Tänapäeval on enamikul siirastel religioossetel inimestel võimalik ise järele vaadata, kas nende uskumused põhinevad piiblil või mitte. See polnud aga nii 16. sajandi alguses. Miks? Sest valdavalt polnud inimestel võimalik piiblit oma emakeeles lugeda. Seetõttu said vaid vähesed kirikuliikmed võrrelda kiriku õpetusi sellega, mis piiblis tegelikult kirjas on. Ka vaimulikest polnud erilist kasu. Raamatus „History of the Christian Church” („Kristliku kiriku ajalugu”) öeldakse: „Šveitsi kirik oli korrumpeerunud ... Vaimulikkond oli võhiklik, ebausklik ja moraalitu.”

 Sellises keskkonnas alustas Ulrich Zwingli piiblitõdede otsinguid. Mida ta leidis ja kuidas ta oma avastusi teistega jagas? Ning mida me saame tema elust ja veendumustest õppida?

 Juba noorena tahtis Zwingli saada katoliku preestriks. Nagu teisedki preestriametisse pürgijad, pidi Zwingli õppima filosoofiat, kiriku traditsioone ja kirikuisade kirjutisi, aga mitte piiblit ennast.

 Kuidas hakkas Zwingli piibli tõde mõistma? Zwingli õppis Šveitsis Baseli linna ülikoolis. Seal osales ta Thomas Wyttenbachi loengutel, kes mõistis hukka kiriku kauplemise indulgentsidega. a Ühe biograafi sõnul õpetas Wyttenbach Zwinglile, et Kristus suri meie pattude eest ühe ainsa korra. (1. Peetruse 3:18.) Kui Zwingli mõistis, et me saame oma patud andeks ainult tänu Jeesuse ohvrile, hülgas ta õpetuse, et kirikujuhid saavad patte raha eest andeks anda. (Apostlite teod 8:20.) Sellegipoolest jätkas ta õpinguid ning 22-aastaselt sai Zwinglist katoliku preester.

 Samal ajal hakkas Zwingli õppima kreeka keelt, et uut testamenti algkeeles lugeda. Ta uuris ka Erasmuse töid ning sai teada, et ainult Jeesus on vahemees Jumala ja inimeste vahel, just nagu piibel seda õpetab. (1. Timoteosele 2:5.) Selle tulemusel hakkas Zwingli kahtlema katoliku õpetuses, et pühakud on eestkostjad Jumala juures.

 Umbes kolmekümneselt hakkas Zwingli veelgi tõsisemalt tõde otsima. Samal ajal teenis ta sõjaväes kaplanina ja osales suurtes Itaalia sõdades. 1515. aastal nägi ta Marignano lahingus, kuidas katoliiklased tapsid tuhandete kaupa teisi katoliiklasi. Mõni aasta hiljem kirjutas Zwingli käsitsi ümber ja jättis isegi meelde suure osa kreekakeelsest piiblist. 1519. aastal elas ta Šveitsi poliitilises keskuses Zürichis. Seal jõudis ta lõpuks veendumusele, et kirik peaks hülgama kõik õpetused, mida ei ole võimalik pühakirja alusel tõestada. Mida ta võttis ette, et teised jõuaksid samale järeldusele?

 Zwingli uskus, et inimesed loobuvad religioossetest valeõpetustest niipea, kui kuulevad piibli tõde. Seepärast, kui ta Zürichi prominentse Grossmünsteri kiriku preestriks valiti, tuli ta enne esimest jutlust välja murrangulise ideega: ta ei loe enam ette ladinakeelset lektsionaariumit, b nagu vaimulikel juba sajandeid kombeks on olnud. Selle asemel kuulutab ta evangeeliumit otse piiblist, peatüki kaupa algusest lõpuni. Ja kirikuisade tsiteerimise asemel laseb ta pühakirjal end ise selgitada. Ta tegi seda nii, et lasi lihtsamatel piiblikohtadel heita valgust raskematele. (2. Timoteosele 3:16.)

 Oma jutlustes tõstis Zwingli esile piibli praktilist väärtust. Ta õpetas moraalipõhimõtteid otse piiblist ja rääkis, et Jeesuse ema Maarja austamine, pühakute poole palvetamine, indulgentside müümine ja vaimulike ebamoraalsus on valed. Kuidas inimesed sellele reageerisid? Pärast tema esimest jutlust öeldi, et „sellist jutlust pole varem kuuldud”. Üks ajaloolane kirjutas Zwingli katoliiklastest kuulajaskonna kohta: „Need, kes olid lõpetanud preestrite rumaluse ja skandaalse eluviisi tõttu jumalateenistustel käimise, tulid nüüd tagasi.”

