116. peatükk

Jeesus valmistab apostleid oma äraminekuks ette

MÄLESTUSÕHTU söömaaeg on läbi, kuid Jeesus on oma apostlitega ikka veel ülemises toas. Ehkki Jeesus läheb varsti ära, on tal veel palju öelda. „Teie süda ärgu ehmugu!” lohutab ta neid. „Uskuge Jumalasse.” Kuid ta lisab: „Uskuge minusse.”

„Minu Isa majas on palju eluasemeid,” jätkab Jeesus. „Ma lähen teile aset valmistama .., et teiegi oleksite, kus mina olen. Ja kuhu mina lähen, seda teed te teate!” Apostlid ei taipa, et Jeesus kõneleb taevaminekust, seepärast küsib Toomas: „Issand, me ei tea, kuhu sa lähed! Kuidas võime teada teed?”

„Mina olen tee ja tõde ja elu,” vastab Jeesus. Jah, ainult teda vastu võttes ja tema eluviisi jäljendades on võimalik minna Isa taevasesse kotta, sest nagu Jeesus ütleb: „Ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!”

„Issand, näita meile Isa,” palub Filippus, „siis me jääme rahule!” Ilmselt tahab Filippus, et Jeesus annaks Jumalast mingi nähtava ilmutuse, sellise, nagu muistsetel aegadel said nägemuste kaudu Mooses, Eelija ja Jesaja. Kuid tegelikult on apostlitel midagi palju paremat kui sedalaadi nägemused, nagu Jeesus seda täheldab: „Niikaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind tundnud, Filippus? Kes mind on näinud, see on näinud Isa.”

Jeesus peegeldab oma Isa isiksust sedavõrd täiuslikult, et temaga koos elades ja teda jälgides ollakse tegelikult otsekui Isa näinud. Ent Isa on Pojast kõrgem, nagu Jeesus seda tunnistab: „Neid sõnu, mida ma räägin, ei räägi ma iseenesest.” Õigustatult annab Jeesus kogu au õpetuste eest oma taevasele Isale.

Kui julgustavad võivad küll apostlitele olla sõnad, mida Jeesus nüüd neile lausub: „Kes usub minusse, see teeb ka neid tegusid, mida mina teen, ja teeb veel suuremaid kui need on.” Sellega ei taha Jeesus öelda, et tema järelkäijatel peavad olema suuremad imepärased võimed, kui olid temal. Ei, ta tahab hoopis öelda, et nad jätkavad teenimist palju pikemat aega, palju laialdasemal alal ja jõuavad palju suurema hulga inimesteni.

Jeesus ei hülga oma jüngreid pärast äraminekut. „Mida te iganes palute minu nimel,” tõotab ta, „seda ma teen.” Edasi ütleb ta: „Mina palun Isa, ja tema annab teile teise Trööstija [„aitaja”, UM], et see teie juurde jääks igavesti, tõe Vaimu.” Kui Jeesus hiljem üles taevasse läheb, valab ta oma jüngrite peale välja püha vaimu, selle teise aitaja.

Jeesuse äraminek on lähedal, nagu ta ütleb: „Veel on pisut aega, siis maailm ei näe mind enam.” Jeesus saab vaimolevuseks, keda ükski inimene ei saa näha. Kuid jälle tõotab Jeesus oma ustavatele apostlitele: „Teie näete mind; sest mina elan ja teie saate elama!” Jah, lisaks sellele, et Jeesus ilmub neile peale ülestõusmist inimese kujul, äratab ta õige aja saabudes nad üles, nõnda et nemadki elavad vaimolevustena koos temaga taevas.

Nüüd esitab Jeesus lihtsa reegli: „Kellel on minu käsusõnad ja kes neid peab, see on, kes mind armastab; kes aga mind armastab, seda armastab minu Isa ja mina tahan teda armastada ja iseennast temale ilmutada!”

Siinkohal sekkub vahele apostel Juudas, keda hüütakse ka Taddeuseks: „Issand, millest see oleneb, et sa meile tahad ennast ilmutada, aga mitte maailmale?”

