebausu, ennustamise ja spiritismiga. Ja kuigi paljude meelest on Piibel püha raamat, teatakse üldjuhul selle tegelastest, ajaloost, kultuurist ja sisust vähe või üldse mitte midagi.

Vennad aga olid kindlad, et Jumala Sõna võimsad tõed võivad puudutada iga inimese südant (Heebr. 4:12). Neil tuli lihtsalt toetuda Jumala vaimule ja kasutada „õpetamiskunsti”: arutlevat vestluslaadi, mis paeluks inimesi ja ajendaks neid elus muudatusi tegema (2. Tim. 4:2).

Vaadelgem, millist arutluskäiku on kauaaegne eripioneer Rosaline budistidega vesteldes kasutanud. Ta selgitab: „Kui budistidele õpetada, et on olemas Looja, küsivad nad sageli, kes siis lõi Looja. Budistide arvates on loomad uuesti kehastunud inimesed, niisiis kasutan näitena tihtilugu nende lemmikloomi.

 „Kas su lemmikloom teab, et tal on omanik?” küsin ma.

„Muidugi teab.”

„Aga kas ta teab, mis tööd omanik teeb, on ta abielus või mis taustaga ta on?”

„Ei.”

„Kuna inimesed erinevad Jumalast, kes on Vaim, siis kas oleks mõistlik oodata, et saame aru kõigest, mis puudutab Jumala olemasolu või algupära?”

„Ei ole.””

Selline arutluskäik on pannud paljusid budiste kaaluma teisigi tõendeid Jumala olemasolu kohta. Kui loogilist arutluskäiku täiendab siiras kristlik armastus, avaldab see inimese südamele tugevat mõju. Endine budist Ohn Thwin märgib:  „Kui võrdlesin nirvaana seisundit Piibli tõotusega maapealsest paradiisist, köitis paradiis mind rohkem. Kuid kuna ma uskusin, et tõe juurde viib palju teid, ei näinud ma mingit vajadust õpitu järgi tegutseda. Siis aga hakkasin käima Jehoova tunnistajate koosolekutel. Armastus, mida vennad ja õed minu vastu osutasid, oli „magus kui melassisiirup”, seda väljendit kasutatakse Birmas mõne eriti meeldiva kogemuse kohta. See armastus pani mind tegema seda, mida teadsin õige olevat.”

Loomulikult läheb teiste usuliste vaadetega inimeste aitamisel vaja taktitunnet ja kannatlikkust. Kumar Chakarabani oli 10-aastane, kui ta hindust isa lubas peetellasel Jimmy Xavieril teda lugema õpetada. „Isa andis talle karmi käsu õpetada mulle üksnes lugemist, mitte usku,” sõnab Kumar. „Jimmy mainis, et „Minu piiblilugude raamat” on suurepärane abivahend laste lugemaõpetamisel. Pärast minu õpetamist võttis Jimmy alati aega, et rääkida isaga, ja näitas nii üles siirast huvi. Kui isa hakkas usu kohta küsimusi esitama, sõnas Jimmy taktitundeliselt: „Piiblist võib leida neile küsimustele vastused. Vaatame neid õige koos.” Aja jooksul võttis tõe vastu mu isa ja lisaks temale veel 63 inimest meie perest.”

1980-ndate keskpaigaks oli Birma poliitiline olukord väga ebastabiilseks muutunud. Viimaks,  1988. aastal, tulid kümned tuhanded inimesed tänavatele valitsuse vastu protestima. Nende protestid suruti aga kiiresti maha ja valdavas osas riigis kuulutati välja sõjaseisukord.

„Võimud kehtestasid range liikumiskeelu, samuti oli keelatud koguneda enam kui viiel inimesel,” meenutab peetellane Kyaw Win. „Arutasime, kas peaksime eelseisvad piirkonnakonvendid ära jätma. Kuid lootsime Jehoovale ning pöördusime Yangoni piirkonna sõjaväeülema poole, et küsida luba korraldada konvent, millest võtaks osa 1000 inimest. Kaks päeva hiljem antigi meile selleks luba! Kui näitasime seda luba võimukandjatele teistes paikades, lubasid ka nemad meil nende piirkondades konvente korraldada. Tänu Jehoova abile õnnestusid konvendid hästi.”

Pärast 1988. aasta mässu halvenes Birma majanduslik olukord pidevalt. Sellest hoolimata näitasid vennad ja õed vankumatut usku Jumalasse ja panid alati kuningriigi oma elus esikohale (Matt. 6:33).

Toome näiteks Cin Khan Dali, kes elas perega kõrvalises külakeses Sagaingi piirkonnas. „Tahtsime minna piirkonnakonvendile Tahanisse, mis tähendas kahepäevast retke paadi ja veoautoga,” räägib ta. „Kuid keegi polnud nõus meie äraolekul me kanade eest hoolitsema. Usaldasime Jehoovat ja läksime siiski konvendile. Jõudnud tagasi koju, avastasime, et oleme jäänud ilma 19 kanast, mis oli suur majanduslik põnts. Kuid aasta pärast oli meie tilluke kanakari kasvanud enam kui 60-pealiseks. Ja kui tol aastal kaotas enamik külaelanikke oma kanad haiguse tõttu, ei surnud ükski meie kana.”

