2. peatükk

Poleemika meie Universumi tekke üle

SÜDAMEVÄRINAGA pildistavad astronaudid läbi kosmoselaeva illuminaatori Maad, kui see suurejooneliselt nähtavale ilmub. ”See on maailmaruumis lendamise toredaim külg,” on üks neist lausunud. Ent võrreldes kogu Päikesesüsteemiga näib meie maakera päris tilluke olevat. Päikesesse mahuks vabalt miljon Maad! Kuid kas võiks olla sellistel Universumi kohta käivatel faktidel mingit seost meie eluga ja elu mõttega?

Tehkem mõttes väike rännak kosmosesse, et silmata meie Maad ja Päikest eemalt. Meie Päike on vaid üks täht Linnutee galaktika * — mis on kõigest tibatilluke osa Universumist — ühe spiraalharu aukartustäratava hulga tähtede seas. Palja silmaga võib näha üksikuid ähmaseid helendusi, mis tegelikult on teised galaktikad, näiteks kaunis ja suurem Andromeeda. Linnutee, Andromeeda ja veel vähemalt 20 galaktikat on gravitatsiooniliselt seotud parve, mis omakorda on vaid tilluke osa superparvest. Universumis on lugematu hulk superparvesid, aga see pole sugugi veel kõik.

Need parved pole jaotunud maailmaruumis ühtlaselt. Suures mastaabis näivad nad mullitaoliste hiigeltühimike ümber mähkunud õhukeste linikute ja keedena. Mõned galaktikasüsteemid on nii pikad ja laiad, et meenutavad Hiina müüri. See võib üllatada paljusid,  kes arvavad, et meie Universum tekkis juhusliku kosmilise plahvatuse tulemusena iseenesest. ”Mida selgemalt me saame näha Universumit kõigis tema hunnitutes detailides,” nendib ”Scientific American’i” juhtivaid ajakirjanikke, ”seda raskem on meil ühe lihtsa teooria abil selgitada, kuidas ta nõnda tekkida sai.”

Algusele viitavad tõendid

Kõik tähed, mida oma silmaga näha võib, kuuluvad Linnutee galaktikasse. 1920-ndate aastateni arvati, et see on ainuke galaktika. Ent teatavasti on vaatlused võimsamate teleskoopidega tõestanud midagi muud. Meie Universum koosneb vähemalt 50 000 000 000 galaktikast. Jutt pole siinjuures mitte 50 miljardist tähest, vaid vähemalt 50 miljardist galaktikast, millest igaühes on miljardeid meie Päikese sarnaseid tähti. Ent 1920-ndatel aastatel ei kummutanud tollaseid teaduslikke tõekspidamisi mitte hiigelgalaktikate vapustavalt suur hulk, vaid fakt, et nad kõik liiguvad.

Astronoomid avastasid tähelepanuväärse tõsiasja: kui galaktiline valgusvoog läbis prisma, paistsid valguslained väljavenitatuna, mis viitas eemaldumisele meist ülisuurel kiirusel. Mida kaugem galaktika, seda kiiremini see osutus meist kaugenevat. See viitab paisuvale Universumile! *

 Kuigi me ehk pole ei professionaalsed astronoomid ega selle ala amatöörid, võime mõista, et paisuval Universumil on sügav tähendus seoses meie mineviku — ja ehk ka tulevikuga. Miski pidi ju selle protsessi käivitama — pidi olema mingi piisavalt võimas jõud, et ületada kogu Universumi määratu gravitatsioon. On igati põhjust küsida: ”Mis võis olla sellise dünaamilise energia allikas?”

Ehkki enamik teadlasi on jõudnud sammhaaval  mõtteni üliväiksest ja -tihedast algolekust (singulaarsus), ei saa me põigelda kõrvale järgmisest võtmeküsimusest: ”Kui Universum oli kord mingil minevikuhetkel üliväikses ja ülitihedas, lausa singulaarses olekus, oleme sunnitud küsima, mis oli enne ja väljaspool Universumit. [———] Me oleme sunnitud seisma silmitsi Alguse probleemiga.” (Sir Bernard Lovell.)

Asi ei seisa vaid määratus energiaallikas. Kuna paisumiskiirus paistab olevat ülimalt täpselt  häälestatud, läheb tarvis ka ettenägelikkust ja mõistuslikkust. ”Kui Universum oleks paisunud triljondikosa võrra kiiremini,” lausus Lovell, ”siis oleks kogu Universumi aine nüüdseks juba hajunud. [—] Kui aga Universum oleks paisunud triljondikosa võrra aeglasemalt, oleks ta gravitatsioonijõudude mõjul oma eksistentsi esimese miljardi aasta jooksul kokku tõmbunud. Ja jälle poleks olnud ei pikaealisi tähti ega elu.”