„Kui keegi mind armastab,” vastab Jeesus, „küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda .. Kes mind ei armasta, see ei pea minu sõnu.” Erinevalt Kristuse kuulekatest järelkäijatest ei hooli maailm tema õpetustest. Niisiis ei ilmuta ta ennast maailmale.

Oma maise teenistuse ajal on Jeesus õpetanud oma apostlitele palju asju. Kuidas nad suudavad seda kõike meeles pidada, ei saa nad ju praeguse momendinigi nii paljust aru? Õnneks tõotab Jeesus: „Trööstija [„aitaja”, UM] Püha Vaim, kelle minu Isa läkitab minu nimel, see õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mis mina olen öelnud.”

Neid taas lohutades ütleb Jeesus: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile .. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!” On tõsi, et Jeesus läheb ära, kuid ta selgitab: „Kui te mind armastaksite, siis te rõõmutseksite, et ma lähen Isa juurde; sest minu Isa on suurem minust!”

Aeg, mis Jeesusel on jäänud nendega olla, on lühike. „Ma ei räägi enam palju teiega,” ütleb ta, „sest selle maailma vürst tuleb ja ta ei saa minust midagi.” Kurat-Saatan, kellel õnnestus minna Juuda sisse ja saavutada tema üle mõjuvõim, on selle maailma vürst. Kuid Jeesuses ei ole patuseid nõrkusi, mida Saatan saaks ära kasutada, et teda Jumala teenimisest ära pöörata.

Rõõm lähedastest suhetest

Jeesus on pärast mälestusõhtu söömaaega julgustanud oma apostleid sõbraliku ja avameelse kõnelusega. Aeg on ehk juba üle südaöö, seepärast kutsub Jeesus üles: „Tõuske, mingem siit ära!” Aga armastusest nende vastu jätkab Jeesus enne lahkumist kõnelust ja toob ära ühe innustava pildi.

„Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on viinamäe aednik,” alustab ta. Suur Aednik Jehoova Jumal istutas selle sümboolse viinapuu, kui ta Jeesust 29. aasta sügisel ristimise ajal püha vaimuga võidis. Kuid edasi näitab Jeesus, et see viinapuu sümboliseerib midagi enamat kui vaid teda, öeldes: „Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, tema kõrvaldab ja igaüht, mis kannab vilja, tema puhastab, et see kannaks rohkem vilja [——] Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse. Mina olen viinapuu, teie olete oksad.”

Apostlid ja teised saavad viinapuu oksteks 51 päeva hiljem nelipühil, kui püha vaim nende peale välja valatakse. Lõpuks saab 144000 inimest piltliku viinapuu oksteks. Koos viinapuu tüve Jeesuse Kristusega moodustavad nad sümboolse viinapuu, mis kannab Jumala Kuningriigi vilju.

Jeesus selgitab, mis on viljakandmise võti: „Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!” Jeesus ütleb, et kui inimene ei kanna vilja, siis „ta heidetakse välja nagu viinapuu oks ning kuivab ära. Ja nad kogutakse kokku ja heidetakse tulle ning põletatakse ära”. Aga teiselt poolt tõotab Jeesus: „Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mis te iganes tahate, ja see sünnib teile!”

Edasi ütleb Jeesus oma apostlitele: „Selles on minu Isa austatud, et te kannate palju vilja ja osutute minu jüngriteks.” Vili, mida Jumal soovib neilt okstelt saada, on see, et nad ilmutaksid kristlikke omadusi, eriti just armastust. Veelgi enam, kuna Kristus oli Jumala Kuningriigi kuulutaja, kuulub selle soovitud vilja hulka ka jüngrite tegemine, nagu tema seda tegi.

„Jääge minu armastusse,” õhutab nüüd Jeesus. Ent kuidas saavad tema apostlid seda teha? „Kui te peate minu käsusõnu,” ütleb ta, „siis te jääte minu armastusse.” Edasi selgitab Jeesus: „See on minu käsusõna, et te armastaksite üksteist nõnda nagu mina teid olen armastanud! Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest!”