 Veel üks abielupaar, kes hoidis tähelepanu keskmes vaimseid asju, oli Aung Tin Nyunt koos naise Nyein Myaga. Nad elasid koos oma üheksa lapsega Yangonist umbes 60 kilomeetrit loodes väikses Kyonsha külas. Aung Tin Nyunt pajatab: „Meie pere peamiseks toiduks olid vaid riisikört ja köögiviljad. Meil polnud raha ega ka midagi müügiks. Meid see aga ei heidutanud. Ütlesin perele: „Jeesusel polnud kohta, kuhu oma pead panna. Isegi kui ma peaksin elama puu all või ähvardaks mind näljasurm, teeniksin ikka ustavalt Jumalat.”

Ühel päeval saabus hetk, kui meil polnud ivagi hamba alla panna. Naine ja lapsed vaatasid mulle murelikult otsa. Kinnitasin neid: „Ärge muretsege! Küll Jumal aitab meid.” Käisin hommikupoolikul kuulutamas ja pärast läksime poegadega kala püüdma. Kuid me saime kalu ainult üheks söögikorraks. Jätsime kalapüügikorvid vesiroosikobarate lähedusse. Ütlesin poistele, et tuleme pärast koosolekut sealt läbi. Too pärastlõuna oli väga tuuline. Kui naasime, märkasime, et kalad on tuule eest vesirooside alla varju pugenud. Püüdsime korvidega palju kalu, mis me maha müüsime. Saadud raha eest ostsime süüa terveks nädalaks.”

Jehoova teenijad Birmas on ikka ja jälle kogenud, kui tõene on Jumala südantsoojendav lubadus „Kindlasti ei jäta ma sind maha ega hülga sind mingil juhul”. Niisiis ütlevad nad varmalt: „Jehoova on mu abimees, mul pole midagi karta. Mida võib inimene mulle teha?” (Heebr. 13:5, 6).

Alates 1956. aastast on birmalased saanud regulaarselt lugeda omakeelset „Vahitorni”. Hoolimata etnilistest sõdadest, rahvarahutustest ja majanduslangusest pole jäänud ilmumata mitte ükski ajakirjanumber. Kuidas on seda ajakirja välja antud?

Pikki aastaid saatis harubüroo mitu ühe birmakeelse „Vahitorni” käsitsi trükitud eksemplari riiklikule tsensuuriametile. Kui ajakiri tsensuuri läbis, taotles harubüroo luba trükipaberi ostuks. Pärast paberi hankimist viis keegi vend paberi ja ajakirjateksti mõnda kommertstrükikotta, kus iga leht — täht tähe haaval — käsitsi birma trükikirja seati. Keegi vend kontrollis teksti uuesti üle ja seejärel trükiti ajakiri logiseval trükimasinal. Ajakirjaeksemplarid saadeti taas tsensuuriametile, kes andis ajakirja väljaandmiseks numbrilise tõendi. Arusaadavalt võttis nii vaevanõudev protseduur palju nädalaid aega. Ka paber ja trükikvaliteet olid kehvad.

1989. aastal võeti harubüroos kasutusele uus kirjastussüsteem, mis ajakirjade trükiprotsessi täielikult muutis. Mitmekeelne elektrooniline fotoladumissüsteem (MEPS), mis töötati välja peakontoris, võimaldas arvutite, tarkvara ja fotoladumismasinate abil anda välja kirjandust 186 keeles, muu hulgas birma keeles. g

„Jehoova tunnistajad olid esimesed, kes hakkasid Birmas arvutite abil trükiseid küljendama ja välja  andma,” sõnab vend Mya Maung, kes varem töötas harubüroos. „MEPS-i programm, mis kasutas meie harubüroos kujundatud imekauneid birma tähti, vallandas kohalikes trükikodades uuenduslaine. Inimestele ei mahtunud pähe, kuidas meil küll õnnestus nii kenasid tähti teha.” MEPS võimaldas kõrgtrüki asemel kasutada ofsettrükkimist, mis oli selles vallas suur edasiminek. Lisaks sai MEPS-i abil trükkida kõrgkvaliteetseid pilte, mis muutsid „Vahitorni” ilme veelgi pilkuköitvamaks.

1991. aastal kiitis Birma valitsus heaks ajakirja „Ärgake!” väljaandmise. Vennad olid ülirõõmsad! Samamoodi reageerisid lugejad. Teabeministeeriumi kõrge ametnik väljendas seda, mida paljud tundsid: „„Ärgake!” erineb teistest usuajakirjadest. Selle ajakirja väljenduslaad on lihtne ja teemadering lai. Mulle meeldib see väga.”

