1., 2. a) Millise teekonna Rutt ja Noomi ette võtsid ja miks rõhus nende hinge leinavalu? b) Mille poolest erines Ruti teekond Noomi omast?

RUTT ja Noomi astusid kõrvuti mööda teed, mis kulges üle kõrgete ja tuuliste Moabi väljade. Nad olid nüüd vaid kahekesi, kaks tillukest täpikest ääretul tasandikul. Kui varjud õhtu hakul pikemaks venisid, võis Rutt vaadata oma ämma ja mõelda, kas poleks juba aeg ööbimispaika otsida. Ta armastas Noomit palavalt ja soovis tema eest kõigiti hoolitseda.

² Nende kummagi hinge rõhus leinavalu. Noomi oli aastate eest leseks jäänud, kuid hiljuti oli teda tabanud uus hoop: ta oli kaotanud oma mõlemad pojad, Kiljoni ja Mahloni. Ka Rutt leinas. Mahlon oli olnud tema abikaasa. Nüüd olid Rutt ja Noomi teel samasse sihtkohta — Iisraelimaale Petlemma. Kuid teatud mõttes nende teekond erines. Noomi oli naasmas koju. Rutt aga vastuoksa oli teel tundmatusse, olles jätnud maha oma kodumaa ja suguseltsi, sealsed tavad ja jumalad. (Loe Rutt 1:3—6.)

3. Milliste küsimuste üle mõtisklemine aitab meil Ruti usku jäljendada?

³ Mis ajendas Rutti oma elus sellist kannapööret tegema? Kust leidis see noor moabi naine jõudu alustada uut elu ja hoolitseda samal ajal Noomi eest? Vastused neile küsimustele aitavad meil Ruti usku jäljendada. (Vaata ka kasti „ Meisterlik miniatuur”.) Alustuseks aga vaadakem, mis üldse viis selleni, et need kaks naist võtsid jalge alla pika tee Petlemma.

4., 5. a) Miks oli Noomi pere kolinud Moabimaale? b) Milliste raskustega Noomi Moabimaal silmitsi seisis?

⁴ Rutt oli kasvanud üles Surnumere idarannikul asuval Moabimaal. Selles suhteliselt väikeses piirkonnas oli valdavaks maastikuvormiks hõreda metsaga kaetud kõrge lavamaa, mida lõhestasid sügavad kuristikud. Moabi väljad olid viljakad ning andsid head saaki sageli ka siis, kui Iisraelis oli ikaldus.  Õigupoolest sel põhjusel Ruti elutee Mahloni ja tema perega ristuski (Rutt 1:1).

⁵ Nimelt oli Noomi mees Elimelek Iisraeli tabanud näljaajal otsustanud koos oma naise ja kahe pojaga kodumaalt lahkuda ning elada võõrastena Moabimaal. Võõrsile minek pani kahtlemata iga selle pere liikme usu proovile, pidid ju iisraellased käima korrapäraselt Jehoova määratud pühas paigas teda kummardamas (5. Moos. 16:16, 17). Noomi suutis ka Moabimaal oma usu elavana hoida. Siiski oli mehe surm talle ränk löök (Rutt 1:2, 3).

6., 7. a) Miks võis Noomi olla mures, kui ta pojad võtsid endale moabi naised? b) Miks on kiiduväärne see, kuidas Noomi miniaid kohtles?

⁶ Hiljem, kui Mahlon ja Kiljon võtsid kumbki endale moabi naise, võis Noomi hing selle pärast haige olla (Rutt 1:4). Ta teadis, millist vaeva oli näinud iisraellaste esiisa Aabraham, et võtta oma pojale Iisakile naine oma rahva, Jehoova teenijate seast (1. Moos. 24:3, 4). Ka Moosese seadus andis iisraellastele hoiatuse, et nad ei abielluks võõramaalastega, kuna viimased võisid ahvatleda neid ebajumalaid teenima (5. Moos. 7:3, 4).

