Codex Leningradensis (Leningradi koodeks) on teadaolevalt vanim piibli heebreakeelse osa ehk vana testamendi terviklik heebreakeelne käsikiri (selle tähis on B 19^A). Selle tegid masoreedid Egiptuses Al-Fustātis (Vana-Kairos) aastal 1008 või 1009 m.a.j. (Vt MASOREETNE TEKST.) Seda hoitakse Venemaa rahvusraamatukogus Peterburis (endine Leningrad).

Koodeks koosneb 491 paksust valgest pärgamendilehest, mille mõõtmed on 30 x 27 cm. Tekst on kirjutatud kolmes veerus, kuid poeetiliste raamatute tekst (Iiobi, Laulude, Õpetussõnade tekst) on kahes veerus.

Leningradi koodeksi tegi kirjatundja Samuel ben Jacob. Ta kasutas mitmeid käsikirju, mille oli kokku pannud tuntud juudi õpetlane Aaron ben Asher, kes omakorda oli uurinud talle kättesaadavaid piibli heebreakeelse osa käsikirju, et koostada võimalikult originaalilähedane tekst. Sellel koodeksil põhinevad Biblia Hebraica hilisemad väljaanded. Biblia Hebraica on piibli heebreakeelse osa standardtekst, mille alusel on tehtud paljud tänapäeva piiblitõlked. (Vt BIBLIA HEBRAICA.)

On tähelepanuväärne, et Leningradi koodeks on väga sarnane Surnumere käsikirjadega, mis on pärit rohkem kui 1000 aastat varasemast ajast. (Vt SURNUMERE KIRJARULLID.) Ehkki Surnumere kirjarullide sõnastus on mõnes kohas veidi erinev, ei mõjuta ükski neist erinevustest teksti mõtet. (Vt lisa A3.)