Viimase 20 aasta jooksul on igas kuus ilmuvate birmakeelsete ajakirjade trükiarv kasvanud 15000 eksemplarilt enam kui 141000 eksemplarini, mis tähendab 900-protsendist kasvu. „Vahitorn” ja „Ärgake!” on nüüd Yangoni tänavapildis tavaline nähtus ja inimestele kõikjal riigis meeldib neid lugeda.

Pärast 1988. aasta rahutusi kutsusid sõjaväevõimud ühiskondlikke ja religioosseid organisatsioone Birmas end ametlikult registreerima. Harubüroo tegi seda muidugi meelsasti. Kaks aastat hiljem,  5. jaanuaril 1990, registreeriski valitsus Jehoova tunnistajate (Vahitorni) ühingu Birmas.

Selleks ajaks oli harubüroo kolinud 39. tänavalt kahekorruselisse majja poole aakri suurusele maalapile Inya teel, mis asus rikaste rajoonis linna keskusest põhja pool. Uus hoone oli aga juba kitsaks jäänud. Viv Mouritz, kes külastas sel ajal Birmat vööndiülevaatajana, meenutab: „Kõigil 25 peetellasel olid kehvad töötingimused. Köögis polnud korralikku pliiti: õel tuli valmistada sööki väiksel elektripliidil. Pesulas polnud pesumasinat: õde pesi riideid põrandas olevas süvendis. Vennad küll tahtsid osta pesumasina ja suurema pliidi, kuid neid lihtsalt polnud võimalik riiki sisse tuua.”

Vennad ja õed vajasid hädasti avaramaid ruume. Niisiis kiitis juhtiv kogu heaks plaani olemasolev kahekorruseline hoone lammutada ja ehitada asemele uus, neljakorruseline elu- ja büroohoone.  Enne aga, kui töödega võis algust teha, tuli ületada mäekõrgused takistused. Esiteks oli vaja saada kuue eri ametniku nõusolek. Teiseks ei olnud võimalik kasutada kohalike ehitusfirmade teenuseid, kuna neil puudus teraskonstruktsioonide ehitamise kogemus. Kolmandaks ei saanud tunnistajatest vabatahtlikud ehitajad mujalt maadest riiki siseneda. Neljandaks polnud võimalik ehitusmaterjale kohapealt osta ega neid sisse tuua. Pole vist vaja öeldagi, et projekt näis olevat hukule määratud. Vennad aga usaldasid Jehoovat ja olid kindlad, et kui see on tema tahe, saab harubüroo uue hoone. (Laul 127:1.)

Kyaw Win harubüroo juriidilisest osakonnast räägib, mis juhtus edasi: „Aega läks, aga lõpuks olime saanud ehitusloa taotlusele kinnituse viielt ametnikult kuuest, sealhulgas usuasjade ministeeriumi esindajalt. Siis aga väitis Yangoni linnaarenduskomisjon, et neljakorruseline hoone oleks liiga kõrge, ja lükkas meie taotluse tagasi. Kui taotluse teist korda esitasime, ei rahuldatud seda taas. Harubüroo komitee julgustas mind taotlust uuesti sisse andma. Palvetasin kogu südamest Jehoova poole ja esitasin avalduse kolmandat korda. Seekord kiideti see heaks!

Järgmisena läksime immigratsiooniministeeriumisse. Sealsed ametnikud ütlesid, et välismaalastele antakse üksnes nädalane turismiviisa. Kui me aga selgitasime, et meie välismaalastest vabatahtlikud ehitajad õpetaksid kohalikke tegema keerulisi ehitustöid, andsid nad neile viisad pooleks aastaks.

 Seejärel läksime kaubandusministeeriumisse, kus meile öeldi, et igasugune import on peatatud. Ent kui ütlesime ametnikele, mis projektiga on tegu, andsid nad meile loa tuua riiki sisse enam kui ühe miljoni Ameerika dollari väärtuses ehitusmaterjale. Kas tuli maksta ka impordimaksu? Käisime rahandusministeeriumis ja seal lubati meil importida ehitusmaterjale maksuvabalt. Nii nendel kui ka paljudel muudel kordadel kogesime, kui tõesed on Jumala sõnad „Ei väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Jehoova” (Sak. 4:6).”

Aastal 1997 kogunesid ehitusplatsile vabatahtlikud. Enamiku vajaminevatest materjalidest annetasid Austraalia vennad, ülejäänu aga Malaisia, Singapuri ja Tai vennad. Ehituse üks ülevaataja Bruce Pickering meenutab: „Rühm Austraalia vendi tegi kõik teraskonstruktsioonid Austraalias valmis ja reisis siis Birmasse, kus nad need tükk tüki haaval kokku panid. Kõik klappis omavahel ideaalselt.” Lisaks tuli vabatahtlikke Ameerika Ühendriikidest, Fidžilt, Kreekast, Saksamaalt, Suurbritanniast ja Uus-Meremaalt.

