Kui Peetrus salgab Jeesuse ära kolmandat korda, hakkab öö läbi saama. Sanhedrini liikmed on kohtufarsi lõpetanud ning laiali läinud. Reede varahommikul saavad nad uuesti kokku, arvatavasti selleks, et anda ebaseaduslikule öisele kohtuprotsessile seaduslikku ilmet. Jeesus tuuakse nende ette.

Jällegi nõuab kohus: „Kui sa oled messias, siis ütle seda meile.” Jeesus vastab: „Isegi kui ma teile ütleksin, ei usuks te ju seda. Ja kui mina teilt küsiksin, ei vastaks te midagi.” Kuid ta annab neile julgelt teada, et tema on see, kellest räägib kirjakoht Taaniel 7:13. Ta ütleb: „Nüüdsest peale hakkab Inimesepoeg istuma vägeva Jumala paremal käel.” (Luuka 22:67–69; Matteuse 26:63.)

Nad käivad Jeesusele peale: „Nii et sina oled siis Jumala poeg?” Jeesus kostab: „Jah, olen.” See on nende meelest piisav põhjus, et Jeesus jumalateotuse pärast hukata. „Mis tunnistust meil veel vaja on?” sõnavad nad. (Luuka 22:70, 71; Markuse 14:64.) Seejärel seovad nad Jeesuse kinni, et saata ta Rooma maavalitseja Pontius Pilatuse ette.

Vahest näeb Juudas Iskariot pealt, kuidas Jeesust Pilatuse juurde viiakse. Kui ta saab aru, et Jeesus on süüdi mõistetud, tunneb ta mõningast süümepiina ja on meeleheitel. Ent selle asemel et tehtut südamest kahetseda ja Jumala poole pöörduda, läheb ta 30 hõbetükki tagastama. Juudas ütleb peapreestritele: „Ma olen pattu teinud, andes ära süütu mehe.” Nemad vastavad aga ükskõikselt: „Mis see meisse puutub? See on sinu mure!” (Matteuse 27:4.)

Juudas viskab 30 hõbetükki templisse maha. Seejärel raskendab ta oma süüd sellega, et üritab teha enesetappu. Kui Juudas tahab end üles puua, murdub ilmselt oks, mille külge nöör on kinnitatud. Ta kukub alla kividele ja ta keha rebeneb. (Apostlite teod 1:17, 18.)

 Kui Jeesus viiakse Pontius Pilatuse paleesse, on ikka veel varahommik. Juudid, kes teda sinna viivad, keelduvad sisenemast. Nende meelest niisugune kokkupuude mittejuutidega rüvetaks neid. Sellisel juhul ei võiks nad osaleda 15. niisani söömaajal. (15. niisan on hapnemata leibade püha esimene päev ja seda püha peetakse paasapüha osaks.)

Pilatus tuleb välja ja küsib neilt: „Milles te seda inimest süüdistate?” Nad vastavad: „Kui ta poleks kurjategija, ei oleks me teda sinu ette toonud.” Pilatus võib tunda, et talle avaldatakse survet. Seepärast ütleb ta: „Mõistke ise tema üle kohut oma seaduse järgi.” Siis avaldavad juudid, mis plaan neil tegelikult on, öeldes: „Meil ei ole luba kedagi tappa.” (Johannese 18:29–31.)

Kui nad tapaksid Jeesuse paasapüha ajal, tekitaks see tõenäoliselt rahvarahutusi. Ent kui neil õnnestuks viia roomlased selleni, et need hukkaksid Jeesuse mingi poliitilise süüdistuse alusel (roomlastel oleks voli seda teha), ei oleks nad rahva silmis Jeesuse tapmise eest vastutavad.

Usujuhid varjavad Pilatuse eest seda, et nad on Jeesuse jumalateotuses süüdi mõistnud. Nüüd sepitsevad nad mitu uut süüdistust ja lausuvad: „Me oleme leidnud, et see mees [1.] eksitab meie rahvast, [2.] keelab maksta makse keisrile ja [3.] ütleb, et tema on kuningas, messias.” (Luuka 23:2.)

Rooma riigi esindajana on Pilatusel põhjust olla mures selle pärast, et Jeesus väidab end olevat kuninga. Seetõttu läheb Pilatus paleesse tagasi, kutsub Jeesuse enda juurde ja küsib: „Kas sina oled juutide kuningas?” Teisisõnu tahab ta teada, kas Jeesus on rikkunud Rooma impeeriumi seadust, kuulutades end keisriga opositsioonis olevaks kuningaks. Püüdes ehk välja selgitada, kui palju Pilatus on tema kohta juba kuulnud, küsib Jeesus vastu: „Kas sa ise arvad seda või on teised sulle seda minu kohta öelnud?” (Johannese 18:33, 34.)

Pilatus tunnistab, et ta ei tea Jeesusest eriti midagi, kuid soovib olukorrast selgemat pilti saada. Ta vastab: „Ega’s mina juut ole! Sinu oma rahvas ja peapreestrid andsid su minu kätte. Mida sa oled teinud?” (Johannese 18:35.)

Jeesus ei kavatse põigelda kõrvale küsimusest kuningavõimu kohta. Ta vastab sellele viisil, mis kahtlemata hämmastab maavalitseja Pilatust.