Püüded Algust selgitada

Kas suudavad asjatundjad nüüd Universumi teket selgitada? Paljud teadlased, kellele idee Universumi loomisest kõrgema intelligentsi poolt on vastuvõtmatu, spekuleerivad, et tänu mingile mehhanismile lõi  Universum end ise eimillestki. Kas mõte tundub olevat arukas? Taolistes spekulatsioonides leidub tavaliselt variatsioone (inflatsioonilise Universumi mudeli) teooriast, * millega aastal 1979 tuli välja füüsik Alan Guth. Ent hiljaaegu tunnistas dr. Guth, et tema teooria ”ei selgita Universumi esiletulekut eimillestki”.  Dr. Andrei Linde oli ühes ”Scientific American’i” artiklis selgesõnalisem: ”Selle singulaarse algoleku selgitamine — kus ja millal kõik alguse on saanud — jääb nüüdiskosmoloogiale ikka veel raskeimaks probleemiks.”

Kui asjatundjad ei suuda tegelikult selgitada ei Universumi teket ega varajast arengut, siis kas ei peaks me ehk kuskilt mujalt selgitust otsima? Tõepoolest, on igati põhjust kaaluda tõendeid, mis paljud on kõrvale heitnud, ent mis võivad aidata selles küsimuses tõesti selgusele jõuda. Nende tõendite hulka kuuluvad ka täpselt kalibreeritud neli universaalset vastastikmõju, millest tulenevad kõik mateeria omadused ja muundumised. Ainuüksi nende üldkehtivate vastastikmõjude mainimine võib tekitada ebalust ja viia mõttele: ”See on juba füüsikute pärusmaa.” Asi pole sugugi nõnda. Need põhjapanevad tõsiasjad on väärt kaalumist, sest nad puudutavad meidki.

 Täppishäälestus

Nende nelja universaalse vastastikmõjuga on tegemist nii kosmose hiigelavaruste kui ka lõpmatult väikeste aatomistruktuuride puhul. Jah, see puudutab kõike, mida me enda ümber näeme.

Meie elutegevust tagavaid keemilisi elemente (eeskätt süsinikku, hapnikku ja rauda) poleks olemaski, kui tegemist poleks nende nelja Universumis avalduva vastastikmõju täppishäälestusega. Neist ühte jõudu, gravitatsiooni, me juba mainisime. Teine neist on elektromagnetiline jõud. Kui see oleks tunduvalt nõrgem, ei püsiks elektronid aatomituuma ümber. ”On see siis nii tähtis?” võidakse küsida. On küll, sest aatomid ei saaks ühineda, et moodustada molekule. Ja vastupidi, kui see jõud oleks palju tugevam, oleksid elektronid sulgunud aatomituuma ümber. Aatomite vahel ei toimuks keemilisi reaktsioone — mis tähendaks, et poleks ka elu. Juba sellelt seisukohalt vaadates on selge, et meie olemasolu ja elutegevus sõltub elektromagnetilise jõu täppishäälestusest.

 Ja mõelgem kosmoseavarustele: väikseimgi elektromagnetilise jõu muutus avaldaks mõju Päikesele, muutes seeläbi Maani jõudvat valguskiirgust, mistõttu raskeneks või muutuks võimatuks taimede fotosüntees. Samuti vesi kaotaks oma unikaalsed, elutegevuseks olulised keemilised omadused. Niisiis, taas otsustab peenelt häälestatud elektromagnetiline vastastikmõju, kas me saame elada või mitte.

Samavõrd oluline on elektromagnetilise vastastikmõju intensiivsus suhetes kolme ülejäänud vastastikmõjuga. Näiteks mõnede füüsikute arvestuste kohaselt on see jõud gravitatsioonijõust 10 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 (10⁴⁰) korda tugevam. Kui lisada sellele arvule veel üks null (10⁴¹), näib muutus olevat tühine. Ent see tähendaks, et gravitatsioonijõud muutub proportsionaalselt nõrgemaks, tingides olukorra, mille kohta märgib dr. Reinhard Breuer: ”Väiksema gravitatsioonijõu korral oleksid tähed väiksemad ning gravitatsioonirõhk nende sisemuses ei tagaks piisavalt kõrget temperatuuri, et võiksid leida aset tuumapõlemisreaktsioonid: Päike ei saaks kiirata valgust.” Võib vaid kujutleda, mida see meile tähendaks!

