28. augustist 2. septembrini 2023 toimus Zimbabwe pealinnas Harares põllumajandusmess. Sellel rahvusvahelisel messil osales üle 500 eksponendi ja käis üle 250 000 külastaja. Meie vennad-õed panid seal püsti boksi, kus oli kirjandust inglise, põhjandebele ja šona keeles. 79 venda ja õde, kes selles hoogtöös kaasa lõid, jagasid kokku ligi 6300 väljaannet. Tasuta piiblikursust soovis 116 inimest.

Boksi juurde astus teismeline poiss nimega Tamuka. Talle pakkusid huvi raamatud „Noored küsivad. Praktilisi vastuseid”, 1. ja 2. köide. Kui ta aga kuulis, et Jehoova tunnistajad pakuvad ka tasuta interaktiivset piiblikursust, küsis ta õhinal: „Kas te saaksite mulle sellest kursusest rohkem rääkida?” Talle näidati, kuidas käib piiblikursus brošüüri abil „Mõttekas elu nüüd ja igavesti”, ja ta soovis seda kursust. Üks kohalik vend hakkas Tamukaga piiblit uurima.

Boksi juurde tuli ka üks mees, kes ütles, et talle avaldavad muljet tunnistajate alandlik hoiak ja hoolas kuulutustöö. Meie vend luges mehele ette piiblisalmid Matteuse 28:19, 20 ja selgitas, et Jehoova tunnistajad võtavad tõsiselt Jeesuse käsku rääkida piibli sõnumist teistele. Mees tunnistas, et soovib, et temalgi oleks selleks julgust. Vend pakkus talle piiblikursust ja mees nõustus rõõmuga.

Üks messil käinud naine ütles, et talle meeldib väga Jehoova tunnistajate lahke ja tagasihoidlik käitumine. Vennad selgitasid, et Jumala sõna uurimine ja selle õpetuste järgi elamine aitab meil selliseid omadusi ilmutada. Seejärel tutvustas üks õde naisele piiblikursust brošüüri abil „Mõttekas elu nüüd ja igavesti”. Naine oli hämmastunud, kui palju on meil erinevaid väljaandeid, sealhulgas peredele ja noortele, ning et kõik on tasuta. Ta võttis mõned pakutud väljaanded ja piibli vastu ning soovis ka piiblikursust. Ta ütles: „See on parim kingitus, mis ma kunagi olen saanud!”

Meie vennad ja õed tegid messil kuulutustööd ka eraviisil. Üks vend alustas vestlust naisega, kellel oli oma boks. Hiljem samal päeval astus vend uuesti selle naise juurest läbi ja pakkus talle piiblit ja sellel põhinevaid väljaandeid. Naine võttis need rõõmuga vastu ja selgitas, et oli soovinud omale piiblit, kuid tal polnud õnnestunud seda saada. Seejärel andis ta oma kontaktandmed, et keegi meie õde saaks teda hiljem külastada.

Õde nimega Ranganai rääkis, mida ta tundis pärast messil toimunud kuulutushoogtööd. Ta ütles: „Viimase aasta jooksul pole ma tervise tõttu saanud teenistuses nii palju teha, kui oleksin tahtnud. Kuid ma olen raskustest hoolimata õppinud keskenduma headele asjadele oma elus. Võimalus osaleda sellel üritusel on kahtlemata üks neist headest asjadest. See andis mulle julgust ja enesekindlust, mida väga vajasin.”

Sellised kogemused teevad meid väga rõõmsaks ja me oleme uhked, et saame teenida õlg õla kõrval koos vendade-õdedega Zimbabwes kui „Jumala kaastöölised”. (1. Korintlastele 3:9.)