1., 2. Miks peavad paljud inimesed seadusest vähe lugu, aga millised tunded võivad meil tekkida Jumala seaduste vastu?

 „SEADUS on nagu põhjatu auk, mis ... neelab alla kõik.” Need sõnad on pärit ühest raamatust, mis anti välja aastal 1712. Selle autor laitis õigussüsteemi, mille tõttu kohtuasjade lahendamine venis aastate viisi, nii et õiguse otsijad läksid pankrotti. Paljudes maades on juriidilise süsteemi keerulisus ning selles valitsev ebaõiglus, eelarvamused ja vastuolud toonud kaasa laialdase põlguse seaduse vastu.

² Erinevalt sellest pane aga tähele järgmisi sõnu, mis on kirjutatud umbes 2700 aastat tagasi: „Kuidas ma küll armastan sinu seadust!” (Laul 119:97). Miks valdasid laulukirjutajat sellised tugevad tunded? Sest seadus, mida ta ülistas, ei lähtunud üheltki ilmalikult valitsuselt, vaid Jehoova Jumalalt. Kui uurid lähemalt Jehoova seadusi, võid hakata tundma üha rohkem nii nagu laulukirjutaja. See uurimistöö annab sulle aimdust universumi suurima õigusemõistja mõtteviisi kohta.

3., 4. Kuidas on Jehoova saanud Seadusandjaks?

³ „Ainult üks on seadusandja ja kohtumõistja,” ütleb Piibel (Jaakobuse 4:12). Tõesti, Jehoova on ainus tõeline Seadusandja. Isegi taevakehade liikumist juhivad tema loodud „taeva seadused” (Iiob 38:33, EP 88). Ka Jehoova pühade inglite hulki valitsevad jumalikud seadused, sest nad on organiseeritud eri astmetesse ja nad teenivad Jehoovat tema käskude järgi (Laul 104:4; Heebrealastele 1:7, 14).

⁴ Jehoova on andnud seadusi ka inimkonnale. Meil kõigil on südametunnistus, milles peegeldub Jehoova õiglustunne.  Südametunnistus, mis on teatud laadi seadus meie sisemuses, aitab meil eristada õiget ja valet (Roomlastele 2:14). Meie esivanematel oli täiuslik südametunnistus, mistõttu nemad vajasid vaid väheseid seadusi (1. Moosese 2:15–17). Kuid ebatäiuslik inimene vajab rohkem seadusi, et need juhiksid teda Jumala tahte täitmisel. Jehoova Jumal andis seadusi Noale, Aabrahamile, Jaakobile ja teistele patriarhidele, kes andsid need edasi oma perele (1. Moosese 6:22; 9:3–6; 18:19; 26:4, 5). Jehoova sai Seadusandjaks enneolematul viisil, kui ta andis Iisraeli rahvale Moosese kaudu seadusekogu. See seaduste kogumik annab meile märkimisväärse ettekujutuse Jehoova õiglusetajust.

5. Kas Moosese Seadus oli ülemäära mahukas ja keeruline seaduste kogumik ning miks sa nii vastad?

⁵ Paljud paistavad arvavat, et Moosese Seadus oli ülemäära mahukas ja keeruline seaduste kogumik. Selline ettekujutus on kaugel tegelikkusest. Terves selles seadusekogus on üle 600 seaduse. See võib tunduda päris suur hulk, kuid mõtle sellele, et näiteks Ameerika Ühendriikide föderaalseadused täitsid 20. sajandi lõpuks seaduseraamatutes üle 150 000 lehekülje. Iga kahe aasta tagant lisandub veel umbes 600 seadust! Niisiis, kui rääkida üksnes hulgast, on Moosese Seadus päris väike, võrreldes inimeste koostatud seaduseraamatute mäega. Siiski juhtis Jumala Seadus iisraellaste käitumist ka sellistes eluvaldkondades, mida nüüdisaegsed seadused ei ürita puudutadagi. Vaatleme neist mõningaid.

6., 7. a) Mille poolest erineb Moosese Seadus kõigist teistest seadusekogudest ja milline on suurim käsk selles Seaduses? b) Kuidas said iisraellased avaldada tunnustust Jehoova ülemvõimule?

⁶ Seadus ülistas Jehoova ülemvõimu. Juba seetõttu ei kannata Moosese Seadus võrdlust ühegi teise seadusekoguga. Selle Seaduse suurim käsk oli järgmine: „Kuula, Iisrael! Jehoova, meie Jumal Jehoova, on üks ja ainus. Armasta Jehoovat,  oma Jumalat, kogu südamest ja hingest ja kogu oma jõuga!” Kuidas pidi Jumala rahvas väljendama armastust tema vastu? Nad pidid teda teenima ja alluma tema ülemvõimule. (5. Moosese 6:4, 5; 11:13.)