 Esimest korda 30 aasta jooksul võisid kohalikud kuulutajad võõramaalastest vendade ja õdedega jälle suhelda. „Olime nii põnevil. See oli nagu unenägu,” räägib Donald Dewar. „Teistest maadest pärit vendade ja õdede vaimsus, armastus ja ennastohverdav vaim oli meile tohutuks julgustuseks.” Teine vend lisab: „Saime ka väärtuslikku ehitusalast väljaõpet. Kuulutajad, kes olid harjunud üksnes küünlavalgusega, õppisid nüüd paigaldama kaableid elektrivalgustitele. Teised, kes olid kasutanud vaid lehvikuid, õppisid monteerima ventilatsiooniseadmeid. Õppisime isegi elektrilisi tööriistu kasutama.”

Välismaalastest vabatahtlike südant puudutas omakorda Birma vendade-õdede usk ja armastus.  „Vennad olid vaesed, kuid neil oli suur süda,” sõnab Bruce Pickering. „Paljud neist kutsusid meid endale külla ja pakkusid meile toitu, millest nende perele oleks jätkunud mitmeks päeva süüa. Nendega koosolemine tuletas meile meelde, mis on elus tõeliselt oluline: pere, suhted Jehoovaga, meie vennaskond ja Jumala õnnistus.”

Uus hoone pühitseti 22. jaanuaril 2000 Rahvusteatris selleks korraldatud erilisel kokkutulekul. Kohalikke vendi rõõmustas juhtiva kogu liikme John Barri pühitsemiskõne.

Kui uus harubüroo oli peaaegu valmis, hakkasid vennad pöörama tähelepanu veel millelegi, mida oli hädasti vaja — selleks olid kuningriigisaalid. 1999. aastal saabusid Nobuhiko ja Aya Koyama Jaapanist. Nobuhiko aitas harubüroos panna aluse kuningriigisaalide ehitusosakonnale. Ta sõnab: „Alustasime vendadega sellest, et käisime kõikjal riigis vaatamas koguduste koosolekupaiku. Meil tuli reisida bussi, lennuki, mootorratta, jalgratta ja paadiga ning kõndida jalgsi. Sageli oli meil reisimiseks vaja valitsuse eriluba, kuna paljudesse paikadesse oli välismaalastel keelatud minna. Kui olime teinud kindlaks, kuhu on vaja uusi saale, kiitis juhtiv kogu lahkelt heaks nende ehitamise piiratud võimalustega maadele mõeldud programmi raames.

Moodustasime vabatahtlikest töörühma, kes hakkas püstitama esimest uut saali Yangoni eeslinna Shwepyithasse. Välismaised ja kohalikud vennad töötasid ehitusplatsil koos. See ajas segadusse politseinikud, kes peatasid mitmel korral ehitusplatsil  töö ja uurisid oma ülemuste käest, kas birmalased tohivad ikka välismaalastega koos töötada. Teised kõrvaltvaatajad aga kiitsid vendi. Üks mees rääkis õhinal: „Ma nägin ühte välismaalast vetsu küürimas! Ma pole kunagi midagi sellist näinud. Te olete küll täitsa teistsugused.”

Samal ajal tegi teine ehitajate rühm algust kuningriigisaali ehitusega Tachileiki linnas Birma ja Tai piiri ääres. Paljud Tai tunnistajad käisid iga päev üle piiri, et töötada ehitusel ühes Birma vendadega. Need kaks rahvust töötasid õlg õla kõrval ühtselt, kuigi nad kõnelesid eri keeli. Terava kontrastina sellele hakkasid saali valmimise ajal kaks Birma ja Tai sõjaväelaste rühma omavahel sõdima. Ehkki saali läheduses vihisesid kuulid ja pommid, jäi maja terveks. Kui olukord rahunes, kogunes  72 inimest saali, et pühitseda hoone Jehoovale, rahu Jumalale.”

Alates 1999. aastast on kuningriigisaalide ehitusrühmad püstitanud kõikjal riigis ligi 70 uut saali. Millist mõju on see kohalikele kuulutajatele avaldanud? Seda annavad hästi edasi sõnad, mida ütles rõõmupisarais tänulik õde: „Ma ei oleks kunagi uskunud, et saame endale nii kauni uue saali! Nüüd näen veel rohkem vaeva, et huvilisi koosolekutele kutsuda. Tänan Jehoovat ja ta organisatsiooni lahkuse eest, mis meile on osaks saanud.”

1990-ndatel, pärast aastakümneid kestnud isolatsiooni, hakkas Birma tasahilju välismaailmale avanema. Seda muutust nähes taotles harubüroo valitsuse käest misjonäridele luba jälle riiki siseneda. Viimaks pärast 37 aastat lubati 2003. aasta jaanuaris Birmasse taas misjonärid, kelleks olid Gileadi kooli vilistlased Hiroshi ja Junko Aoki Jaapanist.

