Rääkinud mõistujutud kadunud lambast ja kadunud drahmist, on Jeesus arvatavasti ikka veel Pereas, mis asub Jordani jõest ida pool. Mõlemast loost on hästi näha, et me peaksime rõõmustama, kui patused kahetsevad ja Jumala juurde naasevad. Variserid ja kirjatundjad on arvustanud Jeesust, et ta selliste inimestega tegemist teeb. Kuid kas nad õpivad midagi Jeesuse räägitud mõistujuttudest? Kas nad mõistavad, mida tunneb taevane isa kahetsevate patuste vastu? Nüüd jutustab Jeesus liigutava mõistujutu, milles peitub seesama õpetlik iva, mis kahes eelmainitud mõistujutus.

See räägib isast, kel on kaks poega. Loo peategelane on noorem poeg. Variseridel, kirjatundjatel ja teistel, kes Jeesust kuulavad, on võimalik õppida sellest, mida öeldakse noorema poja kohta. Ent tähelepanuta ei tohiks jätta sedagi, mida Jeesus räägib isa ja vanema poja hoiakust. Ka see on äärmiselt õpetlik. Seepärast tasub meil mõelda kõigile neile kolmele mehele Jeesuse mõistujutus.

„Ühel mehel oli kaks poega,” alustab Jeesus. „Noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varast, mis saab minule.” Isa jagaski oma vara nende vahel ära.” (Luuka 15:11, 12.) Noorem poeg ei taha saada enda osa pärandist mitte sellepärast, et isa on surnud. Isa on veel täie tervise juures. Ent poeg tahab oma osa kohe kätte saada, et ta võiks olla iseseisev ja teha seda, mida hing ihkab.

Jeesus jätkab: „Mõne päeva pärast korjas noorem poeg kõik oma asjad kokku ja rändas kaugele maale. Ta raiskas seal oma vara ära, elades kergemeelset elu.” (Luuka 15:13.) Selle asemel et jääda oma kodu turvaliste seinte vahele, kus on tema armastav ja hoolitsev isa, läheb see poeg teisele maale. Seal raiskab ta kogu oma päranduse, elades liiderlikku elu ja andudes meelelistele naudingutele. Siis saabuvad aga rasked ajad, nagu ilmneb Jeesuse järgmistest sõnadest.

 Ta lausub: „Kui ta oli kõik ära kulutanud, tabas seda maad ränk näljahäda ja talle tuli puudus kätte. Ta läks isegi ja sokutas end ühe selle maa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu karjatama. Ta soovis, et saaks süüa kõhu täis jaanikaunadest, mida sead sõid, aga keegi ei andnud talle midagi.” (Luuka 15:14–16.)

Moosese seaduse järgi on sead ebapuhtad, ent see poeg on sunnitud töötama seakarjusena. Kuna ta on näljast nõrkemas, on ta koguni valmis sööma toitu, mis on mõeldud sigadele, kelle eest ta hoolitseb. Olles hädas ja meeleheitel, tuleb poeg viimaks mõistusele. Mida ta teeb? Ta arutleb: „Mu isal on palju palgatöölisi ja neil on külluses leiba, mina aga suren siin nälga. Ma lähen tagasi oma isa juurde ning ütlen talle: „Isa, ma olen teinud pattu taeva Jumala ja sinu vastu. Ma pole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks. Võta mind enda juurde palgatööliseks.”” Nii asubki ta teele oma isa juurde. (Luuka 15:17–20.)

Mida teeb isa? Kas ta saab oma poja peale vihaseks, hakkab temaga tõrelema ja ütleb talle, kui rumal ta oli, et kodunt lahkus? Kas poeg saab jaheda vastuvõtu osaliseks? Mida sa teeksid, kui sina oleksid isa asemel ja tegu oleks sinu poja või tütrega?

Jeesus kirjeldab, mida isa tunneb ja teeb, öeldes: „Kui ta [poeg] oli alles kaugel, märkas isa teda. Isal hakkas temast kahju ning ta jooksis talle vastu, kallistas teda ja andis talle hellalt suud.” (Luuka 15:20.) Isegi kui isa kõrvu on jõudnud kuuldused poja kergemeelsest elust, võtab ta tema soojalt vastu. Kas juudi ülemad, kes väidetavalt Jehoovat tunnevad ja teenivad, mõistavad selle loo põhjal, mismoodi meie taevane isa kahetsevatesse patustesse suhtub? Kas nad saavad aru ka sellest, et Jeesus on just samasuguse hoiakuga?

