2. veebruaril 2021 a on oodata Juudi autonoomses oblastis asuva Birobidžani rajoonikohtu otsust vend Artur Lohvitski kohta. Teda ähvardab nelja-aastane vanglakaristus.

Artur Lohvitski

• Sünniaasta ja -koht: 1986, Belgorodskoje, Juudi autonoomne oblast

• Lühike elulugu. Kui Artur oli 7-aastane, suri tema isa. Artur õppis elektrikuks ja spetsialiseerus tuleohutusele. Teda on korduvalt tunnustatud hea töö eest.

  Ema õpetas teda juba lapsena Jehoovat armastama. Artur lasi end ristida aastal 1998, kui ta oli 11-aastane. 2018. aastal abiellus ta Annaga. Neile meeldib koos reisida ja vabas õhus viibida.

2018. aasta mais, kolm kuud pärast Arturi ja Anna pulmi, otsisid julgeolekutöötajad nende kodu läbi. Otsing oli osa operatsioonist koodnimega Kohtupäev, mille käigus 150 julgeolekutöötajat otsisid läbi 22 Jehoova tunnistajate kodu. Ka Arturi ema Irina kodu otsiti läbi. 31. juulil 2019 algatasid Birobidžani FSB ametnikud Arturi vastu kriminaalasja, süüdistades teda ekstremistlikus tegevuses. Kriminaalmenetlust on alustatud ka Anna ja Irina suhtes.

Kriminaalsüüdistuste tõttu on perekond sattunud rahalistesse raskustesse. Arturi pangakonto blokeeriti, samuti on tööandja ähvardanud teda vallandada.

Käimasolev kriminaaluurimine on perekonna igapäevaelu segi löönud. „Meie tavapärane elurütm on täiesti muutunud,” selgitab Artur. „Teha plaane ühe nädala või isegi ühe päeva kohta on väga keeruline. Politsei kutsub meid jaoskonda siis, kui heaks arvab. Meil tuleb oma plaane kogu aeg muuta.”

Artur ja Anna on usukaaslaste toetuse eest väga tänulikud. Artur räägib: „Vennad ja õed on nii emotsionaalselt kui ka vaimselt meid väga palju toetanud. ... On raske kirjeldada, kui õnnelikud me oleme, et saame kuuluda Jehoova rahva hulka, ja kui suur au on kaitsta Jehoova nime nendel ülekuulamistel. On selge, et Jehoova ei hülga omasid.”

Heast vaimsest tegevuskavast kinnihoidmine on andnud Lohvitskitele julgust ja jõudu. See ei olnud alguses aga lihtne. Artur meenutab, et pärast „Kohtupäeva” läbiotsimisi ei olnud neil ei Piiblit ega muid väljaandeid. Seetõttu oli Artur alguses mures, kuidas nad suudavad sellises olukorras oma vaimsust hoida. Siis aga turgatas talle pähe, et FSB ei saa takistada neil palvetamast. „Hakkasime kohe Jehoova poole palvetama. See oli just see, mis meid aitas.”

Jehoova vastas kiiresti nende palvetele ja andis neile kõike vajalikku, et vaimsust tugevdada. Artur ütleb: „Püüame regulaarselt teha pere piibliõhtut, valmistada koosolekuteks ja lugeda koos Piiblit. Tänu sellele oleme teineteisega lähedasemad, näeme, kuidas Jehoova meid aitab, ja suudame olla positiivsed.”

Ka tulevaste õnnistuste üle mõtisklemine annab neile jõudu ja rõõmu juurde. Artur räägib: „Mõtleme nüüd rohkem sellele, milline saab olema uus maailm ja kujutame end sinna ette. ... Tahame osaleda maa puhastamisel ja hiljem ehitustöödes kaasa lüüa.”

Seniks aga hoiavad Artur ja Anna oma südames Heebrealastele 13:6 sõnu „Jehoova on mu abimees, ma ei karda, mida võib inimene mulle teha?”. Artur selgitab: „Isegi kui meilt võetakse vabadus, võimalus koosolekutel käia või lahutatakse üksteisest, ei saa nad meilt kunagi võtta ära seda, mis on kõige tähtsam – meie suhet Jehoovaga, palvet ja tulevikulootust.”