⁷ Iga iisraellane tunnustas Jehoova ülemvõimu sellega, kui ta allus neile, kellele oli antud autoriteet tema üle. Lapsevanemad, pealikud, kohtumõistjad, preestrid ja kõige lõpuks kuningas – nad kõik esindasid jumalikku autoriteeti. Jehoova suhtus igasugusesse mässu autoriteeti omavate isikute vastu kui mässu tema enda vastu. Teisest küljest aga need, kellel oli autoriteeti, riskisid Jehoova raevu alla sattumisega, kui nad kohtlesid tema rahvast ebaõiglaselt või ülbelt (2. Moosese 20:12; 22:28; 5. Moosese 1:16, 17; 17:8–20; 19:16, 17). Seega kandsid mõlemad pooled vastutust seoses Jumala ülemvõimu toetamisega.

8. Kuidas rõhutas Seadus Jehoova norme pühaduse kohta?

⁸ Seadus rõhutas Jehoova norme pühaduse kohta. Sõnad „püha” ja „pühadus” esinevad Moosese Seaduses üle 280 korra. Seadus aitas Jumala rahval teha vahet sellel, mis on puhas ja mis ebapuhas, kuna seal mainiti umbes 70 asjaolu, mis võisid iisraellase kombetalituslikult ebapuhtaks teha. Need seadused puudutasid hügieeni, toitumist ja isegi väljaheidete kõrvaldamist ning olid seetõttu tervishoiu seisukohast väga kasulikud. a Kuid neil oli veelgi ülevam eesmärk – hoida rahvast Jehoova heakskiidu väärilisena, eraldatuna ümberkaudsete allakäinud rahvaste patustest kommetest. Võtame ühe näite.

9., 10. Millised määrused olid seaduselepingus seksuaalsuhete ja sünnitamise kohta ning miks need seadused olid kasulikud?

⁹ Seaduselepingu määrused nägid ette, et seksuaalsuhete  ja sünnitamisega kaasneb ebapuhtuse periood – seda isegi abielus inimeste puhul (3. Moosese 12:2–4; 15:16–18). Seesugused määrused ei halvustanud neid puhtaid ande Jumalalt (1. Moosese 1:28; 2:18–25). Need seadused hoopis rõhutasid Jehoova pühadust, kuna hoidsid tema kummardajaid rüvetumast. Väärib märkimist, et Iisraeli ümbritsevad rahvad segasid usutalitused sageli kokku seksi ja viljakusriitustega. Kaanani religiooni juurde kuulusid mees- ja naisprostituudid. Sellega kaasnes äärmine moraali mandumine ühiskonnas. Vastupidiselt sellele hoidis Seadus täielikult eraldi Jehoova kummardamise ja seksuaalsuhted. b Sellest oli muudki kasu.

¹⁰ Need seadused õpetasid üht väga olulist tõde. c Kuidas üldse kandub Aadama patt ühelt põlvkonnalt edasi järgmisele? Kas mitte seksuaalsuhete ja sünni kaudu? (Roomlastele 5:12.) Jah, Jumala Seadus tuletas tema rahvale pidevalt meelde patu reaalsust. Tegelikult me kõik oleme sündinud patusena (Laul 51:5). Me vajame andestust ja lunastust, et võiksime saada lähedaseks oma püha Jumalaga.

11., 12. a) Millist väga olulist õiguspõhimõtet soosis Seadus? b) Millist kaitset õiguseväänamise vastu pakkus Seadus?

¹¹ Seadus rõhutas Jehoova täiuslikku õiglust. Moosese Seadus soosis samaväärsuse või tasakaalu põhimõtet õigusasjades. Seepärast ütles Seadus: „Elu elu vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu” (5. Moosese 19:21). Seega pidi karistus olema vastavuses kuriteoga. See jumaliku õigluse aspekt läbis kogu Seadust  ja on tänaseni oluline, kuna võimaldab mõista Kristus Jeesuse lunastusohvrit, nagu näitab selle raamatu 14. peatükk (1. Timoteosele 2:5, 6).

¹² Samuti pakkus Seadus kaitset õiguseväänamise eest. Näiteks oli nõutav vähemalt kahe tunnistaja olemasolu, et teha kindlaks, kas süüdistus peab paika. Karistus valetunnistuse eest oli karm (5. Moosese 19:15, 18, 19). Korruptsioon ja altkäemaks olid samuti rangelt keelatud (2. Moosese 23:8; 5. Moosese 27:25). Isegi äritegevuse puhul tuli Jumala rahval pidada kinni Jehoova kõrgetest õigluse normidest (3. Moosese 19:35, 36; 5. Moosese 23:19, 20). See üllas ja õiglane seadusekogu oli Iisraelile suureks õnnistuseks!

13., 14. Kuidas edendas Seadus varga ja tema ohvri erapooletut ja õiglast kohtlemist?