⁷ Ja ikkagi olid Mahlon ja Kiljon naitunud moablannadega. Kuigi Noomi võis selle pärast muret või pettumust tunda, püüdis ta kohelda oma miniaid Rutti ja Orpat lahkelt ja armastavalt. Tõenäoliselt lootis ta, et ühel heal päeval hakkavad nemadki teenima Jehoovat. Igatahes olid Rutt ja Orpa Noomisse kiindunud. Lähedased suhted olid neile kõigile suureks toeks ajal, mil neid tabas perekondlik tragöödia: veel enne, kui noored naised olid lapsi saanud, olid nad juba lesed (Rutt 1:5).

8. Mis võis Rutti Jehoova poole tõmmata?

⁸ Kas usk, mille vaimus Rutt oli üles kasvanud, oli talle leinaajal toeks? Vaevalt küll. Moabiidid kummardasid paljusid jumalaid, kellest tähtsaim oli Kemos (4. Moos. 21:29). Pole põhjust arvata, et moabiitide religioon oleks kuidagi erinenud teistest tolle aja paganauskudest, millele olid omased julmad ja õõvastavad kombed, nagu näiteks laste ohverdamine. See, mida Rutt kas Mahlonilt või Noomilt iisraellaste armastava ja halastava Jumala Jehoova kohta teada sai, oli moabi jumalatele rabavaks kontrastiks: Jehoova valitses armastuse, mitte hirmu abil. (Loe 5. Moosese 6:5.) Mehe surma järel võis Rutt Noomiga veelgi lähedasemaks saada ja kuulata meelsasti oma aastates ämma, kui see rääkis talle kõikvõimsa Jumala Jehoova  imelistest tegudest ning sellest, kui armastavalt ja halastavalt ta oma rahvaga tegeleb.

9.—11. a) Millise otsuse Noomi, Rutt ja Orpa tegid? b) Mida me võime õppida seoses õnnetustega, mis neid kolme naist tabasid?

⁹ Noomi jällegi ootas pikisilmi uudiseid oma kodumaalt. Ühel päeval kuulis ta — vahest mõnelt rändkaupmehelt —, et näljahäda Iisraelis on lõppenud. Jehoova oli oma rahva eest hoolitsenud. Elu Petlemmas oli taas väärt selle linna nime, mis tähendab tõlkes „leiva maja”. Noomi otsustas pöörduda tagasi koju (Rutt 1:6).

¹⁰ Mida aga otsustasid teha Rutt ja Orpa? (Rutt 1:7.) Ühine katsumus oli neid Noomiga lähendanud. Paistab, et Noomi headus ja vankumatu usk Jehoovasse paelus iseäranis Rutti. Kolm lesknaist asusid üheskoos teele Juudamaa poole.

¹¹ Ruti loost ilmneb hästi, et õnnetused ja hädad ei taba mitte üksnes kurje, vaid ka häid ja ausaid inimesi (Kog. 9:2, 11). Samuti näitab see jutustus, et raskel leinaajal on meil tark otsida lohutust ja tröösti teistelt — eriti just nendelt, kes panevad oma lootuse Jehoovale, sellelesamale Jumalale, keda teenis ka Noomi (Õpet. 17:17).

12., 13. Miks tahtis Noomi, et Rutt ja Orpa naaseksid oma kodumaale, mitte ei tuleks koos temaga Petlemma, ning kuidas kaks noort naist sellesse esmalt suhtusid?

¹² Kui kolm lesknaist olid käinud ära hea hulga maad, hakkas Noomit üha enam vaevama veel üks mure: kas miniad ikka peaksid oma kodumaalt lahkuma ja temaga Petlemma tulema? Ta mõtles sellele, kui väga Rutt ja Orpa olid armastanud nii teda kui ka tema poegi. Noomi teadis, et ta ei saa Petlemmas nende heaks suurt midagi teha, ja ta ei suutnud taluda mõtet, et nende olukord võiks seal veelgi raskemaks minna.

