Jeesus on lehtmajadepüha tõttu senini Jeruusalemmas ning õpetab inimestele tähtsaid tõdesid. Mõned seal viibivatest juutidest on talle äsja öelnud: „Meie oleme Aabrahami järglased ega ole kunagi olnud kellegi orjad.” Jeesus vastab: „Ma tean, et te olete Aabrahami järglased. Ometi te tahate mind tappa, sest teie südames ei leidu kohta minu õpetusele. Ma räägin sellest, mida ma olen näinud oma isa juures olles, aga teie teete seda, mida olete kuulnud oma isalt.” (Johannese 8:33, 37, 38.)

Jeesuse sõnade mõte on lihtne: temal ja neil pole ühine isa. Jeesust mõistmata kordavad juudid oma väidet, öeldes: „Meie isa on Aabraham.” (Johannese 8:39; Jesaja 41:8.) Nad põlvnevad tõepoolest temast. Seepärast arvavad nad, et neil on samasugune usk nagu Jumala sõbral Aabrahamil.

Ent Jeesuse vastus jahmatab neid. Ta sõnab: „Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite ka Aabrahami tegusid.” Päris poeg jäljendab oma isa. Jeesus jätkab: „Aga nüüd te tahate tappa mind, kes ma olen rääkinud teile tõde, mida ma olen kuulnud Jumalalt. Aabraham nii ei teinud.” Seejärel ütleb Jeesus midagi, mis ajab neid segadusse: „Teie teete oma isa tegusid.” (Johannese 8:39–41.)

Juudid ei mõista ikka veel, kellest Jeesus kõneleb. Nad väidavad, et nad on seaduslikud pojad, lausudes: „Meie pole hooratööst sündinud, meil on üks isa – Jumal.” Kuid kas Jumal on tõesti nende isa? „Kui Jumal oleks teie isa,” ütleb Jeesus, „siis te armastaksite mind, sest ma olen tulnud Jumala juurest ja olen nüüd siin. Ma ei ole tulnud omal algatusel, vaid tema on mu läkitanud.” Jeesus esitab küsimuse ja vastab sellele ise: „Miks te ei mõista, mida ma räägin? Sest te ei suuda mu õpetust vastu võtta.” (Johannese 8:41–43.)

Jeesus on püüdnud näidata, millised tagajärjed on sel, kui teda vastu ei võeta. Ent nüüd ütleb ta otse: „Teie isa on Kurat ja te tahate täita oma isa soove.” Milline on nende isa? Jeesus kirjeldab teda tabavalt: „Tema on olnud mõrtsukas oma tee algusest peale ja ta ei püsinud tões.” Ta lisab: „Kes on Jumala oma, võtab Jumala sõnu kuulda. Teie aga ei kuuletu, sellepärast et te pole Jumala omad.” (Johannese 8:44, 47.)

Selline hukkamõist ajab juutidel harja punaseks. Nad ütlevad: „Eks meil ole õigus, et sa oled samaarlane ja sinus on deemon?” Sellega, et nad nimetavad Jeesust samaarlaseks, näitavad nad üles põlgust tema vastu. Kuid Jeesus ei tee solvangust välja ja kostab: „Minus ei ole deemonit, vaid ma austan oma isa, teie aga põlgate mind.” Seda, et tegu on tõsise asjaga, võib näha Jeesuse rabavast lubadusest „Kes järgib minu õpetust, ei näe iial surma”. Ta ei pea silmas seda, et apostlid ja teised tema järelkäijad üldse kunagi ei sure. Nad hoopis ei näe iial „teist surma”, igavest hävingut, mille puhul pole ülestõusmislootust. (Johannese 8:48–51; Ilmutus 21:8.)

Juudid võtavad Jeesuse juttu sõna-sõnalt ning ütlevad: „Nüüd on selgemast selgem, et sinus on deemon. Aabraham suri, samuti surid prohvetid, kuid sina ütled: „Kes järgib minu õpetust, ei maitse iial surma.” Või oled sa suurem kui meie isa Aabraham, kes suri? ... Kelleks sa ennast pead?” (Johannese 8:52, 53.)

Ilmselgelt õpetab Jeesus, et ta on messias. Kuid ta ei vasta juutide küsimusele otsesõnu, vaid ütleb: „Kui ma ise ennast ausse tõstaksin, oleks mu au tühine. Mind austab mu isa, see, kelle teie ütlete oma Jumala olevat. Ometi te ei tunne teda, kuid mina tunnen. Kui ma ütleksin, et ma ei tunne teda, oleksin ma valetaja nagu teie.” (Johannese 8:54, 55.)

Nüüd meenutab Jeesus neile taas nende esiisa,  kes oli Jumalale ustav. Ta sõnab: „Teie isa Aabraham rõõmustas väga minu päeva ootuses. Ta nägi seda ja oli rõõmus.” Aabraham uskus Jumala tõotust ning ootas messia tulekut. „Sa pole veel 50-aastanegi ja oled näinud Aabrahami?” küsivad juudid skeptiliselt. Jeesus vastab: „Ma kinnitan teile ja see on tõsi: ma olin olemas juba enne Aabrahami sündi.” Enne inimeseks saamist oli ta võimas vaimolend taevas. (Johannese 8:56–58.)

Jeesuse väide, et ta oli olemas enne Aabrahami, ajab juudid sedavõrd marru, et nad tahavad teda kividega surnuks visata. Ent Jeesus pääseb terve nahaga.