¹³ Kas Moosese Seadus oli jäik ja halastamatu reeglite kogumik? Kaugel sellest! Kuningas Taavet kirjutas inspiratsiooni kaudu: „Jehoova seadus on täiuslik” (Laul 19:7). Nagu ta hästi teadis, edendas Seadus halastust ja erapooletust. Kuidas?

¹⁴ Tänapäeval on maid, kus seadus tundub olevat leebem ja soosivam pigem kurjategijate kui nende ohvrite vastu. Näiteks vargad võivad veeta aega vanglas. Samal ajal ohvrid, kes on ehk ikka veel ilma oma varast, peavad tasuma makse, mis kuluvad nende kurjategijate majutamiseks ja toitmiseks. Muistses Iisraelis polnud selliseid vanglaid, nagu meie neid tänapäeva teame. Karistuste karmus oli täpselt kindlaks määratud (5. Moosese 25:1–3). Varas pidi ohvrile hüvitama kõik, mis ta oli varastanud. Lisaks pidi varas juurde maksma. Kui palju? See sõltus olukorrast. Ilmselt oli kohtumõistjatel võimalik arvestada mitmeid asjaolusid, näiteks patustanu kahetsust. See aitab mõista, miks tekstis  3. Moosese 6:1–7 vargalt nõutud hüvitis oli palju väiksem kui see, mis on ette nähtud 2. Moosese 22:7.

15. Kuidas tagas Seadus nii halastuse kui ka õigluse sel juhul, kui keegi tappis inimese kogemata?

¹⁵ Seadus möönis halastavalt, et kõik eksimused pole tahtlikud. Näiteks siis, kui keegi tappis inimese kogemata, ei pidanud ta elu eest tasuma eluga, kui ta tegutses õigel viisil ja põgenes mõnda pelgulinna, mis paiknesid laiali üle Iisraeli. Pärast seda, kui asjatundlikud kohtumõistjad olid tema juhtumit uurinud, pidi ta elama pelgulinnas kuni ülempreestri surmani. Seejärel võis ta vabalt elada, kus tahtis. Nii sai ta kogeda Jumala halastust. Samas rõhutas see seadus inimelu suurt väärtust (4. Moosese 15:30, 31; 35:12–25).

16. Kuidas kaitses Seadus üksikisikute õigusi?

¹⁶ Seadus kaitses üksikisikute õigusi. Pane tähele, kuidas see kaitses neid, kes olid võlgades. Seadus keelas siseneda võlglase majja, et võtta võla eest tagatiseks tema vara. Võlausaldaja pidi hoopis majast välja jääma ja laskma võlglasel talle tagatise tuua. See toonitas, et inimese kodu on puutumatu. Kui võlausaldaja võttis pandiks võlglase üleriide, pidi ta selle öö saabudes tagastama, sest võlglane vajas seda tõenäoliselt selleks, et öösel sooja saada (5. Moosese 24:10–14).

17., 18. Kuidas erinesid iisraellaste sõjapidamistavad teiste rahvaste omadest ja miks?

¹⁷ Seadus reguleeris isegi sõjapidamist. Jumala rahvas pidi sõdima mitte selleks, et rahuldada iha võimu või vallutuste järele, vaid selleks, et tegutseda Jumala esindajana „Jehoova sõdades” (4. Moosese 21:14). Paljudel puhkudel pidid iisraellased esmalt pakkuma võimalust alla anda. Kui linn lükkas pakkumise tagasi, võisid iisraellased seda piirata – kuid ainult kooskõlas Jumala antud reeglitega. Erinevalt paljudest sõduritest kogu ajaloo jooksul ei lubatud Iisraeli armeesse kuuluvatel meestel vägistada naisi ega korraldada  halastamatuid tapatalguid. Nad pidid isegi loodusest lugu pidama ja ei tohtinud raiuda maha vaenlaste viljapuid. d Teistel sõjavägedel polnud selliseid piiranguid (5. Moosese 20:10–15, 19, 20; 21:10–13).

¹⁸ Kas pole sinu meelest šokeeriv kuulda, et mõningates maades õpetatakse sõdima isegi lapsi? Muistses Iisraelis ei võetud sõjaväkke ühtegi meest, kes oli alla 20 aasta vana (4. Moosese 1:2, 3). Isegi täiskasvanud mees vabastati sõjaväest, kui ta tundis liiga suurt hirmu. Äsjaabiellunud mees vabastati terveks aastaks, et ta jõuaks enne nii ohtlikku teenistusse asumist näha oma pärija sündi. Seadus andis noore abielumehe kohta juhise: „Ta ... jäägu koju ja rõõmustagu oma naist” (5. Moosese 20:5, 6, 8; 24:5).

