Pärast seda, kui Jeesus on oma ustavate apostlitega palvetanud, laulavad nad kiituslaule ja lähevad Õlimäele. (Markuse 14:26.) Nad suunduvad idas asuva Ketsemani aia poole, kus Jeesus on sageli viibinud.

Kui Jeesus jõuab apostlitega sellesse meeldivasse paika kesk oliivipuid, palub ta kaheksal apostlil temast maha jääda. Vahest jäävad nad ootama aia sissepääsu juurde. Jeesus ütleb neile: „Istuge siin, kuni ma lähen eemale ja palvetan.” Ta võtab endaga kaasa kolm apostlit – Peetruse, Jaakobuse ja Johannese – ning kõnnib aias kaugemale. Teda haarab suur hingevalu ning ta sõnab neile: „Ma olen ääretult kurb, surmani kurb. Jääge siia ja püsige valvel koos minuga.” (Matteuse 26:36–38.)

Läinud veidi maad edasi, langeb Jeesus põlvili, kummardab maani ja hakkab palvetama. Mida ta sel pingelisel ajal Jumalale palves ütleb? Ta palvetab: „Isa, sinul on kõik võimalik. Võta see karikas minult ära. Ometi ärgu mingu mitte nii, nagu mina tahan, vaid nagu sina tahad.” (Markuse 14:35, 36.) Mida need sõnad tähendavad? Kas ta taganeb oma otsusest inimkond lunastada? Loomulikult mitte.

Jeesus on taevast näinud nende inimeste kohutavaid kannatusi, keda roomlased on hukanud. Nüüd, kus ta on inimene, kellel on hellad tunded ja kes on võimeline tundma valu, ei tee selline tulevik talle sugugi rõõmu. Eeskätt valdab teda suur ängistus aga seetõttu, et põlatud kurjategijana suremine võib häbistada tema isa nime. Mõne tunni pärast lüüakse ta postile, nagu oleks ta teotanud Jumalat.

Kui Jeesus on pikalt palvetanud, tuleb ta tagasi ja leiab kolm apostlit magamast. Ta ütleb Peetrusele: „Kas te siis ei suutnud ühte tundigi koos minuga valvata? Püsige valvel ja palvetage, et te kiusatusele järele ei annaks.” Jeesus mõistab, et ka apostlid on pinge all ning et aeg on hiline. Ta lisab: „Vaim on küll valmis, aga liha on nõrk.” (Matteuse 26:40, 41.)

Seejärel läheb Jeesus teist korda ära ja palub, et Jumal temalt „selle karika” ära võtaks. Tagasi tulles leiab ta kolm apostlit taas magamast, kuigi nad oleksid pidanud palvetama, et nad kiusatusele järele ei annaks. Kui Jeesus nendega kõneleb, ei tea nad, mida talle vastata. (Markuse 14:40.) Ta läheb kolmandat korda ära ning laskub põlvili ja hakkab palvetama.

Jeesus on sügavalt mures selle pärast, et tema surm kurjategijana teotab tema isa nime. Jehoova kuulab oma poja palveid ning saadab tema juurde ühe ingli, kes annab talle uut jõudu. Sellegipoolest ei lakka Jeesus oma isa poole palvetamast, vaid teeb seda veel tungivamalt. Ta tunneb tohutut emotsionaalset pinget, sest tal on kanda hiiglasuur vastutusekoorem.  Kaalul on tema enda ja kõikide usklike inimeste igavene elu. Tema higi muutub otsekui verepiiskadeks, mis maha langevad. (Luuka 22:44.)

Kui Jeesus kolmandat korda apostlite juurde naaseb, leiab ta nad jälle magamast. „Kuidas te küll sellisel ajal magate ja puhkate!” imestab ta. „Lähedal on tund, kui Inimesepoeg reedetakse ja antakse patuste kätte. Tõuske üles, lähme! Minu äraandja on lähedal.” (Matteuse 26:45, 46.)