„Kuna Birmas oli väga vähe võõramaalasi, tuli meil tegutseda ettevaatlikult, et võimud meie kuulutustööd valesti ei tõlgendaks,” räägib Hiroshi. „Niisiis käisime alguses kohalike kuulutajatega nende korduskülastustel ja piibliuurimistel. Peagi tõdesime, et birmalastele meeldib Jumalast rääkida.  Alustasime kohe esimesel hommikul viis piibliuurimist!”

Ta naine Junko lisab: „Kogesime sageli Jehoova juhatust. Kord, kui naasime mootorrattal ühelt piibliuurimiselt Mandalay lähistelt, purunes meil rehv. Lükkasime ratta lähedalasuvasse tehasesse ja küsisime, kas keegi saaks aidata meil rehvi parandada. Turvamees lasi Hiroshi rattaga sisse, kuid mina pidin vahiputka juures ootama. Turvamees oli uudishimulik.

„Mida te siin teete?” päris ta.

„Oleme sõpradel külas,” vastasin.

„Miks?” uuris ta edasi. „Kas teil on mingi usukoosolek?”

Kuna ma ei mõistnud ta motiive, ei vastanud ma ta küsimusele.

„Vasta ausalt,” käis ta peale. „Mis organisatsioonist te olete?”

Võtsin kotist „Vahitorni” ja näitasin talle seda.

„Ma teadsin!” hüüatas ta õhinal. Ta hõikas oma töökaaslastele: „Vaadake! Ingel tegi Jehoova tunnistajate rehvi katki, et nad siia tuleksid!”

Mees haaras oma koti ning võttis sealt välja Piibli ja ühe meie traktaadi. Ta oli tunnistajatega ühes teises  paigas uurinud, kuid Mandalaysse kolides nendega kontakti kaotanud. Alustasime temaga sealsamas piibliuurimist. Hiljem hakkasid uurima ka mõned ta töökaaslased.”

2005. aastal saabus Birmasse veel neli misjonäri, seekord teenistusväljaõppe koolist (nüüd vallaliste vendade piiblikool) Filipiinidelt. Üks vendadest, Nelson Junio, tundis koduigatsust, nii nagu on tundnud mõned teisedki misjonärid. „Sageli nutsin ja palvetasin enne magamajäämist,” lausub ta. „Siis aga näitas üks südamlik vend mulle kirjakohta Heebrealastele 11:15, 16. Seal on mõte, et Aabraham ja Saara ei jäänud igatsema oma endist kodu Uris, vaid keskendusid Jehoova teenimisele. Pärast selle kirjakoha lugemist ei nutnud ma enam. Hakkasin paika, kus teenisin, oma koduks pidama.”

Esimesel sajandil andis Paulus Timoteosele nõu: „See, mida sa oled minult kuulnud ..., anna edasi ustavatele inimestele, kes saavad omakorda piisavalt pädevaks, et õpetada teisi” (2. Tim. 2:2). Misjonärid võtsid selle nõuande südamesse ning õpetasid kohalikele vendadele ja õdedele, kuidas veel täpsemalt järgida teokraatlikke toimimisviise, nii nagu Jumala rahvas seda mujal maailmas tegi.

Näiteks panid misjonärid tähele, et paljud kohalikud kuulutajad õpetavad oma piibliõpilasi lugema vastuseid maha otse raamatust: see on meetod, mida kasutatakse enamikus Birma koolides. „Ergutasime kannatlikult kuulutajaid esitama seisukohta selgitavaid küsimusi, mis aitaks saada  aimu õpilase mõtetest ja tunnetest,” sõnab vend Joemar Ubiña. „Kuulutajad järgisid varmalt seda soovitust ja said nii tõhusamateks õpetajateks.”

Samuti märkasid misjonärid, et paljudes kogudustes on kõigest üks kogudusevanem või teenistusabiline. Mõned neist ametissemääratud vendadest, kes olid küll ustavad ja töökad, kippusid kogudust autoritaarselt juhtima. Sarnast olukorda tuli ilmselt ette ka 1. sajandil. Kannustas ju Peetrus kogudusevanemaid: „Hoidke karjastena teie hoolde antud Jumala karja ... mitte peremehetsedes nende kui Jumala pärandi üle, vaid olles karjale eeskujuks” (1. Peetr. 5:2, 3). Kuidas said misjonärid oma vendi aidata? „Püüdsime anda head eeskuju, olles eriti lahked, tasased ja vastutulelikud,” sõnab Benjamin Reyes. Aja möödudes avaldas nende hea eeskuju kogudusele mõju. Paljud vanemad muutsid oma hoiakut ja hakkasid kogudust märksa südamlikumalt kohtlema.

