„Kasvasin üles ühes põhjaprovintsi väikeses külas,” jutustab Dauda Sierra Leonest. „Kord, kui ma veel poisieas olin, oli meie perel ühe teise perega maa pärast tüli. Mõlemad nõudsid endale ühte ja sama maatükki. Asja lahendamiseks kutsuti kohale nõidarst. Ta andis ühele mehele peegli ja kattis ta seejärel valge riidega. Peagi hakkas see mees riide all värisema ja higistama. Vaadates peeglisse, karjatas ta: ’Ma näen üht vana meest lähenevat! Tal on valged riided seljas. Ta on pikk ja vana, hallide juustega ja käib veidi küürus.’

Ta kirjeldas vanaisa! Seejärel muutus mees hüsteeriliseks ja karjus: ’Kui te ei usu, mida ma räägin, tulge vaadake ise!’ Loomulikult polnud meil kellelgi julgust seda teha! Nõidarst rahustas teda, piserdades talle peale lehtedest ja veest segatud maagilist vedelikku, mida ta hoidis pudelkõrvitsast anumas.

Peeglis näha oleva mehe kaudu ütles ’vanaisa’, et maa kuulub meie perele. Ta ütles mu vanaemale, et see võib rahumeeli seda maad harida. Teine perekond nõustus otsusega. Tüli oli lahendatud.”

 Sellised kogemused on Lääne-Aafrikas tavalised. Seal, nagu maailma teisteski osades, usuvad lugematud miljonid inimesed, et surnud lähevad vaimude maailma, kus nad saavad jälgida ja mõjutada inimeste elu maa peal. Kas see uskumus on õige? Kas surnud on tegelikult elus? Kui ei ole, siis kes on need, kes väidavad end olevat surnute vaimud? Nendele küsimustele on väga tähtis õige vastus saada. See on elu ja surma küsimus.