¹³ Viimaks ütles ta miniatele: „Minge, pöörduge kumbki oma ema koju! Jehoova tehku teile head, nagu te olete teinud  surnuile ja minule!” Noomi väljendas ka lootust, et Jehoova õnnistab neid kumbagi uue mehe ja uue eluga. „Ja ta suudles neid,” öeldakse jutustuses. „Aga nad tõstsid häält ja nutsid.” Pole raske mõista, miks Rutt ja Orpa sellesse südamlikku ja isetusse naisesse sedavõrd kiindunud olid. Nad mõlemad kinnitasid talle korduvalt: „Ei, me läheme ühes sinuga su rahva juurde!” (Rutt 1:8—10).

14., 15. a) Miks otsustas Orpa tagasi pöörduda? b) Kuidas püüdis Noomi veenda Rutti lahkuma?

¹⁴ Noomi ei lasknud end nii kergesti nõusse rääkida. Ta põhjendas veenvalt, miks ta ei saa nende heaks Iisraelis kuigi palju ära teha: tal pole meest, kes tema eest hoolitseks, poegi, kellega nad saaksid abielluda, ega ka mingit lootust uuesti mehele minna ja veel lapsi sünnitada. Ta ei püüdnudki varjata, et tunneb oma mannetuse pärast suurt meelekibedust. Orpa nägi Noomi jutus iva. Moabimaal olid tal sugulased, seal elas tema ema ja seal oli ta kodu. Paistis tõesti olevat arukam sinna jääda. Pisarsilmi suudles Orpa Noomit jumalagajätuks ja pöördus tagasi (Rutt 1:11—14).

¹⁵ Mida tegi aga Rutt? Noomi toodud põhjendused käisid ka tema kohta. Ometi võime lugeda, et „Rutt jäi tema seltsi”. Võib-olla hakkas Noomi edasi kõndima ja märkas siis, et Rutt järgneb talle. Noomi püüdis panna teda meelt muutma: „Vaata, su kälis pöördus tagasi oma rahva ja jumalate juurde. Pöördu ka sina oma käliksele järele!” (Rutt 1:15). Noomi sõnad paljastavad lugejale ühe tähtsa üksikasja. Orpa polnud pöördunud tagasi mitte üksnes oma rahva, vaid ka oma jumalate juurde.  Ta kummardas südamerahuga edasi Kemost ja teisi ebajumalaid. Aga kuidas oli Rutiga?

16.—18. a) Millest ilmnes Ruti truu armastus? b) Mida me võime õppida Ruti truust armastusest? (Vaata ka pilte kahest naisest.)

¹⁶ Rutt oli oma valiku teinud. Ta armastas südamest Noomit ja ka tema Jumalat. Ta ütles Noomile tollel üksildasel teel: „Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal! Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki. Jehoova tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!” (Rutt 1:16, 17).

¹⁷ Ruti sõnad on sedavõrd tähelepanuväärsed, et neid teatakse veel tänapäevalgi, 3000 aastat pärast Ruti eluaega. Neist sõnadest ilmneb hästi üks kaunis voorus: truu armastus. Ruti armastus Noomi vastu oli nii tugev, nii vankumatu, et ta oli valmis järgnema Noomile, kuhu iganes see läheb. Ainult surm võis teda Noomist lahutada. Rutt oli otsustanud, et Noomi rahvast saab ka tema rahvas, ning ta oli valmis Moabimaa — ja sealsed jumalad — maha jätma. Vastupidi Orpale kinnitas Rutt kogu südamest, et tahab nagu Noomigi teenida Jumal Jehoovat. *

¹⁸ Nii nad siis rändasid kahekesi edasi. Petlemma oli pikk tee. Ühe arvestuse järgi võis see võtta koguni nädala. Arvatavasti leidsid mõlemad naised teineteise seltsist oma hingevalule leevendust.

