Kuna isa kutsus mind mitu korda, otsustasin, et lähen siis ja lihtsalt kuulan nende piibliuurimist. Mind pani imestama see, et piibel on teadusega kooskõlas. Aja jooksul mõistsin, et piibel on Jumala sõna, ja veendusin, et Jehoova tunnistajad õpetavad seda õigesti. Käisin ristimisel isaga samal päeval, aastal 1970. Mu ema ja kaks õde ristiti mõne aasta pärast.

 Paljudele mu eakaaslastele meeldis pidutseda. Kui olin 17, tundus mulle, et nende elu on lõbus. Samas minu piibliõpetajad olid täisajalises teenistuses nii õnnelikud ja rõõmsad, et tahtsin nendega ühineda. 21-aastaselt hakkasingi pioneeriks.

 Pioneerteenistus tõi mulle palju rõõmu, nii et mul oli kahju, et ma seda varem ei alustanud. Eriti meeldis mulle kuulutada Göteborgi sadamas, kus sain rääkida kaubalaevadel töötavate võõrkeelsete meremeestega.

 Viimase 50 aasta jooksul olen saanud kaasa aidata hea sõnumi levimisele võõrkeeltes ja seda ühel erilisel viisil. Jutustan teile, kuidas see kõik alguse sai.

Tutvume MEPS-iga

 Enda elatamiseks töötasin osaajaliselt trükikojas. Sel ajal olid trükitööstuses toimumas suured muutused: tinast trükiplaatide asemel hakati kasutama fotoladumist. Õppisin kasutama uusimat tehnoloogiat, et valmistada trükiplaate arvutite abil.

 Aastal 1980 abiellusin Helene’iga. Ta oli pioneer ja nagu mullegi, meeldis talle tutvuda inimestega eri maailma paigust ning õppida tundma uusi kultuure. Meil oli eesmärk minna Gileadi kooli ja saada misjonärideks.

 Meid kutsuti aga hoopis Rootsi peetelisse, kuna mul oli kogemus trükkimise alal. Meie organisatsioon tahtis võtta trükikodades kasutusele uuenduslikke meetodeid, et tööd tõhustada. Seepärast saadeti meid aastal 1983 koolitusele USA-sse Wallkilli peetelisse, kus vennad parasjagu arendasid MEPS-i a.

 Saime teada, et MEPS on arvutiprogrammide süsteem, mis võimaldab sisestada teksti eri keelte kirjamärkides, lisada pilte ja vormindada lehekülgi. Meie ülesandeks sai MEPS-i abil arendada uusi fonte, nii et meie väljaandeid saaks trükkida rohkemates keeltes. Praeguseks annavad Jehoova tunnistajad välja kirjandust rohkem kui tuhandes keeles.

 Mõne aja pärast saime abikaasaga ülesande minna Aasiasse, et sealseid keeli MEPS-i lisada. Olime täis indu ja elevil sellest, et saame aidata kaasa hea sõnumi levikule veel enamates keeltes.

Kultuurišokk

 Aastal 1986 reisisime Helene’iga Indiasse. Meid tabas kultuurišokk. Võõras keskkond Bombays, praeguse nimega Mumbai, tekitas meis suurt ärevust. Rootsi ja India kultuurid erinevad nagu öö ja päev. Esimesel nädalal kaalusime tõsiselt koju tagasi minemist.

 Peale seda nädalat aga jõudsime mõlemad samale järeldusele: me oleme ju alati tahtnud olla misjonärid, ja nüüd kui saimegi ülesande teenida välismaal, ei saa me ometi koju ära minna! Meil tuleb lihtsalt uute oludega kohaneda.

 Otsustasime mitte plehku pista, vaid püüda sealset eluolu võimalikult hästi tundma õppida. Ja õigesti tegime – India hakkas meile hoopis väga meeldima. Nüüdseks oleme isegi õppinud rääkima kaht India keelt: gudžarati ja pandžabi keelt.

