JOOSEP ei suuda oma tundeid enam valitseda. Ta käsib kõikidel oma sulastel ruumist ära minna. Kui Joosep oma vendadega üksi on, hakkab ta nutma. Me võime ette kujutada, kui üllatunud ta vennad on, sest nad ei tea, miks ta nutab. Lõpuks ta ütleb: „Mina olen Joosep. Kas mu isa elab veel?”

Ta vennad on nii üllatunud, et ei suuda rääkida. Nad kardavad. Kuid Joosep ütleb: „Astuge aga lähemale.” Kui nad lähemale tulevad, ütleb ta: „Mina olen Joosep, teie vend, kelle te Egiptusesse müüsite.”

Joosep jätkab sõbralikult: „Ärge süüdistage end, et müüsite mind siia. Tegelikult saatis Jumal mind Egiptusesse, et inimeste elu päästa. Vaarao on mind kogu maa valitsejaks teinud. Minge nüüd kiiresti mu isa juurde tagasi ja jutustage talle sellest. Ja öelge talle, et ta tuleks siia elama.”

Siis paneb Joosep oma käed vendade ümber ning kallistab ja suudleb neid kõiki. Kui vaarao kuuleb, et Joosepi vennad on tulnud, ütleb ta Joosepile: „Las nad võtavad vankrid ja toovad oma isa ning pered siia. Ma annan neile parima maa kogu Egiptuses.”

Nii nad tegidki. Pildil näed sa, kuidas Joosep oma isa tervitab, kui see kogu oma perega Egiptusesse jõuab.

Jaakobi pere oli väga suureks kasvanud. Egiptusesse tuli kokku 70 inimest, kui arvestada Jaakobit, tema lapsi ja lapselapsi. Peale selle tuli veel naisi ja tõenäoliselt ka palju sulaseid. Nad kõik jäid Egiptusesse elama. Neid kutsuti iisraellasteks, sest Jumal muutis Jaakobi nime Iisraeliks. Iisraellased said Jumala väljavalitud rahvaks, nagu me hiljem näeme.