Aastaid kasutasid Birma tunnistajad 19. sajandist pärit omakeelset Piiblit, mille oli tõlkinud üks ristiusu misjonär buda munkade abil. See tõlge kubiseb iganenud paalikeelsetest väljenditest ja sellest on väga raske aru saada. Kui siis 2008. aastal ilmus birma keeles Piibli kreekakeelse osa „Uue maailma tõlge”, olid vennad vaimustuses. „Kuulajaskond aplodeeris pikalt ja mõnel tulid isegi rõõmupisarad silma, kui said uue Piibli,” meenutab Maurice Raj. „Uus tõlge on selge, lihtne ja täpne. Isegi budistidel on seda kerge lugeda.” Peagi pärast „Uue maailma tõlke” väljaandmist kasvas piibliuurimiste arv riigis enam kui 40 protsenti.

 Nii nagu paljud teised keeled, esineb ka birma keel kahel kujul: on ametlik keel, mis on lähtunud paali ja sanskriti keelest, ning igapäevane kõnekeel. Mõlemat keelt nii räägitakse kui ka kirjutatakse. Valdav osa meie vanemaid väljaandeid oli ametlikus keeles — keeles, millest üha suuremal hulgal inimestel on praegu raske aru saada. Seda silmas pidades hakkas harubüroo hiljaaegu tõlkima meie väljaandeid kõnekeelde, mida enamik hõlpsasti mõistab.

Uutel väljaannetel on olnud vahetu mõju. Tõlkeosakonna ülevaataja Than Htwe Oo räägib: „Varem ütlesid inimesed, et meie kirjandus on heal tasemel, aga seda on raske mõista. Nüüd aga lähevad nende näod väljaandeid saades naerule ja nad asuvad neid kohe lugema. Paljud ütlevad, et meie väljaannetest on nii lihtne aru saada.” Ka vastuste andmine  koosolekutel on paranenud, kuna kuulajad saavad nüüd meie väljaannetest hästi aru.

Praegu on tõlkeosakonnas 26 täisajalist tõlkijat, kes tõlgivad kirjandust kolme keelde: birma, Hakha tšini ja sgoo keelde. Lisaks on kirjandust tõlgitud veel 11 kohalikku keelde.

2. mail 2008 tabas Birmat võimas troopiline torm, tsüklon Nargis, mille tuule kiiruseks oli enam kui 50 meetrit sekundis. Torm külvas surma ja hävingut Irrawaddy deltaalast kuni Tai piirini. Tsüklon mõjutas enam kui kahe miljoni inimese elu, kellest umbes 140000 hukkus või jäi teadmata kadunuks.

Tsüklon puudutas ka tuhandeid Jehoova tunnistajaid, kuid hämmastaval kombel ei saanud keegi neist viga. Paljud tunnistajad jäid ellu tänu sellele, et otsisid varju äsjaehitatud kuningriigisaalide juurest. Irrawaddy deltaalal rannikuäärses Bothingone’i külas ronis 20 tunnistajat ja 80 külaelanikku kuningriigisaali laepalkide peale ja istus seal üheksa tundi külg külje kõrval, samal ajal kui uputusveed tõusid ohtlikult kõrgele lae alla ja siis jälle alanesid.

Harubüroo saatis kohe päästerühma delta suudmealale kõige rängemaid kannatusi saanud piirkonda. Päästerühm, kel tuli reisida läbi tormi laastatud ala, kus siin-seal vedelesid surnukehad, saabus Bothingone’i toidu, vee ja ravimitega. Nad olid üleüldse esimene päästemeeskond, kes sinna jõudis. Kui päästjad olid kohalikele tunnistajatele abisaadetise üle andnud, pidasid nad julgustavaid piibliainelisi kõnesid ning jätsid neile ka Piibleid  ning piiblilist kirjandust, kuna sealsed elanikud olid kõigest ilma jäänud.

Et organiseerida ulatuslikke abitöid, moodustas harubüroo Yangonis ja Patheinis hädaabikomitee. Komiteed andsid tööd sadadele vabatahtlikele, kes jagasid tormiohvritele vett, riisi ja muud vajaminevat. Samuti korraldasid nad mobiilsete ehitusrühmade tööd. Need rühmad ehitasid tunnistajatele tormis hävinenud või kahjustada saanud kodude asemele uued.

Vabatahtlik Tobias Lund räägib: „Leidsime koos abikaasa Sofiaga 16-aastase May Sin Oo, kes oli oma pere ainus kuulutaja, päikese käes oma kodu rusude lähedal Piiblit kuivatamas. Ta naeratas meid nähes, kuid mööda tema põske valgus pisar. Ei läinud kuigi kaua, kui meie ehitajad kiivrite, tööriistade ja ehitusmaterjalidega kohale saabusid ning ta perele uut maja ehitama hakkasid. Naabrid olid pahviks löödud! Inimesed olid mitmeid päevi ehitusplatsi lähedal, millest sai üks peamisi tõmbenumbreid selles paigas. Nad kommenteerisid: „Me pole kunagi midagi sellist näinud! Teie organisatsioon on nii ühtne ja armastav. Me tahame ka Jehoova tunnistajaks saada.” May Sin Oo vanemad ning vennad ja õed käivad nüüd koosolekutel ja nad kõik teevad tões häid edusamme.”

