(u 100 – u 165), kreeka filosoof ja teoloog, kristliku õpetuse kaitsja, sündis Flavias Neapolises (praegu Nablus). Kristlusesse pöördus ta ilmselt aastal 132 Efesoses. Ta hukati Roomas kui märter pea otsast raiumisega.

Justinuse teostest on säilinud vaid „Apoloogia” ja „Dialoog juut Tryphoniga”. Esimeses teoses püüab ta kaitsta kristlasi, keda Rooma riik süüdistas ateismis ja vaenuõhutamises. Samuti väljendab ta selgelt oma tõekspidamisi, mis on segu piibli õpetustest ja kreeka filosoofiast. Näiteks ütleb ta, et Jumalal pole nime. Teises teoses väidab ta, et Jeesus on messias ja et judaism on oma aja ära elanud.

Ühendades kristliku usu kreeka filosoofiaga, eiras Justinus piibli põhimõtet „Ära mine üle selle, mis on kirjutatud”. (1Ko 4:6.) Teised kirikuisad läksid tema jälgedes, andes sellega piiblis ettekuulutatud usutaganemisele hoogu juurde. (Mt 13:38, 39; 2Pe 2:1.) Siiski on Justinuse teostel ajalooline väärtus, kuna ta elas kohe pärast apostlite surma. Muu hulgas ilmneb neist, et ta pidas õigeks juudi kaanonit ega tunnustanud apokriivaraamatuid.