Kas sellel on tähtsust, mida ma loen?
35. peatükk
Kas sellel on tähtsust, mida ma loen?
KUNINGAS Saalomon hoiatas: ”Suurel raamatute tegemisel pole lõppu ja suur agarus väsitab ihu!” (Koguja 12:12). Saalomon ei püüdnud lugemist maha laita; ta andis vaid nõu lugeda valikuliselt.
René Descartes, 17. sajandil elanud prantsuse filosoof, ütles: ”Heade raamatute lugemine on otsekui keskustelu nende autorite kui möödunud sajandite kõige auväärsemate inimestega, ja pealegi ette valmistatud keskustelu, milles nad avaldavad meile oma mõtteist parimad.” Ometi pole mitte kõik kirjanikud ”keskustelu” väärt, ka pole nende mõtted kaugeltki ”parimad”.
Niisiis on taas kord omal kohal Piibli tihtitsiteeritud põhimõte: ”Halvad sõbrutsemised laostavad korralikke kombeid!” (1. Korintlastele 15:33, UT). Inimesed, kellega sa seltsid, võivad tõepoolest kujundada sinu isiksust. Kas oled kunagi sõbraga nii kaua koos olnud, et märkad end hakkavat sõbra kombel toimima, kõnelema ja koguni mõtlema? Raamatu lugemine on otsekui tundidepikkune keskustelu selle autoriga.
Seega on kohane Jeesuse toodud põhimõte tekstis Matteuse 24:15 (UM): ”Lugeja kasutagu oma vahetegemisvõimet.” Õpi loetut analüüsima ja vaagima. Kõik inimesed on mingil määral eelarvamuste kütkes ega ole sugugi alati faktide käsitlemisel ausad. Seepärast ära võta kõike loetut ja kuuldut valimatult omaks, sest ”lihtsameelne usub igat sõna, aga taipaja paneb tähele oma samme” (Õpetussõnad 14:15).
Eriti ettevaatlik peaksid olema lugemismaterjaliga, milles kajastub mingi elufilosoofia. Näiteks noorteajakirjad on tulvil nõuandeid kõige kohta alates kohtamistest ja lõpetades abielueelse seksiga — ometi pole need sugugi alati nõuanded, mis oleksid kristlastele kohased. Ja mida öelda raamatute kohta, kus lahatakse sügavaid filosoofilisi küsimusi?
Piibel hoiatab: ”Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks mõtteteaduse ja tühja pettusega, mis vastavad inimeste pärimusele .. ja mitte Kristusele” (Koloslastele 2:8). Piiblist ja Piiblil põhinevatest väljaannetest nagu see siin võib leida kaugelt paremaid nõuandeid (2. Timoteosele 3:16).
Kas armastusromaanid on süütu lugemismaterjal?
Ainuüksi Ühendriikides on umbes 20 miljonit armastusromaanide himukat lugejat. Mõistagi on Jumal pannud mehe ja naise südamesse soovi armuda ja abielluda (1. Moosese 1:27, 28; 2:23, 24). Polegi siis üllatav, et suures osas ilukirjanduses on lembelood tähtsal kohal, mis aga ei pruugi sugugi taunitav olla. On ka armastusromaane, mida väärtkirjanduseks peetakse. Ent kuna neid vanemaid romaane peetakse nüüdisaja mõõdupuude järgi igavateks, on praegusaja kirjanikud leidnud olevat tulusa paisata turule uutlaadi armastusromaanid. Mõnedes on ka nüüd viidud tegevus kaugetesse aegadesse, näiteks keskaega, et lisada loole dramaatilisust ja meeleolukust. Teised aga on nii stiililt kui tegevuspaigalt praegusaegsed. Ent kui harvad tühised erandid välja arvata, järgivad need nüüdisaja armastusromaanid üht kindlat skeemi: kangelased ja kangelannad ületavad määratuid takistusi, mis nende tärkavat armastust ohustavad.
Tavaliselt on kangelane tugev, koguni jultunud mees, kellest õhkub enesekindlust. Kangelanna aga on tõenäoliselt õrn ja kaitsetu, tihtilugu kangelasest 10—15 aastat noorem. Ja ehkki mees kohtleb sageli neidu üleolekuga, on temake temasse meeletult kiindunud.
Tihti on kosilasel ka rivaal. Ehkki too on kena ja tähelepanelik, ei õnnestu tal kangelannas enda vastu kiindumust või huvi äratada. Niisiis kasutab temake oma
vastupandamatut hurma, et vormida külmavereliselt rahulikust kangelasest õrnhing, kes siis avalalt oma igavest armastust tõotab. Kui kõik eelnevad kahtlused on hajutatud ja unustatud, abielluvad nad ning elavad kestvalt oma suures õnnes . . .Kas armastus on selline nagu armastusromaanides?
Kas ehk ei ähmasta taolised tõelisusest kaugele jäävad lood sinu pilti tegelikkusest? Bonnie, kes 16-aastaselt hakkas armastusromaane lugema, meenutab: ”Otsisin noormeest, kes oleks pikk, tõmmu ja kena; kes kütkestaks ja kel oleks võimutsev isiksus.” Ta tunnistab: ”Kui käisin kohtamas noormehega, kes ei üritanud mind suudelda ja puudutada, oli ta minu meelest igav, ehkki ta oli tähelepanelik ja lahke. Ihkasin põnevust, millest romaanidest olin lugenud.”