Jeesus näitab üles sellist erakordset armastust mõni tund hiljem, kui ta annab oma elu nii apostlite kui ka kõigi teiste eest, kes temasse usuvad. Tema eeskuju peaks ajendama ta järelkäijaid osutama üksteisele samasugust ennastsalgavat armastust. Sellisest armastusest tuntakse neid, nagu Jeesus varem on teatanud: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!”

Jeesus ütleb, kes on tema sõbrad: „Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida mina teid käsin. Ma ei ütle teid enam orjad olevat; sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Vaid ma olen teid nimetanud sõpradeks, sest ma olen teile teada andnud kõik, mis ma oma Isalt olen kuulnud.”

Lähedane sõprus Jeesusega tähendab tõesti kallihinnalisi suhteid! Kuid et tunda neist suhetest jätkuvalt rõõmu, peavad tema järelkäijad ’kandma vilja’. Kui nad seda teevad, siis, nagu Jeesus kinnitab, ’Isa annab neile, mida nad iganes paluvad Jeesuse nimel’. Tõepoolest suurejooneline tasu Kuningriigi vilja kandmise eest! Õhutanud taas apostleid ’üksteist armastama’, selgitab Jeesus, et maailm vihkab neid. Ent ta lohutab neid: „Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta mind on enne teid vihanud.” Järgnevalt toob Jeesus esile põhjuse, miks maailm tema järelkäijaid vihkab, öeldes: „Aga et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm!”

Selgitades üksikasjalikumalt maailma viha põhjust, jätkab Jeesus: „Seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne teda [Jehoova Jumalat], kes mind on läkitanud.” Tegelikult mõistavad Jeesuse imeteod tema vihkajad süüdi, nagu ta mainib: „Kui ma ei oleks nende keskel teinud neid tegusid, mida ükski muu ei ole teinud, ei oleks neil pattu; aga nüüd on nad näinud ja vihanud niihästi mind kui mu Isa.” Seega, nagu Jeesus ütleb, on läinud täide kirjakoht: „Nad on mind vihanud ilmaasjata!”

Taas lohutab Jeesus neid nagu varemgi, lubades läkitada aitaja, püha vaimu, mis on Jumala võimas tegev jõud: „See tunnistab minust. Ja teiegi tunnistate.”

Täiendav manitsus enne äraminekut

Jeesus ja apostlid on valmis ülemisest toast lahkuma. „Seda ma olen teile rääkinud, et te ei taganeks,” jätkab ta. Seejärel annab ta neile tõsise hoiatuse: „Nad heidavad teid kogudusest välja ja tuleb aeg, mil igaüks, kes teid tapab, arvab au andvat Jumalale.”

Ilmselt tekitab see hoiatus apostlites sügavat rahutust. Ehkki Jeesus on varemgi öelnud, et maailm vihkab neid, pole ta nõnda otse öelnud, et neid tapetakse. „Seda ma ei ole teile öelnud algusest,” selgitab Jeesus, „sest ma olin ühes teiega.” Kui hea on ikkagi neid selles suhtes ette hoiatada, enne kui ta ära läheb!

„Aga nüüd,” jätkab Jeesus, „ma lähen selle juurde, kes mind on läkitanud, ja keegi teie seast ei küsi minult: kuhu sa lähed?” Varem samal õhtul olid nad tahtnud saada teada, kuhu ta läheb, kuid nüüd on nad tema poolt öeldu tõttu nii vapustatud, et nad ei küsi selle kohta enam midagi. Jeesus lausub: „Et mina seda teile olen öelnud, siis on kurbus täitnud teie südame.” Apostlid ei ole kurvad mitte ainult teadmise pärast, et nad peavad kannatama kohutavat tagakiusamist ja et neid tapetakse, vaid ka sellepärast, et nende Isand nende juurest lahkub.

