Pärast Teist maailmasõda oli suur osa Euroopast varemeis. Positiivne oli aga see, et inimesed olid vabanenud natsi koonduslaagritest, nende hulgas ka Jehoova tunnistajad. Sellegipoolest ei olnud nende elu lihtne. Polnud piisavalt toitu, riideid, elamispindu ega muud hädavajalikku. Õde Karin Hartung ütleb: „Kuna elamispindadest oli väga suur puudus, pidid inimesed majutama oma sugulasi või üürima välja oma kodust mõne toa.” Näiteks pidi õde Gertrud Poetzinger, kes oli olnud koonduslaagris seitse ja pool aastat, elama mõne aja tööriistakuuris ja magama toolil. a

 Kuidas hoolitseti sõjas laastatud piirkondades elavate vendade ja õdede füüsiliste vajaduste eest? Ja mida me võime õppida neilt, kes selle keerulise sõjajärgse aja üle elasid?

 Jehoova organisatsioon tuli Jumala rahvale Euroopas kiiresti appi. Nathan Knorr ja Milton Henschel peakorterist külastasid õdesid-vendi, et teha kindlaks, mida nad kõige rohkem vajavad. 1945. aasta novembris ja detsembris käisid nad Inglismaal, Šveitsis, Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Taanis, Rootsis, Soomes ja Norras. Vend Knorr andis teada: „Nägime esimest korda oma silmaga sõja laastavaid tagajärgi selles maailmajaos.”

 Saksamaale ei lubatud vend Knorril tol ajal siseneda, aga Saksamaa harubüroo ülevaatajal vend Erich Frostil oli võimalik Saksamaalt ära tulla, et vend Knorriga kohtuda. b „Vend Knorr andis meile praktilist nõu ja lubas materiaalset abi toidu ja riiete näol,” ütles Erich. „Peagi saabusid suurte laadungitega Saksamaale jahu, rasvained, kaerahelbed ja muud toiduained. Vennad teistest riikidest saatsid suurte kastide kaupa riideid, näiteks ülikondi, aluspesu ja jalanõusid.” Need saadetised võeti vastu tänupisaratega. „Sellist abi ei pakutud mitte ainult korra, vaid seda tehti lausa kaks ja pool aastat järjest,” öeldakse aruandes. c

 Kui elutingimused paranesid, hoidsid vennad ikka vaimseid asju oma elu keskpunktis. Mis neid selles aitas?

 Nad säilitasid head vaimsed harjumused. (Efeslastele 5:15, 16.) Sõjaajal polnud piiblil põhinevaid väljaandeid lihtne saada ja Jehoova tunnistajate vaimne tegevus oli häiritud. Pärast sõda hakkasid õed-vennad järk-järgult regulaarselt koosolekutel käima ja kuulutustööd tegema. Jürgen Rundel Austriast meenutab: „Väljaanne „Teataja” d ja reisivad ülevaatajad innustasid meid olema vaimselt tegusad.” Ta lisab: „Me keskendusime Jehoovale, Jeesusele, omal käel piibli uurimisele ja kuulutustööle. Tol ajal polnud selliseid segajaid nagu televisioon.”

 Õde Ulrike Krolop ütleb: „Ma mäletan, kui õnnelik ma olin, kui sain vaimseid teemasid sügavuti uurida. Minu abikaasa oli mulle selles heaks eeskujuks. Kohe, kui uus „Vahitorn” tuli, jättis ta kõik muu pooleli ja hakkas seda lugema.” Varem mainitud Karin meenutab: „Nägime sõja ajal, kui kiiresti võib materiaalne vara kaduda. Kuid hoolimata sellest, et vaimset toitu oli vähe, oli meil olemas kõik vajalik, et oma usku tugevana hoida. Jehoova tõesti õnnistas oma ustavaid teenijaid.”