Aga mis siis, kui gravitatsioonijõud oleks proportsionaalselt tugevam, nii et sel arvul oleks vaid 39 nulli (10³⁹)? ”Ainuüksi sellise kaduvväikse muutuse korral,” jätkab Breuer, ”lüheneks sellise tähe nagu Päike eluiga järsult.” On teadlasi, kes peavad seda täppishäälestust veelgi peenemaks.

Meie Päikese ja teiste tähtede kaks tõesti tähelepanuväärset omadust on pikaajaline efektiivsus ja stabiilsus. Vaadelgem üht lihtsat näidet. Me teame, et automootori efektiivseks tööks on vajalik kütuse  ja õhu täpne vahekord; insenerid töötavad optimaalse jõudluse nimel välja keerukaid mehaanilisi ja arvutiga juhitavaid süsteeme. Kui lugu juba mootoriga nõnda on, mida siis veel öelda efektiivselt ”põlevate” tähtede, näiteks meie Päikese kohta? Need kaks kõne all olevat põhilist vastastikmõju on täpselt häälestatud, elutegevuseks optimaalseks kujundatud. Kas selline täpsus on vaid juhuse asi? Muistsel ajal elanud mehelt Iiobilt küsiti: ”Kas sina kuulutasid välja taevas valitsevad seadused või määrasid kindlaks loodusseadused maa peal?” (Iiobi 38:33, The New English Bible). Seda pole teinud ükski inimene. Kust on see täpsus siis pärit?

 Kaks tuumasisest vastastikmõju

Universumi struktuuriga on seotud midagi palju enamat kui vaid gravitatsioonilise ja elektromagnetilise vastastikmõju täppishäälestus. Meie elu oleneb veel kahest füüsikalisest vastastikmõjust.

Need kaks on aatomituumas avalduvad vastastikmõjud, mis annavad hulgaliselt tõendeid ettekavatsetusest. Vaadelgem tugevat tuumasisest vastastikmõju, mis hoiab prootoneid ja neutroneid aatomituumas koos. Tänu sellele sidemele saavad moodustuda erisugused keemilised elemendid: kerged (näiteks heelium ja hapnik) ning rasked (näiteks kuld ja plii). Paistab, et kui see seosejõud oleks vaid kaks protsenti nõrgem, eksisteeriks ainult vesinik. Ja vastupidi, kui see jõud oleks veidi tugevam, leiduks vaid raskemaid elemente, ent mitte vesinikku. Kas see mõjutaks meie elu? Kui Universumis poleks vesinikku, poleks meie Päikesel vajalikku kütust, et kiirata elu  alalhoidvat energiat. Ja muidugi poleks meil ei vett ega toitu, sest vesinik on mõlema oluline koostisosa.

Selle arutelu neljas vastastikmõju, mida kutsutakse nõrgaks tuumasiseseks vastastikmõjuks, juhib radioaktiivset lagunemist. Ka mõjutab see meie Päikeses toimuvaid termotuumaprotsesse. ”Kas ka selle jõu puhul on tegemist täppishäälestusega?” võid sa küsida. Matemaatik ja füüsik Freeman Dyson selgitab: ”Nõrk vastastikmõju on tugevast miljoneid kordi nõrgem. See on just nii nõrk, et vesinik põleb Päikeses aeglaselt ja ühtlasel kiirusel. Kui nõrk [vastastikmõju] oleks palju tugevam või palju nõrgem, oleksid jälle ohus kõik Päikese-sarnastest tähtedest sõltuvad eluvormid.” Jah, see täpne põlemiskiirus tagab meie maakeral soojuse — aga ei põleta teda tuhaks — ning hoiab meid elus.

Lisaks arvavad teadlased, et nõrgal vastastikmõjul on tähtis osa supernoovade plahvatustes, mida nad peavad enamiku keemiliste elementide tekke- ja levimismehhanismiks. ”Kui need vastastikmõjud oleksid veidigi teistsugused, kui nad on, ei saaks tähed toota neid keemilisi elemente, millest meie teiega koosneme,” selgitab füüsik John Polkinghorne.