 1522. aastal püüdis vaimulikkond mõjutada Zürichi poliitikuid, et need ei laseks inimestel teha midagi, mis läheb vastuollu kiriku doktriinidega. Selle tulemusel tembeldati Zwingli ketseriks. Kuna ta polnud nõus oma veendumusi muutma, astus ta katoliku preestri ametist tagasi.

 Zwingli polnud küll enam preester, aga ta tegutses siiski jutlustajana ja püüdis teisi oma seisukohtade õigsuses veenda. Jutlused tegid ta rahva hulgas populaarseks ja poliitikud arvestasid temaga. Tänu oma poliitilisele mõjuvõimule suutis ta nii mõnegi religioosse uuenduse Zürichis läbi suruda. Näiteks õnnestus tal 1523. aastal veenda Zürichi kohtuametnikke, et need keelustaksid kõik religioossed õpetused, mis pole pühakirjaga kooskõlas. 1524. aastal veenis ta neid keelustama ebajumalakummardamise. Linnajuhid koos kohalike jutlustajatega hävitasid altareid, pühakujusid, -pilte ja pühakute säilmeid, ning rahvas kiitis selle heaks. Zwingli biograafilises raamatus („Zwingli – God’s Armed Prophet”) öeldakse: „Kui välja arvata usuhoonete rüüstamised viikingite poolt, pole läänekirik kunagi sellist tahtlikku hävitustööd kohanud.” 1525. aastaks oli Zwingli mõjutanud ametivõime, et need kasutaksid kirikule kuuluvaid hooneid vaestehoolekandeks ning lubaksid munkadel ja nunnadel abielluda. Samuti tegi ta ettepaneku, et missa asendataks lihtsa kombetalitusega, mis vastaks rohkem piiblis kirjeldatule. (1. Korintlastele 11:23–25.) Ajaloolaste sõnul tõid Zwingli pingutused kokku Zürichi religioosse ja poliitilise ladviku ning rajasid aluse reformatsioonile ja uuele protestantlikule religioonile.

 Zwingli kõige tähelepanuväärsem töö oli piibli tõlkimine. 1520ndatel juhtis ta gruppi õpetlasi, kes töötasid läbi heebrea ja kreeka käsikirjad ning kreekakeelse Septuaginta ja ladinakeelse Vulgata. Nende meetod oli lihtne: nad lugesid salmi kaupa kõigepealt algkeelse piibliteksti ja seejärel sellele vastava tõlke. Siis arutlesid nad salmi tähenduse üle ja panid oma järeldused kirja. Nende arutelude ja tõlketöö tulemusena valmis 1531. aastal üheköiteline Zürichi piibel.

 Zwingli võis küll olla siiras, kuid ta oli ka sallimatu ja agressiivne. Näiteks võttis ta 1525. aastal osa kohtumõistmisest anabaptistide üle, kes ei nõustunud tema seisukohaga, et lapsi tuleks ristida. Kui kohus otsustas hiljem surmanuhtlusega karistada neid, kes hülgavad laste ristimise õpetuse, ei olnud Zwingli selle karmi karistuse vastu. Samuti õhutas ta poliitikuid, et nad kasutaksid tema reformi elluviimiseks sõjaväge. Sellegipoolest seisid Šveitsi tugevalt katoliiklikud piirkonnad Zwingli reformidele vastu. See viis kodusõjani. Zwingli saatis Zürichist sõdureid lahinguväljale, kus ta ka ise 47-aastaselt tapeti.

 Ulrich Zwinglil on ajaloos oma koht, kuigi ta polnud nii tuntud kui mõjukad protestandi reformaatorid Martin Luther ja Johann Calvin. Zwingli eristus Rooma katoliiklusest radikaalsemalt kui Luther ning sillutas teed Calvinile. Kõige selle tõttu peetakse teda kolmandaks tuntud reformaatoriks.

 Zwingli jättis endast maha vastaka pärandi. Et oma vaateid levitada, sekkus ta tugevalt poliitikasse ja osales sõdades. Seda tehes ei võtnud ta eeskujuks Jeesus Kristust, kes keeldus tegelemast poliitikaga ja käskis oma järelkäijatel vaenlasi hoopis armastada, mitte tappa. (Matteuse 5:43, 44; Johannese 6:14, 15.)

 Sellegipoolest mäletatakse Zwinglit kui hoolikat pühakirja uurijat, kes ei hoidnud oma teadmisi ainult endale. Ta mõistis mitmeid piiblitõdesid ja aitas teistelgi seda teha.