Kui isa näeb oma poja murelikku ja rusutud ilmet, adub ta tõenäoliselt, et see kahetseb tehtut. Ent kuna isa on valmis pojale vastu tõttama, on sel lihtsam oma patud üles tunnistada. Jeesus lausub: „Siis ütles poeg talle: „Isa, ma olen teinud pattu taeva Jumala ja sinu vastu. Ma pole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks.”” (Luuka 15:21.)

Isa käsib oma orje: „Tooge kähku kõige parem rüü, pange see talle selga, pange talle sõrmus sõrme ja sandaalid jalga! Tapke nuumvasikas ning sööme ja peame pidu! Mu poeg oli surnud, kuid on saanud jälle elavaks, ta oli kadunud, kuid on nüüd leitud!” Siis hakkavad nad pidutsema. (Luuka 15:22–24.)

Vanem poeg on samal ajal põllul. Jeesus ütleb tema kohta: „Kui ta sealt tagasi tulles maja lähedale jõudis, kuulis ta muusikat ja tantsuhäält. Ta kutsus ühe sulase enda juurde ja küsis, mis toimub. See ütles talle: „Sinu vend on tulnud koju ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema elusa ja tervena tagasi.” Aga tema vihastus ja keeldus majja astumast. Siis tuli isa välja ja palus tal sisse tulla. Tema aga vastas isale: „Mina olen nii palju aastaid sind orjanud ja pole ühtegi korda su käsust üle astunud, ja ometi pole sa iial andnud mulle üht kitsetallegi, et oleksin võinud koos oma  sõpradega pidutseda. Aga niipea kui tuli see sinu poeg, kes su vara koos prostituutidega ära raiskas, tapsid sa temale nuumvasika!”” (Luuka 15:25–30.)

Kes on vanema poja kombel suhtunud kriitiliselt sellesse, et Jeesus on lihtrahva ja patuste vastu halastav olnud ja neile tähelepanu osutanud? Kirjatundjad ja variserid. Jeesus räägibki selle mõistujutu sellepärast, et nad on heitnud talle ette patustega seltsimist. Muidugi peaks sellest loost võtma õppust igaüks, kellele on vastukarva see, et Jumal sellistele inimestele halastab.

See mõistujutt lõppeb isa pöördumisega vanema poja poole. Ta sõnab: „Mu poeg, sina oled alati olnud koos minuga ja kõik, mis on minu, on sinu. Aga nüüd on meil tarvis ju pidutseda ja rõõmutseda, sest sinu vend oli surnud, kuid on saanud elavaks, ta oli kadunud, kuid on nüüd leitud.” (Luuka 15:31, 32.)

Jeesus ei ütle, mida vanem poeg lõpuks teeb. Ent pärast seda, kui Jeesus sureb ja ta üles äratatakse, võtab „suur hulk preestreid ... usu vastu”. (Apostlite teod 6:7.) Nende seas võib olla ka neid, kes kuulsid, kuidas Jeesus rääkis selle liigutava mõistujutu kadunud pojast. Niisiis on isegi neil võimalik mõistusele tulla, kahetseda ja naasta Jumala juurde.

Ka Jeesuse jüngrid saavad tema räägitud suurepärasest mõistujutust midagi õppida ning peaksid edaspidi sellest oma tegemistes juhinduma. Üks asi, mida võib õppida, on see, kuivõrd tark on jääda Jumala rahva sekka, kus võime tunda end turvaliselt ning kogeda meie taevase isa hoolt ja armastust. Oleks tõesti rumal joosta „kaugele maale” ahvatluste järele.

Samuti võib sellest mõistujutust õppida seda, et kui keegi meist õigelt teelt eksib, peaks ta alandlikult Isa juurde tagasi tulema, et pälvida taas tema soosingut.

Veel võib midagi õppida sellest, kui lahke ja andestava hoiakuga oli isa erinevalt vanemast vennast, kes oli lahkusetu ja tõrjuv. Loomulikult soovivad jumalateenijad olla andestavad ja võtta vastu igaühe, kes on õigelt teelt kõrvale kaldunud, kuid kes seda südamest kahetsevad ning Isa juurde naasevad. Meil on põhjust rõõmustada, kui meie vend, kes oli surnud, on saanud elavaks, ning kui see, kes oli kadunud, on nüüd leitud.