Seetõttu selgitab Jeesus: „See tuleb teile heaks, et mina lähen ära. Sest kui ma ei läheks, ei tuleks Trööstija [„aitaja”, UM] teie juurde. Aga kui ma lähen, siis ma läkitan tema teie juurde.” Inimesena saab Jeesus olla ainult ühes kohas korraga, aga kui ta on taevas, saab ta oma järelkäijate juurde läkitada aitaja, Jumala püha vaimu, ükskõik kus nad ka maa peal ei oleks. Seega tuleb Jeesuse lahkumine neile heaks.

Jeesus ütleb, et püha vaim „toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta”. Maailma patt — see, et maailm ei usu Jumala Pojasse — paljastatakse. Lisaks tõendatakse Jeesuse õiglust veenvalt sellega, et ta läheb üles Isa juurde. Ja see, et Saatanal ja tema kurjal maailmal ei õnnestu murda Jeesuse laitmatust, on veenev tõend selle kohta, et selle maailma vürstile on langetatud hukkamõistev kohtuotsus.

„Mul on teile veel palju ütlemist,” jätkab Jeesus, „aga te ei või nüüd seda kanda.” Seepärast tõotab Jeesus, et kui ta valab välja püha vaimu, mis on Jumala tegev jõud, juhatab see neid neist asjust arusaamisse vastavalt sellele, kuidas nad on võimelised neid haarama.

Eriti raske on apostlitel saada aru sellest, et Jeesus sureb ja seejärel pärast ülestõusmist nende ette ilmub. Seepärast küsivad nad üksteiselt: „Mis see on, mis ta ütleb meile: üürikese aja pärast, siis te ei näe mind, ja taas üürikese aja pärast, siis te näete mind! ja: mina lähen Isa juurde?”

Jeesus taipab, et nad tahavad temalt midagi küsida, seetõttu ta selgitab: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, te nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus! Teid kurvastatakse, aga teie kurvastus muutub rõõmuks!” Hiljem sama päeva pärastlõunal, kui Jeesus tapetakse, on selle maailma usujuhid rõõmsad, kuid jüngrid kurvastavad. Ent jüngrite kurvastus muutub rõõmuks, kui Jeesus üles äratatakse! Ja nende rõõm jätkub, kui ta annab neile nelipühil õiguse olla tema tunnistajad, valades nende peale välja Jumala püha vaimu!

Jeesus võrdleb apostlite olukorda sünnitusvaludes naise olukorraga, öeldes: „Kui naine sünnitab, on ta murelik, sest tema hetk on tulnud.” Ent naine unustab oma kannatused, kui tema laps on sündinud, täheldab Jeesus ning julgustab oma apostleid sõnadega: „Teilgi on nüüd meel murelik, aga ma tahan teid jälle näha [kui olen üles tõusnud] ja teie süda rõõmustub, ja ükski ei võta teie rõõmu teilt ära.”

Siiamaani ei ole apostlid kunagi esitanud palveid Jeesuse nimel. Kuid nüüd ütleb ta: „Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel! [— — —] Sest Isa ise armastab teid, sellepärast et teie olete mind armastanud ja uskunud, et mina olen lähtunud Jumalast. Ma olen lähtunud Isast ja tulnud maailma; taas ma jätan maha maailma ja lähen Isa juurde!”

Jeesuse sõnad on apostlitele suureks julgustuseks. „Sellest me usume, et sa oled lähtunud Jumala juurest!” ütlevad nad. „Kas te nüüd usute?” küsib Jeesus. „Vaata, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ja te jätate mind üksi!” Nii uskumatu kui see ka ei näi, juhtub see veel enne, kui öö on möödas!

Jeesus lõpetab: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” Jeesus võitis maailma ära, sest vaatamata kõigele, mida Saatan koos oma maailmaga ka ei püüdnud tema laitmatuse murdmiseks teha, täitis tema ustavalt Jumala tahet.