Võiks veel palju lisada, ent ilmselt on mõistetav, milles seisab asi. Nende nelja universaalse vastastikmõju häälestuse täpsusaste on hämmastav. ”Paistab, et me näeme igal pool enda ümber tõendeid selle kohta, kui peenelt on loodus kõik paika pannud,” kirjutas professor Paul Davies. Jah, tänu nende universaalsete vastastikmõjude täpsele häälestusele on võimalik see, et on olemas ja tegutseb meie Päike, on olemas meie ülimeeldiv planeet koos elu alalhoidva veega, on olemas meie eluks nii oluline atmosfäär ning suures valikus väärtuslikke keemilisi elemente  Maa peal. Ent küsi endalt: miks on see häälestus nii peen ja kust see on pärit?

Maa ideaalsed parameetrid

Meie eksistents sõltub täpsusest ka muudes asjades. Mõelgem Maa mõõtmetele ja asendile Päikesesüsteemi teiste taevakehade suhtes. Piiblis Iiobi raamatus on kirjas järgmised alandlikkusele manitsevad küsimused: ”Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? [—] Kes määras selle mõõdud? Küllap sa tead!” (Iiob 38:4, 5). Nõudlikumalt kui kunagi varem ootavad need küsimused vastust. Miks? Sest meie Maa kohta — sealhulgas tema suuruse ja asendi kohta meie Päikesesüsteemis — on saadud teada mõndagi hämmastavat.

Mujalt Universumist pole leitud ühtki sellist planeeti nagu Maa. Tõsi küll, mõned teadlased osutavad kaudsetele tõenditele, et on tähti, mis hoiavad orbiidil Maast sadu kordi suuremaid objekte. Ent meie Maa on meie eksistentsiks täpselt õige suurusega. Kuidas siis? Kui Maa oleks veidi suurem, oleks tema gravitatsioon tugevam ning hakkaks kogunema kerget gaasi vesinikku, sest see ei saaks Maa gravitatsiooni tõttu hajuda. Seega oleks atmosfäär eluks kõlbmatu. Teisest küljest, kui meie Maa oleks veidi väiksem, hajuks  eluks vajalik hapnik ja aurustuks maailmamere vesi. Mõlemal juhul oleks meie elu Maal võimatu.

Samuti on Maa ideaalsel kaugusel Päikesest, mis on edukaks elutegevuseks oluline tegur. Astronoom John Barrow ja matemaatik Frank Tipler uurisid, milline on ”suhe Maa raadiuse ja kauguse vahel Päikesest”. Nad jõudsid järeldusele, et ”juhul kui see suhe oleks vaadeldust veidi teistsugune”, oleks inimelu võimalikkus välistatud. Professor David L. Block märgib: ”Arvestused näitavad, et kui Maa oleks Päikesele vaid 5 protsenti lähemal, oleks umbes 4 miljardit aastat tagasi vallandunud kontrollimatu kasvuhoonenähtus [Maa liigne soojenemine]. Kui aga Maa paikneks Päikesest vaid 1 protsent kaugemal, oleks umbes 2 miljardit aastat tagasi vallandunud kontrollimatu jäätumine [enamik maakera oleks kaetud hiiglaslike jäälaamadega].” (”Our Universe: Accident or Design?”.)

Mainitud täpsusele võib lisada veel fakti, et Maa pöörleb ümber oma telje kord ööpäevas, mis on just õige kiirus paraja temperatuuri tagamiseks. Veenuse üheks pöördeks kulub 243 ööpäeva. Mõelda vaid, kui ka Maal selleks sama palju aega kuluks! Nii pikkade päevade ja ööde tagajärjel tekkivad äärmuslikud temperatuurid ei võimaldaks meil ellu jääda.

Veel üks oluline detail on Maa orbiit ümber Päikese. Komeedid liiguvad suurtel elliptilistel orbiitidel. Õnneks on Maaga asi teisiti. Tema orbiit on peaaegu ringjooneline. Ka see ei lase meil kogeda äärmuslikke, surmatoovaid temperatuure.