Hädaabitööd kestsid mitu kuud. Vennad jagasid laiali tonnide kaupa abisaadetisi ning parandasid või ehitasid üles 160 maja ning kaheksa kuningriigisaali. Olgugi et tsüklon Nargis külvas Birmas hävingut ja viletsust, sai sel raskel ajal kõrvaltvaatajaile ilmsiks armastus, mis ühendab Jehoova rahvast ja toob ülistust tema nimele.

2007. aasta algul sai Birma harubüroo põneva kirja. „Juhtiv kogu palus meil Yangonis rahvusvahelise konvendi korraldada,” räägib Jon Sharp, kes oli aasta varem koos abikaasa Janetiga harubüroosse teenima asunud. „2009. aasta konvendile oli oodata sadu välisdelegaate kümnest riigist — see oli Birma ajaloos midagi enneolematut!

Meil tekkis palju küsimusi: kus küll korraldada nii suurt üritust? Kas kuulutajatel kaugematest paikadest oleks võimalik sellest osa võtta? Kus nad ööbiksid? Kuidas nad kohale saaksid? Kas neil oleks võimalik konvendi ajal oma peret toita? Kuidas suhtuksid üritusse Birma võimud? Kas nad üldse annaksid konvendi korraldamiseks loa? Näis, et takistusi jagub küllaga. Sellest hoolimata hoidsime meeles Jeesuse sõnu „Mis inimestel on võimatu, on Jumalal võimalik” (Luuka 18:27). Niisiis hakkasime Jumalale lootes konventi ette valmistama.

Leidsime peagi sobiva paiga, milleks oli Birma rahvusstaadion — 11000-kohaline konditsioneeriga sisehall Yangoni keskuse lähedal. Esitasime võimudele viivitamata taotluse seda staadionit kasutada. Ent palju kuid hiljem, kõigest mõni nädal enne konventi, polnud meie taotlust ikka veel heaks kiidetud. Siis saime masendava teate: staadioni juhtkond oli nendele päevadele, kui pidi toimuma meie konvent, leppinud kokku kikkpoksiturniiri. Kuna meil ei olnud aega otsida uut paika, püüdsime kannatlikult võistluse korraldaja ja kümnete teiste ametnikega olukorrale lahendust leida. Viimaks oli võistluse korraldaja valmis turniiri edasi lükkama,  kuid seda juhul, kui kõik 16 profisportlast on nõus oma lepingut muutma. Kuulnud, et Jehoova tunnistajad soovivad staadionil oma erikokkutulekut pidada, olid kõik kikkpoksijad lepingu muutmisega nõus.”

Teine harubüroo komitee liige Kyaw Win lisab: „Kuid meil polnud ikka veel valitsuse luba staadionit kasutada ja meie taotlus oli juba neljal korral tagasi lükatud. Palvetasime Jehoova poole ja läksime kohtuma kindraliga, kes kontrollis kõiki Birma staadioneid. Konvendini oli jäänud kõigest kaks nädalat. See oli esimene kord, kui meil avanes võimalus nii kõrge valitsusametnikuga kohtuda. Meie rõõmuks kiitis ta meie taotluse heaks.”

Tuhanded Birma ja teiste maade delegaadid, kel  toimuvast mingit aimu polnud, olid juba teel Yangoni kas lennuki, rongi, paadi, bussi, veoautoga või jalgsi. Paljud Birma pered olid reisiks mitu kuud raha kõrvale pannud. Ühed kasvatasid selleks põllusaaduseid, teised sigu, oli ka neid, kes õmblesid riideid või sõelusid jõest kulda. Paljud polnud kunagi käinud suurlinnas ega näinud oma silmaga võõramaalast.

Rohkem kui 1300 delegaati Birma põhjaosast kogunes Mandalay raudteejaama, et erirongiga Yangoni sõita. Rühm tunnistajaid Naga mägedest oli reisinud kuus päeva, kandes seljas kahte kuulutajat, kelle isetehtud ratastoolid olid rännaku alguses katki läinud. Sajad ööbisid raudteejaama platvormil. Nad ajasid omavahel juttu, naersid ja laulsid kuningriigilaule. „Kõik olid elevil,” räägib Pum Cin Khai, kes aitas korraldada transporti. „Andsime neile toitu ja vett ning magamiseks madratsid. Kui rong saabus, suunasid kogudusevanemad kõik rühmad neile määratud vagunitesse. Lõpuks kuulutas valjuhääldi: „Väljub Jehoova tunnistajate rong!” Vaatasin veel hoolega, ega platvormile keegi maha pole jäänud, ja hüppasin rongi peale.”

