Jeesus viiakse ühte linnalähedasse paika, kus kavatsetakse hukata tema ja kaks röövlit. Selle koha nimi on Kolgata ehk Pealuu paik ning seda on eemalt näha. (Markuse 15:40.)

Kolmel surmamõistetul võetakse riided seljast. Seejärel pakutakse neile uimastava mürri ja kibeda ainega segatud veini. Ilmselt on selle segu valmistanud Jeruusalemma naised ning roomlased lubavad anda seda valuvaigistavat jooki neile, kes hukatakse. Pärast selle maitsmist keeldub Jeesus seda joomast. Miks? Ta soovib selle suure katse ajal hoida kõik oma meeled erksad; ta tahab olla teadvusel ja Jumalale surmani ustav.

Jeesus asetatakse postile. (Markuse 15:25.) Sõdurid taovad naelad tema kätesse ja jalgadesse. Need tungivad läbi liha ja kõõluste, põhjustades meeletut valu. Kui post üles tõstetakse, muutub valu veelgi teravamaks, sest keharaskuse tõttu tema haavad rebenevad. Sellegipoolest ei hakka Jeesus sõdureid sõitlema. Ta palvetab: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.” (Luuka 23:34.)

Roomlastel on kombeks panna piinaposti külge tahvel, millel seisab, mis kuriteo surmamõistetu sooritas. Seekord on Pilatus lasknud tahvlile kirjutada kirja „Naatsaretlane Jeesus, juutide kuningas”. Kuna tekst on heebrea, ladina ja kreeka keeles, saab enamik sellest aru. Pilatus väljendab selle teoga põlgust juutide vastu, kes nõudsid Jeesuse surma. Jahmunud peapreestrid protestivad: „Ära kirjuta „juutide kuningas”, vaid et ta on öelnud, et ta on juutide kuningas.” Ent Pilatus, kes ei taha enam nende pilli järgi tantsida, vastab: „Mida ma olen kirjutanud, seda ma olen kirjutanud.” (Johannese 19:19–22.)

Raevunud preestrid kordavad sanhedrini kohtuprotsessidel kõlanud valetunnistust. Pole siis ime, et möödaminejad vangutavad põlastavalt pead ja pilkavad: „Häh, sina, kes sa pidid templi lammutama ja kolme päevaga üles ehitama, päästa ennast ja tule piinapostilt alla!” Ning peapreestrid ja kirjatundjad ütlevad üksteisele: „Las see messias, Iisraeli kuningas, tuleb piinapostilt alla, siis me näeme ja usume.” (Markuse 15:29–32.) Isegi süüdimõistetud röövlid, kes on Jeesuse kõrval postide küljes, solvavad teda, ehkki erinevalt neist on tema täiesti süütu.

Ka neli Rooma sõdurit heidavad Jeesuse üle nalja. Võib-olla on nad joonud haput veini ning nüüd mõnitavad nad Jeesust nähtavasti nii, et hoiavad seda tema nina all. Mõistagi ei ulatu Jeesus selleni ega saa seda juua. Roomlased osutavad pilkavalt Jeesuse pea kohal olevale tahvlile ja ütlevad: „Kui sa oled juutide kuningas, siis päästa end.” (Luuka 23:36, 37.) Uskumatu, et meest, kes on tee, tõde ja elu, nii julmalt koheldakse ja täiesti alusetult pilgatakse! Ent Jeesus kannatab selle kõik kindlameelselt ära. Ta ei solva kordagi seal viibivaid juute, teda  mõnitavaid Rooma sõdureid ega tema kõrval postide küljes olevaid kurjategijaid.

Neli sõdurit on võtnud Jeesuse pealisriided ning jaganud need nelja ossa. Nad heidavad liisku, et otsustada, millise osa keegi endale saab. Jeesuse alusrõivas on aga eriti hea kvaliteediga: see on „ilma õmblusteta, kootud ülevalt alla ühes tükis”. Seetõttu ütlevad sõdurid: „Ärme rebi seda katki, vaid heidame liisku, kellele see saab.” Nii läheb täide pühakirjas öeldu: „Nad jagasid mu rõivad omavahel, heitsid liisku mu riiete pärast.” (Johannese 19:23, 24; Laul 22:18.)

Millalgi jõuab üks kurjategijatest järeldusele, et Jeesus peab tõepoolest kuningas olema. Ta noomib oma kaaslast: „Kas sa siis Jumalat ei karda? Sulle endale on ju langetatud sama kohtuotsus. Meie puhul on see õiglane, sest me saame oma tegusid mööda, aga see mees pole teinud midagi halba.” Seejärel anub ta Jeesust: „Pea mind meeles, kui sa kuningavõimu saad.” (Luuka 23:40–42.)

Jeesus kostab: „Ma kinnitan sulle täna, sa oled koos minuga paradiisis [mitte kuningriigis].” (Luuka 23:43.) See tõotus erineb apostlitele antud tõotusest, mille kohaselt nad istuvad koos Jeesusega troonidel tema kuningriigis. (Matteuse 19:28; Luuka 22:29, 30.) Kuid see juudi kurjategija võib olla kuulnud maisest paradiisist, mille Jehoova andis algselt koduks Aadamale ja Eevale ning nende järglastele. Nüüd saab see röövel surra teadmisega, et tal on lootus elada paradiisis.