Samuti ei saa me jätta tähele panemata meie Päikesesüsteemi asukohta. Kui see oleks Linnutee galaktika keskmele lähemal, tekitaks naabertähtede gravitatsiooniväli Maa orbiidi kõrvalekaldeid. Ja  vastupidi, kui see asetseks päris meie Galaktika äärealal, oleks öötaevas tähtedest lausa lage. Tähevalgus pole küll eluks oluline, kuid kas ei kaunista see meie öötaevast imeliselt? Ning tuginedes praegustele arusaamadele Universumist, on teadlased välja arvestanud, et Linnutee äärealadel poleks olnud sellise päikesesüsteemi nagu meie oma moodustumiseks vajalikke keemilisi elemente piisavalt. *

Seadus ja korrapära

Tõenäoliselt tead sa omaenda kogemustest, et kõiges ilmneb tendents korrapäratuse kasvule. Nagu iga majaomanik tähele on pannud, kipub juhul, kui lasta elul kulgeda omasoodu, kõik purunema ja lagunema.  Teadlased viitavad sellele suundumusele kui termodünaamika teisele seadusele. Selle seaduse paikapidavust võime näha iga päev. Kui jätta uus auto või jalgratas hooletusse, muutub see vanarauaks. Mahajäetud hoonest jäävad järele varemed. Kuidas on lugu Universumiga? Ka siin kehtib sama seadus. Võiks arvata, et kogu Universumis valitsev korrapära asendub lõpuks täieliku korrapäratusega.

Ent paistab, et Universumiga see nõnda pole, millisele avastusele tuli ka matemaatikaprofessor Roger Penrose, kui ta uuris vaadeldava Universumi korrapäratust (ehk entroopiat). Nende uurimistulemuste põhjal võib loogiliselt järeldada, et Universumi alghetkel valitses korrapära ja ka nüüd on ta ülimalt organiseeritud. Astrofüüsik Alan Lightman märkis, et teadlaste meelest ”on mõistatuslik, kuidas sai Universum tekkida sellises ülima korrastatuse olukorras”. Ta lisas, et ”mingi edukas kosmoloogiateooria peaks lõpuks tooma selgust sellesse entroopiaküsimusse” — küsimusse, miks Universum pole muutunud kaootiliseks.

On ju meie eksistents tegelikult selle üldtunnustatud seadusega vastuolus. Miks siis on Maa selline, et me siin elada saame? Nagu eelnevalt mainitud, peaksime just sellele põhiküsimusele vastust ootama.

[Allmärkused]

[Kast lk 15]

Kui üritada loendada tähti

Arvatakse, et Linnutee galaktikas on rohkem kui 100 000 000 000 (100 miljardit) tähte. Kujutlegem, et üks entsüklopeedia pühendab igale tähele ühe lehekülje — meie Päikesele ja muudele Päikesesüsteemi taevakehadele kuluks vaid üks lehekülg. Kui palju entsüklopeediaköiteid läheks tarvis, et käsitleda kõiki Linnutee tähti?

Väidetakse, et keskmise paksusega köidete puhul ei mahuks see entsüklopeedia New Yorgi Avalikku Raamatukokku, kus riiulite kogupikkus on 412 kilomeetrit!

Kui palju aega kuluks nende lehekülgede läbiuurimiseks? ”Kui entsüklopeediat kiirusega lehekülg sekundis läbi lapata, võtaks see üle kümne tuhande aasta,” selgitatakse raamatus ”Coming of Age in the Milky Way”. Ometi on meie Galaktika tähed vaid väike kübe Universumi arvatava 50 000 000 000 (50 miljardi) galaktika tähtede hulgas. Kui entsüklopeedias oleks iga tähe jaoks lehekülg, ei mahutaks teda ka kogu maakera raamatukogude riiulid. ”Mida rohkem me Universumit tundma õpime,” märgitakse selles raamatus, ”seda enam me hakkame mõistma, kui vähe me teame.”

[Kast lk 16]

Jastrowi mõtteid Alguse kohta

Robert Jastrow, Columbia ülikooli astronoomia- ja geoloogiaprofessor, kirjutas: ”Vähe oli neid teadlasi, kes oskasid ette näha, et see sündmus — Universumi äkiline sünd — saab kindlaks teaduslikuks faktiks, ent taevavaatlused läbi teleskoopide on sundinud neid sellisele järeldusele jõudma.”

Seejärel märkis ta seoses sellest tulenevate järeldustega: ”Astronoomilised tõendid Alguse kohta seavad teadlased ebamugavasse olukorda, sest nad usuvad igal tagajärjel olevat loodusliku põhjuse. [—] Briti astronoom Edward A. Milne kirjutas: ”Me ei saa tuua [Universumi alguse] kohta mingeid teese; jumaliku loomisakti ajal polnud Jumalal ei vaatlejaid ega tunnistajaid.”” (”The Enchanted Loom—Mind in the Universe”.)