Ka abiellunult armastuslugude lugemist harrastanud Bonnie ütleb: ”Mul oli kena kodu ja pere, ent sellest nagu ei olnud küllalt. [— — —] Ihkasin romaanides nii köitvalt kirjeldatud seiklusi, põnevust ja närvikõdi. Mulle tundus, et mu abieluga pole justkui kõik korras.” Ent Piibel aitas Bonniel mõista, et mees peab oma naisele pakkuma midagi enamat kui vaid hurma või ”põnevust”. Seal öeldakse: ’Mehed peavad omi naisi armastama nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. Sest ükski ei ole iialgi vihanud iseenese liha, vaid igaüks toidab ja hoiab seda’ (Efeslastele 5:28, 29).
Ja kuidas on lugu armastusromaanidele nii omaste teemade, utopistlike lõppude ja erimeelsuste hõlpsate lahendustega? Realistlikkusest on küll asi kaugel. Bonnie meenutab: ”Kui mul oli abikaasaga lahkarvamusi, siis selle asemel et asja üheskoos selgitada, võtsin kasutusele kangelanna nõksud. Kui mu abikaasa sellele romaanikangelase kombel ei vastanud, hakkasin tusatsema.” Kas pole mitte kaugelt realistlikum ja praktilisem Piibli nõuanne abielunaistele: ”Naised, olge meestele allaheitlikud”? (Koloslastele 3:18.)
Seksuaalne sisu
On huvitav tõdeda, et üksikasjalikult seksi kirjeldavad armulood — mis on mõne linna raamatukogudes kõigile kättesaadavad — on teismeliste soosituim lugemismaterjal. Kas võiksid need olla kahjulikud? 18-aastane Karen selgitab: ”Need raamatud õhutasid minus tõepoolest tugevaid seksuaaltundeid ja uudishimu. Kangelanna õnne- ja rõõmujoovastus kirglike kohtumiste ajal kangelasega panid ka mind neid tundeid ihkama. Kui ma siis kohtamisele läksin,” jätkab ta, ”üritasin taolisi tundmusi esile kutsuda. See viis mind hooruspatuni.” Ent kas sarnanesid tema kogemused kangelanna omadega, millest ta oli lugenud ja unelnud? Karen tõdes: ”Säärased tunded on kirjanike fantaasiasünnitis. Need pole reaalsus.”
Mõnede kirjanike sihiks on tõepoolest luua seksuaalseid fantaasiapilte. Mõelgem näiteks, milliseid juhendeid andis üks kirjastaja armastusromaanide kirjutajaile: ”Seksistseenide keskmes peaksid olema kangelase suudlustest ja hellitustest õhutatud kirg ning erootilised tundmused.” Edasi antakse kirjanikele nõu, et lembelood ”kutsugu lugejas esile erutust, pinevust ning sügavat emotsionaalset ja sensuaalset kaasaelamist”. On ilmselge, et taoline lugemismaterjal ei aita inimesel järgida Piibli manitsust ’surmata need liikmed, mis on maa peal: hoorus, siivutus, kirg, kuri himu’ (Koloslastele 3:5, UT).
Vali, mida loed
Seega on kõige parem vältida romaane, mis õhutavad ebamoraalseid tundeid või äratavad ebarealistlikke
lootusi. Miks mitte oma silmaringi avardada ja üritada lugeda teistlaadi raamatuid, näiteks ajaloolisi või populaarteaduslikke teoseid? Mitte et ilukirjandus ei kõlbaks, sest on olemas ilukirjanduslikke teoseid, mis ei paku mitte ainult meelelahutust, vaid ka harivad meid. Aga kas sa peaksid raiskama oma aega romaanile, milles on jutuaineks seks, mõttetu vägivald, okultsed tavad või ”kangelased”, kes on lodevate eluviisidega, halastamatud või saamahimulised?Niisiis, ole ettevaatlik. Enne raamatu lugemist uuri selle kaant ja ümbrispaberit; vaata, kas seal pole midagi, mis muudaks raamatu sisu küsitavaks. Ja kui hoolimata ettevaatusabinõudest ilmneb, et raamat moraalile kasuks ei tule, siis olgu sul iseloomukindlust see ära panna.
Seevastu Piibel ja piibliteemalised väljaanded ei tule sulle mitte kahjuks, vaid aitavad sind. Näiteks üks jaapani tütarlaps ütleb, et Piiblit lugedes on tal kergem hoida mõtteid eemal seksist — mis aga tihti noortele probleemiks on. ”Asetan Piibli alati voodi lähedusse ja kannan hoolt selle eest, et seda enne magamaminekut lugeda,” lausub ta. ”Mõnikord kui olen üksi ja mul pole midagi teha (näiteks enne magamaminekut), pöörduvad mu mõtted seksi juurde. Seepärast on Piibli lugemine mulle tõesti abiks!” Jah, ”keskustelu” Piiblis kirjeldatud usuinimestega võib sind tõesti moraalselt tugevdada ja õnnelikumaks teha (Roomlastele 15:4).
Küsimusi aruteluks
◻ Miks sa pead valima, mida lugeda?
◻ Miks on armastusromaanid paljude noorte meelest nii köitvad? Ent milliseid ohte need kätkevad?
◻ Kuidas sa saad valida kohast lugemismaterjali?
◻ Millist kasu toob Piibli ja Piiblil põhinevate väljaannete lugemine?
[Väljavõte lk 287]
”Mul oli kena kodu ja pere, ent sellest nagu ei olnud küllalt. [— — —] Ihkasin romaanides nii köitvalt kirjeldatud seiklusi, põnevust ja närvikõdi. Mulle tundus, et mu abieluga pole justkui kõik korras”
[Pilt lk 283]
Kuna saadaval on tuhandeid raamatuid, tuleb sul valida, mida lugeda
[Pildid lk 285]
Armastusromaanid võivad küll olla haarav lugemismaterjal, ent kas nad loovad armastusest ja abielust õige pildi?