19. Kuidas kaitses Seadus naisi, lapsi, perekondi, leski ja orbe?

¹⁹ Seadus kaitses ka naisi, lapsi ja perekondi ning edendas nende heaolu. See käskis vanematel pidevalt pöörata tähelepanu oma lastele ja anda neile õpetust vaimsetes asjades (5. Moosese 6:6, 7). See keelas surmanuhtluse ähvardusega igasuguse verepilastuse (3. Moosese 18. peatükk). Samuti keelas see abielurikkumise, mis nii sageli lõhub perekondi ning röövib neilt turvatunde ja väärikuse. Seadus kaitses leskede ja orbude huve ning keelas väga rangelt nende väärkohtlemise (2. Moosese 20:14; 22:22–24).

20., 21. a) Miks sallis Moosese Seadus iisraellaste hulgas polügaamiat? b) Miks erines Seaduse nõue abielulahutuse kohta sellest normist, mille Jeesus hiljem taastas?

²⁰ Siinjuures võib mõni aga imestada, miks lubas Seadus polügaamiat? (5. Moosese 21:15–17.) Selliseid seadusi tuleb vaadelda, arvestades tollase olukorraga. Need, kes  arvustavad Moosese Seadust nüüdisaegse kultuuri ja elukorralduse valguses, mõistavad seda kindlasti vääriti (Õpetussõnad 18:13). Jehoova normi kohaselt, mille ta seadis juba Eedenis, pidi abielu olema kestev liit ühe mehe ja ühe naise vahel (1. Moosese 2:18, 20–24). Ent ajaks, mil Jehoova andis Iisraelile Seaduse, oli polügaamia koos muude seesuguste tavadega sajandite jooksul juba sügavale juurdunud. Jehoova teadis hästi, et tema „kangekaelne rahvas” hakkab sageli rikkuma isegi kõige tähtsamaid käskusid, näiteks neid, mis keelavad ebajumalateenistuse (2. Moosese 32:9). Seetõttu tegi ta targasti, et ei otsustanud korrigeerida kõiki nende abielutavasid juba tol ajajärgul. Kuid pidagem meeles, et Jehoova ei algatanud polügaamiat. Siiski reguleeris ta Moosese Seaduse kaudu polügaamiat oma rahva hulgas ja takistas sellega väärkohtlemist.

²¹ Samuti lubas Moosese Seadus mehel lahutada ennast naisest suhteliselt paljudel tõsistel põhjustel (5. Moosese 24:1–4). Jeesus nimetas seda möönduseks, mille Jumal oli teinud juudi rahva puhul nende „südame kanguse pärast”. Kuid sellised mööndused olid ajutised. Oma järelkäijate puhul taastas Jeesus algse normi, mille Jehoova oli kehtestanud abielu kohta (Matteuse 19:8).

22. Kuidas innustas Moosese Seadus osutama armastust ja kelle vastu?

²² Kas suudad kujutleda nüüdisaegset õigussüsteemi, mis innustaks osutama armastust? Moosese Seadus rõhutas armastust üle kõige. Üksnes 5. Moosese raamatus esineb sõna „armastus” oma mitmesugustes vormides üle 20 korra. „Armastage oma ligimest nagu iseennast” oli terves Seaduses tähtsuselt teine käsk (3. Moosese 19:18; Matteuse 22:37–40). Jumala rahvas pidi osutama armastust mitte ainult üksteisele, vaid ka võõramaalastele, kes elasid nende hulgas,  ning hoidma meeles, et ka iisraellased elasid kunagi võõral maal. Nad pidid osutama armastust vaestele ja viletsatele ning aitama neid materiaalselt ja hoiduma kasutamast nende rasket olukorda enda huvides. Nad pidid isegi koormakandjaid loomi kohtlema hellalt ja hoolivalt (2. Moosese 23:6; 3. Moosese 19:14, 33, 34; 5. Moosese 22:4, 10; 24:17, 18).

23. Mida soovis teha Laulu 119 kirjutaja ning mida meie võiksime otsustada teha?

²³ Millisele teisele rahvale on olnud õnnistuseks selline seadusekogu? Pole midagi imestada, et laulik kirjutas: „Kuidas ma küll armastan sinu seadust!” Siiski polnud tema armastus vaid mingi tunne. See ajendas teda tegutsema, sest ta püüdis täita seda seadust ja elada selle järgi. Lisaks ütles ta: „Kogu päeva mõtisklen ma selle üle” (Laul 119:11, 97). Jah, ta võttis korrapäraselt aega selleks, et uurida Jehoova seadusi. Ei saa olla vähimatki kahtlust, et kui ta seda tegi, kasvas tema armastus nende vastu. Samal ajal kasvas ka tema armastus Seadusandja Jehoova Jumala vastu. Kui jätkad jumalike seaduste uurimist, võid ka sina saada aina lähedasemaks Jehoovaga, kes on Suur Seadusandja ning õiglane Jumal.