19. Kuidas me võime pereringis, sõprade vahel ja koguduses jäljendada Ruti truud armastust?

¹⁹ Ka tänapäeval on maailmas palju südamevalu. Piibli sõnul on praegu „kriitilised ajad, millega on raske toime tulla” ning inimesi tabavad mitmesugused hädad, kannatused ja lein (2. Tim. 3:1). Seega on nüüd eriti tähtis Ruti eeskuju järgida. Truu armastus, mis paneb inimest oma kaaslasele ustav olema ja talle mitte selga keerama, on praeguses üha süngemaks muutuvas maailmas võimas heategudele ajendav jõud. Sellist armastust on vaja pereringis, sõprade vahel ja koguduses. (Loe 1. Johannese 4:7, 8, 20.) Kui me kasvatame endas niisugust armastust, siis järgime Ruti suurepärast eeskuju.

20.—22. a) Kuidas oli elu Moabimaal Noomile mõjunud? b) Milline ekslik suhtumine oli Noomil oma kannatustesse? (Vaata ka Jaakobuse 1:13.)

²⁰ Üks asi on armastusest ja truudusest lihtsalt rääkida, hoopis teine asi on sellist armastust tegudes väljendada. Rutil oli võimalus tõendada oma armastust ja truudust mitte ainult Noomile, vaid ka Jehoovale, keda ta nimetas oma Jumalaks.

²¹ Viimaks jõudsid Rutt ja Noomi Petlemma, linnakesse Jeruusalemmast kümmekond kilomeetrit lõuna pool. Paistab, et Noomi ja ta pere olid Petlemmas üpris tuntud, sest sõnum tema tagasitulekust pani kogu linna kihama. Naised vaatasid teda ja küsisid: „Kas see on Noomi?” Ilmselt olid Moabimaal oldud aastad Noomit palju muutnud; need olid vajutanud tema näole ja rühile kannatuste ja kurbuse pitseri (Rutt 1:19).

²² Noomi kurtis neile vanadele tuttavatele ja sugulastele oma kibedat saatust. Ta ütles, et tema nimi ei peaks olema enam Noomi, mis tähendab „meeldiv”, vaid hoopis Maara, mis tähendab „kibe”. Vaene Noomi! Ta mõtles nagu Iiob kunagi varem, et need raskused on saatnud talle Jehoova (Rutt 1:20, 21; Iiob 2:10; 13:24—26).

23. Millele hakkas Rutt mõtlema ja milline korraldus oli Moosese seaduses vaeste heaks? (Vaata ka allmärkust.)

²³ Kui Rutt ja Noomi olid end Petlemmas sisse seadnud, hakkas Rutt mõtlema, kuidas ta saaks ennast ja Noomit kõige paremini ära elatada. Ta sai teada, et seaduskogus, mille Jehoova oli oma rahvale Iisraelile andnud, oli armastav säte vaeste heaks. Vaesed võisid minna lõikusajal põllule, käia lõikajate järel ja korjata, mis maha jäi, samuti lõigata põlluäärde jäetud vilja (3. Moos. 19:9, 10; 5. Moos. 24:19—21). *

24., 25. Mida Rutt tegi, kui ta Boase põllule sattus, ja mida järelnoppimine endast kujutas?

 ²⁴ Oli parajasti odralõikuse aeg, praeguse kalendri järgi tõenäoliselt aprill, ning Rutt läks vaatama, kes lubaks tal oma põllul järelnoppida. Ta sattus põllule, mis kuulus jõukale maaomanikule Boasele, kes oli Noomi kadunud abikaasa Elimeleki sugulane. Ehkki seaduse järgi oli Rutil seal järelnoppimiseks õigus, ei võtnud ta seda endastmõistetavalt, vaid küsis lõikajate ülevaatajalt luba. Saanud loa, asus Rutt viivitamata tööle (Rutt 1:22—2:3, 7).