Lõpupalve ülemises toas

Jeesus armastab oma apostleid sügavalt, seepärast valmistab ta neid ette oma peatseks äraminekuks. Kui ta neid nüüd on pikalt manitsenud ja lohutanud, tõstab ta oma silmad taeva poole ja palub oma Isa: „Austa oma Poega, et ka Poeg austaks sind, nagu sa oled temale andnud meelevalla kõige liha üle, et ta annaks igavese elu kõigile, keda sina oled temale andnud!”

Millise erutava teema Jeesus sisse toob — igavese elu! Kuna Jeesusele on antud „meelevald kõige liha üle”, saab ta oma lunastusohvriga tuua kasu kogu surevale inimkonnale. Aga ta kingib „igavese elu” ainult neile, keda Isa heaks kiidab. Igavese elu teemat edasi arendades jätkab Jeesus oma palvet:

„See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.” Jah, meie pääste sõltub sellest, kas me õpime tundma nii Jumalat kui ka tema Poega. Ent on vaja enamat kui vaid mõistuslikku tundmist.

Inimene peab neid lähemalt tundma õppima ja nendega tihedad sõprussidemed looma. Ta peab olema nendega samal arvamusel ja vaatama asjadele nende pilgu läbi. Eelkõige aga peab inimene püüdma jäljendada nende võrratuid omadusi oma suhetes teistega.

Järgnevalt palub Jeesus: „Mina olen sind austanud maa peal; ma olen lõpetanud selle töö, mille sa oled andnud mulle teha.” Olles niisiis siiani oma ülesande täitnud ning kindel oma edus ka tulevikus, palub ta: „Austa mind sina, Isa, enese juures selle auga, mis mul oli sinu juures enne maailma olemasolu.” Jah, nüüd palub ta, et teda ülestõusmise kaudu taas austataks taevase auga nagu varem.

Tehes kokkuvõtte oma tähtsaimast tööst maa peal, ütleb Jeesus: „Mina olen sinu nime ilmutanud inimestele, keda sa mulle oled andnud maailmast. Nemad olid sinu omad ja sina andsid nad mulle, ja nad on pidanud sinu sõna.” Teenistuses olles tarvitas Jeesus Jumala nime Jehoova ja näitas, kuidas seda õigesti hääldada, kuid ta tegi midagi enamat, kui vaid andis Jumala nime oma apostlitele teada. Lisaks aitas ta neil Jehoovat, tema isiksust ning eesmärke sügavamalt tundma õppida ja hindama hakata.

Jeesus tunnistab alandlikult, et Jehoova on temast kõrgem, kelle alluvuses ta teenib: „Need sõnad, mis sa andsid mulle, olen ma andnud neile, ja nemad on vastu võtnud ja teavad, et ma tõesti olen lähtunud sinu juurest, ja nemad on uskunud, et sina oled mind läkitanud.”

Tehes vahet oma järelkäijate ja ülejäänud inimkonna vahel, palub Jeesus järgnevalt: „Maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud [— — —] Kui ma olin ühes nendega, hoidsin ma neid .. ja ma hoidsin neid ning ükski neist ei ole kadunud, kui ainult kadumisepoeg”, nimelt Juudas Iskariot. Just selsamal momendil on Juudas täitmas oma põlastusväärset ülesannet Jeesus ära anda. Niimoodi läheb Juudaga tema enese teadmata Kiri täide.

„Maailm vihkab neid,” jätkab Jeesus oma palvet. „Mina ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa neid hoiaksid tigeda eest. Nad ei ole maailmast, nõnda nagu minagi ei ole maailmast.” Jeesuse järelkäijad on maailmas — selles organiseeritud inimühiskonnas, mida valitseb Saatan —, kuid nad püsivad nüüd ning peavad ka tulevikus püsima alati sellest ja selle kurjusest lahus.

