Ühes Aasia riigis hakkas üks tuntud telenäitleja ja modell Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. See naine asus viivitamatult õpitut ellu rakendama ning viskas minema okultistliku kirjanduse ja budistlikud ebajumalakujud.

Üks tema sõbranna anus teda: „Miks sa ei võiks piibliuurimist kõigest kolmeks aastaks  lõpetada ja karjäärile keskenduda? Pärast võid ju uurimist jätkata.”

Naine kostis: „Ma olen 24 aastat soovinud Jehoovat leida. Miks peaksin tema tundmaõppimist veel kolme aasta võrra edasi lükkama?”

Selsamal nädalal, kui ta pidi teokraatlikus teenistuskoolis esitama esimese kõne, võttis temaga ühendust üks filmikompanii. See pakkus talle tulusat nelja-aastast lepingut tingimusel, et ta nõustub iga talle antava rolliga. Ta keeldus sellest. 2014. aasta mais sai ta ristimata kuulutajaks ning hiljem otsustas ta augustis kuulutada 100 tundi. Küsimusele „Miks?” vastas ta: „Ma tahan tähistada Jeesuse valitsuse sajandat aastapäeva sellega, et kuulutan ühe tunni iga tema valitsusaasta kohta.” Ta jõudiski eesmärgile. 2015. aasta jaanuaris lasi ta end ristida ning praegu teenib ta abipioneerina.

Sri Lankal sõitsid neli õde bussiga kuulutama sellisele territooriumile, mis pole ühelegi kogudusele määratud ja kus elavad peamiselt budistid. Teisel kuulutustööpäeval hakkasid üks munk ja taksojuht nendega tüli norima. Peagi ümbritses neid umbes 30 vihast inimest. Kohale tuli politsei, viis õed jaoskonda ja pani nad üheks ööks trellide taha, ilma et neile oleks mingit süüdistust esitatud. Nad olid samas kambris paadunud kurjategijatega, kes mõnitasid neid ja ropendasid. Ent see, et õed arreteeriti,  avas neile võimaluse tunnistust anda. Üks õde sõnas: „Olin vahi all koos mõrvaritega, kuid ma sain neile kuulutada. Nad olid üllatunud, et mind kinni võeti, ja esitasid mu uskumuste kohta palju küsimusi. Üks mees koguni uuris mu käest, miks ma nii rõõmsameelne olen.”

Sri Lanka ülemkohus on teatanud, et nõustub arutama meie kaebust politsei vastu, kes rikkus nende nelja õe põhiõigusi, hoides neid kinni süüdistust esitamata. Kohtuasi on veel ootel.

Jaapanis uuris pioneerist õde Michiko ühe haiglas oleva vanema prouaga viipekeeles Piiblit. Õde küsis töötajate käest, kas seal on veel mõni patsient, kellega ta võiks rääkida. Nii kohtus Michiko Kazumiga, kes küll kuulis, aga ei saanud rääkida. Kazumi oli 23-aastaselt sattunud autoõnnetusse ning on olnud sellest ajast saadik voodihaige. Ta ei saa toitu neelata ega isegi vett juua. Tal oli palju küsimusi ning ta oli varmalt nõus Piiblit uurima.

Michiko esitas lõikude kohta küsimusi ning Kazumi osutas käega vastustele või pani need kirja. Kui Kazumi sai endale mobiiltelefoni, hakkas Michiko temaga igal hommikul päevateksti arutama. Olgugi et Kazumi jäi päev-päevalt aina nõrgemaks, kasvas tema usk ning ta tahtis saada Jehoova tunnistajaks. Olles uurinud Piiblit 13 aastat, sai Kazumi 61-aastaselt lõpuks ristimata kuulutajaks.

 Kuna Kazumi on voodihaige, korraldasid vennad nii, et ta saab kuulata kõiki koosolekuid ja kokkutulekuid. Eri õed loevad koosolekul ette Kazumi vastuseid.

Kazumi kirjutab sooje isiklikke kirju kõigile piibliõpilastele, kes koosolekutel käivad. Ta kuulutab haigla personalile ja oma külalistele. Kazumi ütleb neile: „Kui hakkad Piiblit uurima, saad õnnelikuks.”

Ühes Kagu-Aasia riigis läks üks õde haiglasse optiku vastuvõtule ning kohtas seal munka. Ta küsis mehelt: „Kas te tahaksite olla täiusliku tervisega ja elada igavesti imekaunis paigas?” Sellele järgnes sõbralik vestlus ning õde andis mungale brošüüri „Kuuletu  Jumalale”. Ta sai mungalt tema telefoninumbri ja edastas selle ühele vennale koguduses. Üsna pea võttis vend mungaga ühendust ning kutsus ta erikõnet kuulama. Mungale meeldis koosolek väga, eriti kuningriigilaulude laulmine. Samuti avaldas talle muljet see, et kõik teda nii soojalt tervitasid.

Munk tahtis teada, kas Jehoova tunnistajatel on oma usuülikool või seminar. Vend selgitas, et me pakume inimestele individuaalset piibliõpet ning pani ette hakata koos Piiblit uurima. Järgmiseks nädalaks oli mungal raamatust „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” 1. peatükk läbi loetud. Temast sai tubli piibliõpilane, kes hakkas käima koosolekutel ning Vahitorni-uurimistel vastama.

Kui munk käis ringkondlikul kokkutulekul, kutsus harubüroo esindaja teda Peetelisse ekskursioonile. Järgmisel nädalal reisiski munk umbes 10 tundi, et minna Peetelisse, kus ta südamlikult vastu võeti. 2015. aasta veebruari lõpus lahkus ta munkade ridadest. Talle meeldib Piiblit uurida ning koosolekutel vastata.

Hiljaaegu paluti pioneeridel minna kuulutama India kirdeossa, kus ei olnud palju aastaid head sõnumit kuulutatud. Pioneerid leidsid sealt rohkelt huvilisi ning otsisid koosolekute pidamiseks sobivat paika. Ühe piibliõpilase juurde minnes nägid nad tee ääres ühte ehitusjärgus maja ja mõtlesid selle kohta infot küsida. Kui nad veidi edasi kõndisid, otsustasid nad tagasi minna. Maja taga kohtusid nad eaka  prouaga ja ütlesid talle, et nad on Jehoova tunnistajad. Naise nägu lõi särama. „Mina olen ka Jehoova tunnistaja,” sõnas ta ning kutsus nad lahkelt sisse. Ta näitas neile tunnistajate kirjandust, mis oli pärit 1970. ja 1980. aastatest. 30 aastat tagasi oli ta pioneeridega Piiblit uurinud ja käinud mõnel koosolekul, kuigi ta mees oli sellele vastu. Naine oli veendunud, et on leidnud tõe, kuid hiljem, kui pioneerid tema kandist lahkusid, kaotas ta organisatsiooniga kontakti. Kõik tema lapsed liitusid eri kirikutega, ent tema polnud nõus minema mitte ühessegi neist.

 Mõni aeg tagasi hakkasid naise lapsed avaldama talle survet, et ta liituks katoliku kirikuga, kuna nii saaks talle korraldada kirikliku matuse. Ka tema õde käis talle peale, et ta seda teeks. Ent kui nad olid teel kirikusse, sattusid nad ummikusse ning pidid tagasi koju tulema. Õde ütles, et nad lähevad uuesti järgmisel päeval, kuid siis jäi ta haigeks. Ja just selsamal pärastlõunal tulid pioneerid selle Piiblist huvitatud naise juurde. Ta uurib nüüd jälle, käib koosolekutel ning õhutab ka oma lapsi ja lapselapsi Piiblit uurima.