²⁵ Kujutlegem Rutti lõikajate järel töötamas. Kui need oma ränikivist teraga sirpidega vilja lõikasid, korjas Rutt mahajäänu nobedasti üles, köitis vilja vihkudesse ja viis vihud kohta, kus ta sai hiljem terad peadest lahti peksta. Järelnoppimine oli aeglane, väsitav töö ja muutus päeva peale järjest kurnavamaks. Rutt aga jätkas visalt. Ta peatus üksnes selleks, et näolt higi pühkida, ning tegi vaid lühikese pausi, et ilmselt mingis töölistele tehtud „varjualuses” lõunaeinet süüa (Rutt 2:7, UM).

26., 27. Milline mees oli Boas ja kuidas ta Rutti kohtles?

²⁶ Rutt arvatavasti ei lootnud ega pidanud ka tõenäoliseks, et keegi teda märkab, kuid ta eksis. Boas pani teda tähele ja küsis oma lõikajate ülevaatajalt, kes ta on. Boas kui silmapaistev usumees tervitas oma töölisi, kellest osa võisid olla päevatöölised ja isegi võõramaalased, sõnadega „Jehoova olgu teiega”. Ja  need vastasid sarnase tervitusega. See vaimse meelelaadiga vanem mees tundis Ruti vastu isalikku huvi (Rutt 2:4—7).

²⁷ Boas nimetas Rutti tütreks ja soovitas tal jääda järelnoppima tema põldudele. Ta andis naisele nõu püsida tema tüdrukute ligi, et töömehed teda ei kimbutaks. Lõuna ajal pakkus Boas talle süüa. (Loe Rutt 2:8, 9, 14.) Üle kõige aga püüdis ta Rutti kiita ja julgustada. Kuidas ta seda tegi?

28., 29. a) Milline maine oli Rutil? b) Kuidas saaksid sina Ruti sarnaselt otsida varju Jehoova juurest?

²⁸ Kui Rutt küsis Boaselt, millega tema, võõramaalane, on niisuguse lahke kohtlemise ära teeninud, vastas mees, et ta on kuulnud kõigest, mida Rutt oma ämma Noomi heaks on teinud. Nähtavasti oli Noomi oma kallist miniat Petlemma naistele kiitnud ning need kiidusõnad olid ka Boase kõrvu jõudnud. Boas teadis, et Rutt on saanud Jehoova teenijaks, nagu on näha tema sõnadest „Jehoova tasugu su tegu ja täielik palk tulgu sulle Jehoovalt, Iisraeli Jumalalt, kelle tiibade alla sa oled tulnud varjule” (Rutt 2:12).

²⁹ Kui palju jõudu võisid need sõnad Rutile küll anda! Oli ta ju tõepoolest otsinud varju Jehoova juurest, nagu linnupoeg otsib kaitset vanalinnu tiibade alt. Rutt tänas Boast, et see oli temaga nii lahkelt rääkinud. Ja ta töötas põllul kuni õhtuni (Rutt 2:13, 17).

30., 31. Mida me võime Ruti töökusest, tänumeelest ja truust armastusest õppida?

³⁰ Oma elava usuga on Rutt suurepäraseks eeskujuks kõigile neile, kes püüavad praegusel majanduslikult raskel ajal ots otsaga välja tulla. Rutt ei arvanud, et teised on kohustatud teda aitama, ja ta oli mis tahes abi eest sügavalt tänulik. Ta ei häbenenud seda, et pidi lähedase inimese eest hoolitsemiseks pikki päevi vaevanõudvat lihttööd tegema. Ta võttis tänulikult kuulda tarka nõu töötada heas, turvalises seltskonnas. Mis kõige tähtsam, ta ei unustanud kunagi, et tõelist kaitset leiab ta oma võimsa taevase isa, Jumal Jehoova juurest.

³¹ Kui me järgime Ruti truu armastuse, alandlikkuse, töökuse ja tänumeele eeskuju, siis võib meie usk omakorda olla tiivustuseks teistele. Ent kuidas Jehoova Ruti ja Noomi eest veel hoolitses? Sellest juba järgmises peatükis.