[Kast lk 17]

Neli universaalset füüsikalist vastastikmõju

1. Gravitatsiooniline vastastikmõju — äärmiselt nõrk jõud aatomite tasandil. Avaldub suurte objektide — planeetide, tähtede, galaktikate — korral.

2. Elektromagnetiline vastastikmõju — tähtis tõmbejõud prootonite ja elektronide vahel, et saaksid moodustuda molekulid. Selle võimsuse üheks tõendiks on välk.

3. Tugev tuumasisene vastastikmõju — jõud, mis hoiab aatomituumas prootoneid ja neutroneid koos.

4. Nõrk tuumasisene vastastikmõju — jõud, mis juhib radioaktiivsete elementide lagunemist ning tõhusaid Päikese termotuumaprotsesse.

[Kast lk 20]

”Kokkusattumuste kombinatsioon”

”Kui nõrk vastastikmõju oleks veidi tugevam, poleks heeliumi üleüldse sünteesitud; kui ta oleks veidi nõrgem, oleks peaaegu kogu vesinik muundunud heeliumiks.”

”Võimalus, et võiks olla olemas universum, kus leidub nii heeliumi kui ka plahvatavaid supernoovasid, on kaduvväike. Meie eksistents tuleneb sellest kokkusattumuste kombinatsioonist ning lisaks veelgi tähelepanuväärsemast, [astronoom Fred] Hoyle’i ennustatud tuumaenergia nivoode kokkusattumusest. Erinevalt kõigist eelnevatest generatsioonidest on meil teada, kuidas me olemasollu tulime. Ent sarnaselt kõigi eelnevate generatsioonidega ei tea me ikka veel, miks.” (”New Scientist”.)

[Kast lk 22]

”Maa ideaalsest suurusest, keemiliste elementide kooslusest ja Maa peaaegu ringjoonelisest orbiidist täpselt õigel kaugusel ümber pikaealise tähe Päikese on tulenenud eriomased tingimused, mis on võimaldanud veel akumuleeruda maakera pinnale.” (”Integrated Principles of Zoology”, 7. väljaanne.) Ilma veeta oleks elu teke Maal olnud võimatu.

[Kast lk 24]

Kas uskuda vaid seda, mida saab näha?

Paljud mõistlikud inimesed tunnistavad nende asjade olemasolu, mida nad ei või näha. Jaanuaris 1997 teatas ajakiri ”Discover”, et astronoomid on leidnud midagi, mis on toonud nad järeldusele, et kaugete tähtede orbiidil tiirleb tosin planeeti.

”Praeguseni võib nende planeetide olemasolust teada vaid selle põhjal, et nende gravitatsioon häirib ematähtede liikumist.” Jah, nendele astronoomidele andsid jälgitavad gravitatsioonilised efektid alust uskuda seni veel nägemata taevakehade olemasolu.

Kaudsed tõendid — aga mitte otsene vaatlus — andsid teadlastele küllaldaselt alust uskuda seda, mida pole veel nähtud. Paljud, kes usuvad Loojasse, on seisukohal, et neil on samasugune alus tunnistada seda, mida nad ei saa näha.

[Kast lk 25]

Sir Fred Hoyle selgitab teoses ”The Nature of the Universe”: ”Et võiks vältida loomisküsimust, peaks uskuma, et kogu Universumi aine on lõpmata vana, ent nii see olla ei saa. [—] Vesinik muundub pidevalt heeliumiks ja teisteks keemilisteks elementideks .. Miks siis on nii, et Universum koosneb peaaegu täielikult vesinikust? See oleks täiesti võimatu, kui aine oleks lõpmata vana. Niisiis näeme, et kuna Universum on selline, nagu ta on, pole loomisküsimusest lihtsalt võimalik kõrvale põigelda.”

[Pilt lk 12, 13]

Nagu seda siin näitab kujukalt spiraalgalaktika NGC 5236, on meie Päike (vt. kasti) tagasihoidlik täht Linnutee galaktikas

Linnutees on üle 100 miljardi tähe, kusjuures ta on vaid üks galaktika meile teadaoleva Universumi rohkem kui 50 miljardi galaktika hulgast

[Pildid lk 14]

Astronoom Edwin Hubble (1889—1953) mõistis, et kaugetelt galaktikatelt saabuva valguse punanihe osutab meie Universumi paisumisele, seega on Universumil algus

[Pildid lk 19]

Meie Päikese tegevust kontrollivate jõudude täppishäälestus loob Maa peal täpselt õiged tingimused meie elutegevuseks