Piibli kaanoniks nimetatakse nende raamatute kogumikku, mida tunnustatakse Jumala vaimu mõjutusel kirjapandud raamatutena. Ka muistseid piibli raamatute nimekirju nimetatakse sageli kaanoniks.

Sõna „kaanon” tuleb heebrea sõnast kané, mis tähendab roogu. Roogu kasutati joonlaua või mõõduriistana. (Hes 41:8.) Nimetus „piibli kaanon” on sobiv, kuna selles kogumikus olevad raamatud aitavad lugejal nii-öelda mõõta ehk kindlaks teha, milline on õige usk, õpetus ja eluviis.

Piibli heebreakeelse osa kaanon sai kindlaks määratud 5. sajandi lõpuks e.m.a. Juudi pärimuse kohaselt alustas seda tööd kirjatundja ja piiblikirjutaja Esra, lõpule viis aga Nehemja. (Esr 7:6, allm.) Piibli kreekakeelne osa valmis ajal, kui Kristuse järelkäijad said Jumalalt mitmesuguseid vaimuande. (Joh 14:26; Ilm 1:1.) Näiteks mõned kristlased suutsid püha vaimu abil „kindlaks teha, kas sõnum tuleb Jumalalt või mitte”. (1Ko 12:10.) Niisiis polnud algkristlastel tarvis, et keegi teine, näiteks mõni kirikukogu otsustaks, millised kogudusele saadetud kirjad on Jumala inspireeritud. Johannes, kes elas apostlitest kõige kauem, oli viimane, kes Jumala vaimu mõjutusel midagi kirja pani. Seega jäid Johannese Ilmutusraamat, evangeelium ja kolm kirja viimasteks kanoonilisteks raamatuteks. Kuna hilisemad katalogiseerijad polnud pühast vaimust juhitud, on nende arvamusel kaalu üksnes siis, kui nad kinnitavad selle kaanoni paikapidavust, mille Jumala vaim oli juba varem kindlaks määranud.