Edasi Myanmari

 Aastal 1988 saadeti meid Myanmari (endise nimega Birma), riiki, mis piirneb Hiina, India ja Taiga. Poliitiline olukord Myanmaris oli väga ebastabiilne ja valdavas osas riigis kehtis sõjaseisukord. MEPS ei toetanud veel mitteladina tähestikku, mida seal kasutatakse, ning ka ükski muu tarkvara mitte. Meie ülesanne oligi aidata uue tähestiku tähed üles joonistada ja seejärel need MEPS-i üleslaadimiseks Wallkilli toimetada.

 Lennujaama turvakontrolli läbides olid kirjamärkide joonised Helene’i käekotis. Kui piirivalve oleks need avastanud, oleks meid ilmselt arreteeritud ja süüdistatud birmakeelse kirjanduse riigist välja viimises. Kuid kui Helene’i läbi otsiti, hoidis ta kotti lihtsalt oma ülestõstetud käte vahel. Keegi ei pannud kotti tähelegi.

 Myanmari tõlkijad varustati sülearvutite ja printeritega ning nad said väljaõpet MEPS-i kasutamiseks. Enamik neist polnud arvutit varem näinudki, kuid nad olid meelsasti valmis õppima. Juba varsti ei sõltunud nad enam kommertstrükikodade antiiksetest trükipressidest, mis nõudsid kirjaridade käsitsi ladumist. Tänu sellele tõusis meie väljaannete kvaliteet märgatavalt.

Järgmine peatus: Nepal

 Aastal 1991 leidsime end Nepalist, mis asub Himaalaja lõunapoolsetel nõlvadel. Sel ajal oli Nepalis ainult üks kogudus ja nepali keeles vaid mõned väljaanded.

 Õige pea tõlgiti nepali keelde juba rohkem väljaandeid ja neid hakati usinalt levitama. Nüüdseks on Nepalis umbes 3000 kuulutajat, üle 40 koguduse ja 2022. aasta mälestusõhtul oli kohal rohkem kui 7500 inimest.

Lahukeelne brošüür

 1990-ndate keskpaigas hakkasid misjonärid, kes teenisid Chiang Mais Tais kuulutama head sõnumit lahu mägihõimudele. Lahu keelt räägitakse Hiina, Laose, Myanmari, Tai ja Vietnami piiride lähedal, kuid lahu keeles polnud ühtegi meie organisatsiooni väljaannet.

 Üks noormees, kes misjonäridega piiblit uuris, tõlkis brošüüri „Vaata, ma teen kõik uueks!” tai keelest lahu keelde. Seejärel kogus ta koos teiste lahudega raha, mille nad koos tõlkega harubüroosse saatsid. Kaasa panid nad ka kirja, kus ütlesid, et soovivad, et kõik lahu keelt kõnelevad inimesed kuuleksid tõde, mis on kirjas selles brošüüris.

 Mõni aasta hiljem andsime Helene’iga lahu tõlkijatele väljaõpet MEPS-i kasutamiseks. Üks neist oli äsjaristitud vend, kes teenis Chiang Mai tõlkebüroos. Meie üllatuseks oli tema seesama noormees, kes oli tõlkinud brošüüri „Vaata, ma teen kõik uueks!” lahu keelde.

 Aastaks 1995 olime tagasi Indias, kus tegime samuti koostööd tõlkijatega sealses harubüroos. Tänaseks on paljudes India keeltes saadaval piisavalt kirjandust, et inimestega piiblit uurida ja aidata neil jõuda ristimiseni.

Eluga rahul

 Aastast 1999 teenime Suurbritannia harubüroos peakorteri MEPS-i arendusosakonnas. Londonis oleme saanud kuulutada enamasti gudžarati ja pandžabi keeles ja meil on selle üle väga hea meel. Ja alati, kui jw.org-ile ilmub uus keel, püüame kuulutada seda keelt kõnelevatele inimestele.

 Olen väga õnnelik, et seadsin noorena eesmärke Jehoova teenistuses, selle asemel et koos teistega pidutseda. Tagasi vaadates ei kahetse me Helene’iga põrmugi, et otsustasime täisajalise teenistuse kasuks. Oleme saanud käia rohkem kui 30 riigis ja näha oma silmaga, mida tehakse selleks, et head sõnumit kuulutataks igale rahvale, suguvõsale ja keelele. (Ilmutus 14:6.)