Inglismaal Londonis toimunud rahvusvaheline kokkutulek oli põnev sündmus nii teistest riikidest tulnud Jehoova tunnistajatele kui ka kohalikele õdedele ja vendadele. Andrew ja Elizabeth põikasid sisse ühte Londoni hotelli, et tervitada delegaate. Elizabeth märkas vestibüülis ühte kenasti riietatud naist ning arvas, et tegu on delegaadiga.  Ta kallistas teda soojalt. Nähes naise üllatust, vabandas Elizabeth ta ees. „Andestust,” ütles ta, „ma pidasin teid delegaadiks.”

„Mis delegaadiks?” päris naine.

Elizabeth viitas vastuvõtulaual olevale sildile, millega tervitati Jehoova tunnistajaid. Teda üllatas, kuidas naine sellele reageeris. Naine lausus: „Kui armas teist! Kas ma näen siis Jehoova tunnistaja moodi välja?”

Jutuajamise käigus sai Elizabeth teada, et naise nimi on Vivien, et ta on pärit Nigeeriast ning elab kõigest mõne minuti kaugusel tema elukohast. Vivien oli nõus Piiblit uurima ning tahtis, et ka ta lapsed oleksid juures. Andrew ja Elizabeth läksid Vivieni koju ja nüüd oli Vivien see, kes neid soojalt kallistas. Nende juhuslik kohtumine Londoni kesklinnas oli Vivienile sügavat muljet avaldanud. Kui Andrew ja Elizabeth näitasid Vivienile raamatut „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”, ütles ta nende imestuseks, et tal on juba see raamat ning et ta loeb seda oma neljale lapsele. Kui Vivienile selgitati, et tavaliselt pakutakse selle raamatu abil inimestele tasuta kodust piiblikursust, vastas ta õhinal: „Hakkame siis kohe pihta!”

2014. aasta novembris moodustati esimene roma- ehk mustlaskeelne kogudus Slovakkias. Hiljutisel ringkondlikul kokkutulekul lasi end ristida 21 roma. Nad kõik olid samast külast. Romakeelses koguduses  viibis mälestusõhtul 495 inimest. Üks vastristitud vend kirjutas:

„Olen roma ja olen pärit Slovakkiast Žehrast. Minu kodukohas nimetavad paljud meid halvustavalt mustlasteks ning peavad meid räpasteks inimesteks, kes valetavad ja varastavad. Kui tahtsin kirikusse minna, ütles kirikuhoidja, et mul pole sinna asja, ja käskis mul minekut teha. Võite ise arvata, mis tundeid tekitasid sellised kogemused minus nende vastu, kes pole romad. Siis aga kutsusid Jehoova tunnistajad mind kuningriigisaali. Läksin suurte kõhklustega, sest kartsin jälle pettuda. Olin üllatunud, kui juba enne kuningriigisaali sisenemist üks slovakk mul kätt surus ja mind soojalt tervitas. Avaliku kõne ajal oli mul raske keskenduda. Mul vasardas peas vaid üks mõte: „Kuidas küll kõik minu vastu nii kenad on?”

Tol ööl ei saanud ma sõba silmale, sest mõtlesin kogu aeg kuningriigisaalis toimunule. Otsustasin uuesti saali minna, et näha, kas selline soe vastuvõtt oli vaid juhuslik kokkusattumus. Seekord olid inimesed minu vastu veelgi lahkemad ja kohtlesid mind kui vana sõpra. Hakkasin käima kõigil koosolekutel ja lasin end lõpuks ristida. Pärast ristimist on vennad ja õed olnud minu vastu ikka sama lahked ning nad näitavad oma tegudega, et peavad mind kalliks. Vahel pakuvad nad mulle süüa koguni paremat toitu, kui tavaliselt ise söövad. Tahan alati kuuluda sellesse organisatsiooni ja teenida Jumal Jehoovat igavesti.”

Aserbaidžaanis elav Ayseli-nimeline õde sõitis bussiga Gäncäst Bakuusse. Ta rääkis palves Jehoovale oma  soovist tee peal kellegagi Piiblist vestelda. Olgugi et Ayselil oli juba istekoht, tahtis üks naine, et ta tema kõrvale istuks. Aysel hakkas naisega rääkima ja viis jutu tasapisi Piiblile. Naine ütles, et ta armastab Jeesust ning tahab tema kohta rohkem teada. Aysel vahetas naisega telefoninumbreid ning nad leppisid kokku, et kohtuvad taas. Naine palus Ayselil tuua talle võimalusel Piibli.

Kui Aysel Gäncässe naasis, läks ta selle naise töökohta. Naine mainis, et tal on üks palveraamat, mida ta iga päev loeb. Meie õde oli üllatunud, kui sai teada, et see palveraamat on 2013. aasta brošüür „Uuri pühakirja iga päev”. Naisega hakati Piiblit uurima. Ayselit rõõmustas see, et Jehoova andis talle julgust eraviisil kuulutustööd teha.

Hispaaniast saabus järgmine kiri.

„Tundsin tühjust ning mu elul polnud mingit suuremat sihti. Otsisin väsimatult meelerahu, mis näis mulle kättesaamatu,” jutustab 68-aastane Felicity Rootsist. Ta oli katoliku kiriku liige, kuid ta polnud nõus selle õpetustega. Seepärast tutvus ta väga erinevate uskumustega ning hakkas lõpuks tegelema nõiduse ja ennustamisega.

Kuna Felicity arvates polnud elul tõelist mõtet, kaotas ta eluisu ja tahtis end tappa. „Mu silmist voolasid pisarad, kui hüüdsin valju häälega Jumala poole ja anusin, et ta annaks mulle teada, mida ta soovib, et ma teeksin. Kaks nädalat hiljem oli kosta õrna koputust uksel. Üks naeratav noormees küsis, kas ma sooviksin kuulata Jumala sõna. Mõtlesin endamisi: „Oh ei, Jumal, seda ma küll ei palunud. Ainult mitte Jehoova tunnistajad!””

Ehkki naise esimene mõte oli uks kiiruga sulgeda, otsustas ta tunnistaja siiski ära kuulata ja oli nõus hakkama uurima raamatut „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. „Nägin Piiblit uues valguses,” lausub ta. Felicity ristiti 2014. aasta üldkokkutulekul Rootsis. Ta ütleb: „Just seda olin otsinud kogu oma elu. Viimaks ometi leidsin meelerahu.”