EHKKI majast majja kuulutustöö on endiselt peamine viis, kuidas Jehoova tunnistajad Piibli sõnumit levitavad, on head sõnumit Jumala kuningriigist kuulutatud edukalt ka pilkupüüdvate kirjanduslaudade ja -stendide abil. (Matt. 24:14.) Kuningriigikuulutajad on kasutanud kirjandusstende, -laudu ja -lette selleks, et jõuda inimesteni avalikes kohtades. Kogudused kõikjal maailmas on võtnud kasutusele umbes 250 000 ratastel kirjandusstendi. Mis tulemusi on see toonud?

Tansaanias Dar es Salaamis tehti suurlinnades kuulutamise eriprojektiga algust 2014. aastal. Sellest ajast peale on ligi 700 inimest avaldanud soovi hakata Piiblit uurima. Paljud huvilised käivad meie koosolekutel  ning õpivad Jumalat paremini tundma. Kõigest ühe aasta jooksul võtsid Aafrika riikidest ja mujalt pärit inimesed kirjandusstendidelt üle 250 000 trükise.

Saalomoni Saartel, kus vähem kui 2000 inimest kuulutavad enam kui 300 asustatud saarel, on suurlinnades kuulutamise eriprojektist saanud tähtis viis tõeseemneid levitada. Pealinnas Honiaras on vennad jaganud saareelanikele üle 104 000 ajakirja ja 23 600 brošüüri. Paljud neist, kes on trükiseid võtnud, on pärit niisugustelt saartelt ja sellistest küladest, kus pole ühtegi Jehoova tunnistajat. Ainuüksi ühel pärastlõunal levitasid vennad 400 raamatut „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” ja 60 inimest soovis hakata Piiblit uurima.

Ühel varahommikul panid pioneerid Michael ja Linda Venezuelas Margarita saarel ranna lähedal kokku kirjandusstendi. Nende juurde astus mees nimega Aníbal ja võttis raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Ta ütles neile, et ta isa oli seitse aastat tagasi sellessamas rannas surnud ning et ta ema on sellest ajast peale kannatanud depressiooni all. Järgmisel nädalal tuli Aníbal tagasi ning rääkis Michaelile ja Lindale, et käes on tema isa surma-aastapäev. Ta võttis välja mobiili, helistas oma emale ja palus Michaelil teda lohutada, mida Michael tegigi. Sest ajast saati on Aníbali ema mitu korda Michaelile ja Lindale helistanud ning nad on saanud talle lugeda lohutavaid piiblitekste. Kord saatis Aníbali ema neile sõnumi, kus oli kirjas:  „Täna on mul palju parem olla, sest te olete mind lohutanud ja tugevdanud mu usku.”

Suurlinnades kuulutamise eriprojekti raames tehakse USA-s avalikku kuulutustööd 14 linnas 127 paigas. 2015. teenistusaasta esimese seitsme kuu jooksul alustati 8445 piibliuurimist. See kuulutustöömeetod on aidanud paljudel, kes varem Jehoova rahvaga läbi käisid, õige jumalateenimise juurde tagasi tulla. Näiteks uudistas Californias Los Angeleses meie kirjanduse väljapanekut Terry-nimeline mees. Kirjanduslaua juures seisev abielupaar küsis ta käest, kas ta on varem lugenud meie kirjandust. Terry sõnas, et ta on Jehoova tunnistaja, kuid et ta on neli aastat olnud mittetegev. Abielupaar luges talle ette teksti Hesekiel 34:11 ja arutas temaga seda. Seal on kirjas Jehoova sõnad: „Mina ise otsin üles oma lambad ja hoolitsen nende eest.” Nad rääkisid talle meie veebisaidist ja JW Broadcastingust. Järgmisel hommikul saatis Terry sellele vennale meili, kus ta kirjutas, et oli mõni hetk enne seda, kui ta kirjanduslauda nägi, anunud Jumalalt andestust selle pärast, et ta pole koguduse koosolekutel käinud. Samuti oli ta palunud Jehoovalt abi, et temaga jälle lähedaseks saada. „Siis tervitasite teie mind sõbralikult,” lausus Terry. „Te lugesite mulle selle lohutava kirjakoha ning andsite vajaminevat infot, et võiksin Jehoova organisatsiooni tagasi tulla. See oli vastus mu palvele.”

Etioopias Addis Abebas tehakse suurlinnade kuulutustööd neljas kohas. Kolme kuu jooksul levitasid vennad 37 275 trükist ning 629 inimest soovis, et tunnistajad neid külastaksid. Nende paljude hulgas, kes  võtsid endale raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”, oli vanem härra, kes asus seda kohe lugema. Ta oli kunagi õppinud ususeminaris ning tal oli tekkinud küsimusi Jeesuse ja Jumala kuningriigi kohta. Niisiis tuli ta järgmisel päeval tagasi stendi juurde, et saada oma küsimustele vastused. Päev hiljem nõustus ta  hakkama Piiblit uurima ning nädala lõpus läks ta esimest korda koosolekule. Nüüd käib ta kõigil koosolekutel ja teeb häid edusamme.

Üks juudi mees tuli Mehhikos kirjandusstendi juurde ja küsis vendadelt, kas neil on midagi lugemist surmateemal. Vennad ütlesid, et neil sai selleteemaline ajakiri otsa, kuid nad pakkusid talle ajakirja, mis räägib tulevikust. Mees haaras ühe venna käsivarrest kinni ja ütles: „Mind ei huvita tulevik. Ma tahan end ära tappa.” Seejärel hakkasid ta silmist pisarad voolama. Vennad küsisid, miks ta tahab seda teha. „Äsja suri mu poeg,” rääkis mees läbi pisarate. Nad näitasid talle raamatust „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” 7. peatükki ja lugesid talle esimesed kaks lõiku alapealkirja alt „Kui lähedane inimene sureb” ning peatüki lõpust osa, kus selgitatakse, mis saab surnutest. Kuuldu läks mehele südamesse ja ta haaras uuesti venna käsivarrest ning küsis: „Kas see on tõesti nii?” Vennad kinnitasid talle, et Jehoova viib oma tõotuse täide. „Mida ma pean tegema, et oma poega uuesti näha?” päris ta. Nad lubasid, et külastavad meest ta kodus. Kui nad tema juurde tulid, ootas ta juba neid ja tahtis kohe Piiblit uurima hakata.

„Jehoova on tõesti õnnistanud seda kuulutustööviisi!” lausus üks reisiv ülevaataja, kes aitas suurlinnades kuulutamise eriprojekti käivitada New Yorgis. „See on olnud väga tõhus viis saada kätte kümneid tuhandeid inimesi, sealhulgas paljusid mittetegevaid ja eemaldatuid. Neil kadunud lammastel aidatakse nüüd Jehoova karja juurde tagasi tulla.” (Hes. 34:15, 16.)