Reedel, 30. augustil 2019 esitas vend Valeri Moskalenko kohtule oma lõppsõna. Toome järgnevalt ära osa sellest:

„Austatud kohtunik, auväärsed kohalviibijad! Olen 52-aastane ja pidanud viimase aasta vanglas veetma, tegelikult isegi rohkem kui aasta.

Soovin oma lõppsõnas rääkida teile natuke iseendast ning sellest, kuidas suhtun mulle esitatud kriminaalsüüdistusse ja ellu üldiselt. Austatud kohtunik, loodan siiralt, et te mõistate, miks ma ei ole valmis salgama oma usku Jumalasse ja miks temasse uskumine pole kuritegu.

Ma ei ole alati olnud Jehoova tunnistaja. Mu vanemad olid hoolivad ja kasvatasid mind hästi. Kuid juba lapsena häiris mind see, et kõikjal oli nii palju ebaõiglust. Mõtlesin endamisi, et see ei peaks nii olema. Mulle tundus vale, et õelatel ja valelikel inimestel läheb hästi, samal ajal kui ausad ja lahked inimesed kannatavad.

24-aastasena, pärast seda, kui olin mitu kuud põhjalikult Piiblit uurinud, leidsin oma küsimustele vastused.

Alates sellest ajast olen püüdnud oma elus teha otsuseid, mis meeldiksid Jumalale. Olen tahtnud elada kooskõlas tema seaduste ja põhimõtetega, mis on kirjas Piiblis ja mida järgisid ka jumalateenijad minevikus.

Elan koos emaga. Ta on vana ja vajab mu abi. 1. augustil 2018, kui ema oli parajasti üksi kodus, käskis föderaalse julgeolekuteenistuse uurija eriüksuslastel meie korteriukse hinged läbi saagida. Nii kavatses uurija tungida meie korterisse, et see läbi otsida.

Ema oli väga hirmul. Kui maskides eriüksuslased meie korterisse tungisid, sai ema südameinfarkti ja talle tuli kutsuda kiirabi. Mulle teatati, et meie juures on politsei ja ma jõudsin poole tunni pärast koju. Kui nägin, mis seisus ema on, tõusis mu vererõhk järsult. Kõigest hoolimata ei saanud ma vihaseks ja püüdsin ennast valitseda. Olin lahke, nii nagu kristlasele kohane. Minu Jumal Jehoova oli mulle seda õpetanud ja ma ei tahtnud talle pettumust valmistada.

Pean teie ees vabandama, austatud kohtunik. Tavaliselt ma endast nii palju ei räägi, kuid praegu ma pean seda tegema.

Olen olnud Jehoova tunnistaja rohkem kui 25 aastat, suure osa oma elust. Kogu selle aja vältel ei ole mind kunagi peetud ekstremistiks. Vastupidi, mind tuntakse kui head naabrit, kohusetundlikku töötajat ja hoolivat poega.

20. aprillil 2017 hakati mind aga äkitselt pidama ekstremistiks. Miks? Mis muutus? Kas olin järsku halvem inimene? Ei. Kas muutusin vägivaldseks või tekitasin teistele valu ja kannatusi? Ei. Kas kaotasin õigused, mis on mulle tagatud Venemaa põhiseaduse artikliga 28? Jällegi on vastus ei. Ülemkohtu otsuses ei ole minu nime kuskil kirjas. Keegi ei ole minult ära võtnud õigusi, mis mul Venemaa põhiseaduse, eelkõige artikli 28 alusel on. Miks ma siis olen süüpinki sattunud?

Vestlustest uurijaga sai mulle üha selgemaks, et mind arreteeriti ja hoitakse vahi all pelgalt seepärast, et ma usun Jumalat ning kasutan oma kõnes ja palvetes tema nime. Kuid see pole kuritegu. Jumal on endale ise selle nime valinud ja lasknud selle Piiblisse kirja panna.

Kordan veel kord, et ma ei suudaks kunagi teha midagi Jumala tahte vastu, mis on Piiblis selgelt kirjas. Mulle võidakse avaldada survet, mind võidakse karistada ja isegi surma mõista. Sellest hoolimata ei hülga ma eales Jumal Jehoovat, kes on universumi kõikvõimas looja.

Austatud kohtunik, Jehoova tunnistajaid tuntakse kogu maailmas kui heatahtlikke ja rahuarmastavaid inimesi. Enamikes riikides ei seata nende jumalateenimisele mingeid piiranguid. Ma tahaksin väga, et nii oleks see ka Venemaal ja et nii mina kui ka minu usukaaslased saaksime vabalt Jumalat teenida.

Ma ei ole sooritanud kuritegu, milles mind süüdistatakse, ja ma palun, et kohus ei langetaks süüdimõistvat otsust.

Tänan!”