58. peatükk

Leivad ja haputaigen

DEKAPOLISES on Jeesuse juurde kogunenud suured rahvahulgad. Paljud on tulnud kaugelt sellesse üldiselt paganatega asustatud piirkonda teda kuulama ja oma tõbedest terveks saama. Neil on kaasas suured toiduainetekorvid, milles nad paganate alasid läbides kannavad tavaliselt oma teemoona.

Siiski kutsub Jeesus lõpuks oma jüngrid ning ütleb: „Mul on väga hale meel rahvast, sest nad on juba kolm päeva olnud minu juures, ja neil ei ole midagi süüa. Ja kui ma nad lasen koju minna söömata, nõrkevad nad teel! [„Mõned neist on ju tulnud kaugelt.” (UT)]

„Kust võib keegi siin kõrbes neid leivaga täita?” küsivad jüngrid.

Jeesus pärib: „Mitu leiba teil on?” „Seitse,” vastavad nad, „ja pisut kalu.”

Jeesus käsib rahval maha istuda, võtab leivad ja kalad, palub Jumalat, murrab ning hakkab neid oma jüngritele jagama. Nemad omakorda jagavad toidu rahvale ja kõik saavad oma kõhu täis. Kui ülejäänud palad hiljem kokku korjatakse, saab täis seitse moonakorvi, kuigi sööjaid on olnud umbes 4000 meest, peale selle veel naised ja lapsed!

Jeesus laseb rahvahulkadel ära minna, astub koos oma jüngritega paati ja sõidab üle Galilea järve selle lääneranda. Variserid, kellega sel korral on siin kaasas ka saduseride usulahku kuulujaid, püüavad siin Jeesust kiusata, nõudes, et ta näitaks neile tunnustähte taevast.

Mõistes, et nad püüavad teda kiusata, kostab Jeesus: „Õhtu tulles te ütlete: head ilma tuleb, sest taevas punab. Ja hommikul te ütlete: täna tuleb rajuilm, sest taevas punab ja on pilves. Taeva nägu te oskate küll mõista, kuid aegade tunnustähti te ei suuda mõista.”

Seejuures nimetab Jeesus neid kurjaks ja abielurikkujaks sugupõlveks ning hoiatab neid nagu varem varisere, et neile ei anta muud tunnustähte kui prohvet Joona tunnustäht. Jeesus läheb koos oma jüngritega sealt ära, astub paati ja suundub Betsaidasse Galilea järve kirderannikul. Teel olles avastavad jüngrid, et nad on unustanud leiba kaasa võtta ja et neil on kõigest üks leib.

Pidades silmas oma äsjast kokkupõrget variseride ja Heroodest toetavate saduseridega, manitseb Jeesus: „Vaadake ette, hoiduge variseride haputaignast ja Heroodese haputaignast!” Ilmselt viib haputaigna mainimine jüngrid mõttele, nagu viitaks Jeesus sellele, et nad on unustanud leiba kaasa võtta, ning nad võtavad asja arutusele. Hoomates, et tegemist on vääritimõistmisega, lausub Jeesus: „Mis te arutate, et teil ei ole leiba?”

Jeesus on alles hiljuti andnud ime läbi leiba tuhandetele inimestele, kusjuures viimase taolise ime tegi ta ehk ainult päev või paar tagasi. Nad peaksid teadma, et temale ei valmista muret sõnasõnaliste leibade puudumine. Ta tuletab neile meelde: „Te ei .. mäleta. Kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?”

„Kaksteist!” kostavad nad.

„Kui ma seitse murdsin neljale tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?”

„Seitse,” vastavad nad.

„Kuidas te siis ei mõista?” küsib Jeesus. „Kuidas te siis ei mõista, et ma teile ei rääkinud leivast, kui ma käskisin teid hoiduda variseride ja saduseride haputaignast?”

Lõpuks saavad jüngrid asjast taipu. Haputaignat — ollust, mis tekitab käärimist ja paneb leiva kerkima — kasutati moraalset rikutust märgistava sõnana. Niisiis mõistavad jüngrid nüüd, et Jeesus kasutab haputaignat ülekantud mõttes, et ta hoiatab neid moraalselt laostavat mõju avaldava „variseride ja saduseride õpetuse” eest (meie kursiiv). Markuse 8:1—21; Matteuse 15:32—16:12.

▪ Miks on inimestel kaasas suured moonakorvid?

▪ Kuhu sõidab Jeesus paadiga pärast Dekapolisest lahkumist?

▪ Millise vääritimõistmisega on jüngritel tegemist seoses Jeesuse ütlusega haputaigna kohta?

▪ Mida peab Jeesus silmas väljendiga „variseride ja saduseride haputaigen”?