 Nad hakkasid uuesti kuulutustööd tegema. (Matteuse 28:19, 20.) Sõda piiras Jehoova tunnistajate võimalusi osaleda kuulutus- ja õpetustöös. Vend Friedhelm ütleb: „Kohe pärast sõda hakkasid kõik uuesti kuulutustööd tegema.” Ulrike meenutab: „Esimene Jehoova tunnistaja, kes rääkis kuningriigisõnumit minu abikaasa perele, kandis veel oma koonduslaagri vormiriietust.” On selge, et ta oli kohe peale vabanemist kuulutustööga pihta hakanud. Jürgen ütleb: „Pärast sõda oli enamik Jehoova tunnistajaid indu täis. Paljud noored vennad ja õed astusid täisajalisse teenistusse.”

 „Elutingimused olid pommitatud linnades kohutavad,” ütleb Ulrike. Paljud elasid varemetes. Kuidas tunnistajad nad üles leidsid? Ulrike, kelle pere tuli tõesse pärast sõda, meenutab: „Me vaatasime, kust paistab lambivalgust või tõuseb korstnasuitsu.”

 Nad julgustasid üksteist. (1. Tessalooniklastele 5:11.) Sõja ajal koheldi paljusid Jehoova tunnistajaid julmalt. Aga pärast sõda ei keskendunud nad kogetud kannatustele, vaid hoopis üksteise julgustamisele. Nad olid väga rõõmsad, et olid katsumustes Jehoovale ustavaks jäänud. (Jaakobuse 1:2, 3.) Johannes, kes nüüd elab USAs, kommenteerib: „Meie ringkonnaülevaataja, kes oli koonduslaagrites olnud, rääkis julgustavaid lugusid sellest, kuidas Jehoova oli vendi ja õdesid aidanud. Need lood tugevdasid meie usku.”

 Kui sõda oli lõppenud, aitas vendadel jääda Jehoovaga lähedaseks see, kui nad meenutasid, „kuidas Jehoova neid koonduslaagris aitas ja nende palvetele vastas”, ütleb Johannes. Nagu mainisime, säilitasid vabanenud Jehoova teenijad oma head vaimsed harjumused, näiteks harjumuse piiblit lugeda, koosolekutel käia ja kuulutustööd teha. Elisabeth, kes käis 1946. aastal Nurembergis kokkutulekul, ütleb: „Koonduslaagrist tulnud vennad ja õed nägid endiselt välja kõhnad ja nõrgad, aga nad olid püha vaimu mõjul tulised, kui nad meile oma läbielamistest rääkisid.” (Roomlastele 12:11.)

 Nad olid usukaaslastega ühtsed. (Roomlastele 1:11, 12.) Sõjaajal ei saanud Jehoova tunnistajad jõhkra tagakiusamise tõttu üksteisega vabalt suhelda. Karin ütleb: „Nad külastasid üksteist haruharva, et mitte usukaaslasi välja anda.” Muidugi pärast sõda kõik muutus. „Vennad tegid kõike koos,” ütleb Friedhelm. „Kuulutustöö ja koosolekutel käimine olid nende jaoks alati kõige tähtsamad.”

 Kohe pärast sõda oli „auto vaid vähestel”, meenutab kogudusevanem Dietrich Saksamaalt. „Seepärast me kõndisime koosolekutele. Ja tegime seda tavaliselt üheskoos. Nii saime üksteisega väga lähedaseks. Tundsime, nagu oleksime üks pere.”

 Tänapäeval kogevad paljud Jehoova teenijad raskusi, mida põhjustavad looduskatastroofid, haigused, sõjad, tagakiusamine või elukalliduse tõus. (2. Timoteosele 3:1.) Miks aga pole meil tarvis üleliia mures olla? Sest meie ustavate vendade ja õdede eeskuju Natsi-Saksamaal kinnitab meile, et meie Jumal toetab meid ka praegustel keerulistel viimsetel päevadel. Olgem siis samasuguse suhtumisega nagu apostel Paulus, kes kirjutas: „Niisiis võime olla täiesti julged ja öelda: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda. Mida võib inimene mulle teha?”” (Heebrealastele 13:6.)