Leviitide linnad, kuhu võis põgeneda inimene, kes oli tahtmatult kellegi tapnud. Seal leidis ta varju veritasunõudja eest. Jehoova andis Moosese ja Joosua kaudu käsu valida kuus linna pelgulinnadeks. Need pidid asetsema laiali üle tõotatud maa. Pelgulinna jõudes pidi põgenik värava juures rääkima oma loo linna vanematele ning ta võeti lahkelt vastu. Et tahtlikult kaasinimese tapnud isikud ei saaks seda korraldust kuritarvitada, tuli varjupaigataotleja üle kohut mõista selles linnas, kus surmajuhtum oli aset leidnud. Kui oli kindlaks tehtud, et ta on süütu, saadeti ta tagasi pelgulinna, kuhu tal tuli jääda elu lõpuni või kuni ülempreestri surmani. (4Mo 35:6, 11–15, 22–29; Jos 20:2–8.)