Samal ajal saabus Yangoni hotellidesse ligi 700 välisdelegaati. Kuhu küll aga majutada enam kui 3000 Birma delegaati? „Jehoova avas Yangoni tunnistajate südame ning nad hoolitsesid oma vendade ja õdede eest,” lausub Myint Lwin, kes töötas majutusosakonnas. „Mõni pere võttis enda juurde kuni 15 külalist. Nad maksid nende registreerimise eest võimude juures, andsid neile iga päev hommikusööki ning korraldasid nende transpordi staadionile ja tagasi. Kümned delegaadid  peatusid kohalikes kuningriigisaalides, sajad ööbisid ühes suures tehases. Kõigist neist pingutustest hoolimata oli 500 delegaati ikka veel peavarjuta. Selgitasime probleemi staadioni juhtkonnale ja nad lubasid delegaatidel staadionil ööbida — see oli midagi enneolematut!”

Kuna staadion oli kehvas seisus, töötas rohkem kui 350 vabatahtlikku 10 päeva, et staadion konvendiks korda saaks. „Parandasime torusid, elektri- ja konditsioneersüsteeme ning värvisime ja  puhastasime kogu rajatise,” sõnab konvendiülevaataja Htay Win. „Selle tohutu tööga andsime head tunnistust. Staadioni eest vastutav ohvitser lausus: „Suur tänu teile! Tõesti, suur tänu! Palvetan, et te kasutaksite mu staadionit igal aastal.””

3.—6. detsembrini 2009 toimunud konvendil viibis üle 5000 inimese. Viimasel päeval panid paljud delegaadid selga rahvariided, mis muutis staadionipildi rõõmsalt värvikirevaks. „Kõik kallistasid üksteist ja valasid pisaraid, isegi enne konvendipäeva algust,” meenutab üks õde. Pärast juhtiva kogu liikme Gerrit Löschi esitatud lõpupalvet plaksutas ja lehvitas kuulajaskond pikalt. Paljud tundsid nii nagu üks 86-aastane õde, kes sõnas: „Olin nagu uues maailmas!”

Konvent avaldas muljet ka mitmetele valitsusametnikele. „See oli eriline kokkutulek,” sõnas üks  neist. „Mitte keegi ei vandunud, suitsetanud ega närinud beetlipähklit. Inimesed eri rahvusrühmadest olid ühtselt koos. Ma pole kunagi selliseid inimesi näinud.” Maurice Raj meenutab, et „isegi üks Yangoni vanemohvitser ütles, et tema ja ta kolleegid pole mitte kunagi ühtegi nii muljetavaldavat sündmust näinud”.

Paljud delegaadid nõustusid sellega, et nad olid olnud millegi erilise tunnistajaks. Üks kohalik vend ütles: „Enne konventi olime vaid kuulnud meie rahvusvahelisest vennaskonnast, nüüd aga oleme seda oma silmaga näinud. Me ei unusta kunagi armastust, mida vennad ja õed meile osutasid.”

Enam kui 2000 aastat tagasi ütles Jeesus oma jüngritele: „Tõstke oma silmad ja vaadake põlde, et  need on valged lõikuseks” (Joh. 4:35). Sama võib öelda tänapäeval Birma kohta. Riigis tegutseb 3790 kuulutajat: 1 kuulutaja 15 931 inimese kohta — jah, tööpõld on tõesti lai. 2012. aastal viibis mälestusõhtul 8005 inimest, mis näitab, et oodata on märkimisväärset kasvu.

Veel võiks mainida Arakani osariiki, mis paikneb rannikualal Bangladeshi piiri lähistel. Seal elab ligi neli miljonit inimest, kuid pole mitte ühtegi Jehoova tunnistajat. „Saame iga kuu sellest piirkonnast hulga kirju inimestelt, kes tahavad kirjandust ja soovivad Piiblit paremini tundma õppida,” lausub Maurice Raj. „Samuti ilmutab tõe vastu huvi järjest rohkem Birma budiste, eriti noori. Seepärast me palvetame, et lõikuse Isand saadaks rohkem töötegijaid välja lõikusele.” (Matt. 9:37, 38.)

 Ligi 100 aastat on möödunud ajast, kui kaks kartmatut pioneeri tõid hea sõnumi sellele valdavalt budistlikule maale. Pärast seda on tuhanded inimesed eri rahvusrühmadest tõe poolel seisukoha võtnud. Hoolimata vägivaldsetest konfliktidest, mässudest, laialtlevinud vaesusest, usulisest tagakiusamisest, rahvusvahelisest isolatsioonist ja loodusõnnetustest, on Jehoova tunnistajad Birmas ilmutanud kõikumatut usku Jumal Jehoovasse ja tema poega Jeesus Kristusesse. Nad on võtnud kindlalt nõuks kuulutada kuningriigi head sõnumit ning „pidada täielikult vastu ja olla kannatlikud rõõmuga” (Kol. 1:11).