„Pühitse neid tões,” jätkab Jeesus, „sinu sõna on tõde!” Siin nimetab Jeesus inspireeritud Heebrea Kirju, mida ta pidevalt on tsiteerinud, „tõeks”. Aga samuti on „tõde” kõik see, mida ta õpetas oma jüngritele ja millest nad hiljem inspiratsiooni all Kristlikes Kreeka Kirjades kirjutasid. See tõde võib pühitseda inimest, muuta ta elu täielikult ja kujundada temast inimese, kes püsib maailmast lahus.

Nüüd palub Jeesus „mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad [temasse]”. Niisiis palub Jeesus nende eest, kellest saavad tema võitud järelkäijad, ja teiste tulevaste jüngrite eest, keda veel kogutakse „ühte karja”. Mida ta nende kõigi eest palub?

„Et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, .. et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks.” Jeesus ja tema Isa pole sõnasõnaliselt üks isik, kuid nad on üksmeelsed kõikides asjades. Jeesus palub, et tema järelkäijate vahel valitseks samasugune ühtsus, nii et ’maailm tunneks, et Jumal on teda läkitanud ja on armastanud neid, nõnda nagu Jumal teda on armastanud’.

Nüüd palub Jeesus oma taevast Isa nende eest, kes saavad tema võitud järelkäijateks. Mida ta palub? „Et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, .. et nad näeksid minu auhiilgust, mille sa mulle oled andnud; sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist”, see on, enne kui Aadam ja Eeva said järglasi. Juba kaua aega enne seda armastas Jumal oma ainusündinud Poega, kes sai Jeesuseks Kristuseks.

Oma palvet lõpetades rõhutab Jeesus jälle: „Ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan seda teada selleks, et armastus, millega sa mind oled armastanud, oleks nendes ja mina oleksin nendes [„ühtsuses nendega”, UM]!” Apostlite puhul hõlmab Jumala nime tundmaõppimine ka seda, et nad on isiklikult õppinud tundma Jumala armastust. Johannese 14:1—17:26; 13:27, 35, 36; 10:16; Luuka 22:3, 4; 2. Moosese 24:10; 1. Kuningate 19:9—13; Jesaja 6:1—5; Galaatlastele 6:16; Laul 35:19; 69:5; Õpetussõnad 8:22, 30.

▪ Kuhu on Jeesus minemas ja millise vastuse saab Toomas oma küsimusele sinna viiva tee kohta?

▪ Mida Filippus oma palvet esitades ilmselt soovib Jeesuselt?

▪ Miks see, kes on näinud Jeesust, on näinud ka Isa?

▪ Kuidas teevad Jeesuse järelkäijad suuremaid tegusid kui tema?

▪ Mis mõttes ei saa Saatan Jeesusest midagi?

▪ Millal istutas Jehoova sümboolse viinapuu ning millal ja kuidas saavad teised selle viinapuu osaks?

▪ Kui palju oksi on sellel sümboolsel viinapuul lõpuks?

▪ Millist vilja soovib Jumal okstelt saada?

▪ Kuidas me saame olla Jeesuse sõbrad?

▪ Miks maailm Jeesuse järelkäijaid vihkab?

▪ Milline Jeesuse hoiatus tekitab tema apostlites rahutust?

▪ Miks ei küsi apostlid Jeesuselt, kuhu ta läheb?

▪ Millest on apostlitel eriti raske aru saada?

▪ Kuidas kujutab Jeesus piltlikult seda, et apostlite seisukord muutub kurvastusest rõõmuks?

▪ Mida ütleb Jeesus apostleid peatselt tegevat?

▪ Kuidas võidab Jeesus maailma ära?

▪ Mis mõttes on Jeesusele antud „meelevald kõige liha üle”?

▪ Mida tähendab õppida tundma Jumalat ja tema Poega?

▪ Mil viisil ilmutab Jeesus Jumala nime?

▪ Mis on „tõde” ja kuidas see kristlast ’pühitseb’?

▪ Kuidas on Jumal, tema Poeg ja kõik tõelised kummardajad üks?

▪ Millal leidis aset „maailma rajamine”?